Tuhatjalgsed ploomi kallal

Mati Martin

Sügis on aastaaeg, mil loodus valmistub karmiks talveks. Taimedel valmivad viljad. Nendes on varjul uue elu algmed - seemned –, varem või hiljem satuvad need maapinnale, et järgmisel aastal panna alus uuele elule. Viljad ja hukkunud taimede jäänused on aga elu edasikandjad juba sügisel. Maapinnal ja mullas tegutseb loendamatu hulk mitmesuguseid kõdutoidulisi elusolendeid, kes ammutavad energiat taimejäänuste lagundamisest ja kelleta ei tärkaks kevadel uut elu. Enamik mullas tegutsevaid elusolendeid on mikroskoopilised ning silmaga nähtamatud. Maapinnal sibab ka suuremaid oleseid, kes võivad üllatada aiapidajat, kui ta läheb aeda saaki koguma. Mullal lebava ploomi vilja olid enne teda leidnud üsna veidrad olevused (foto). Hoolas maaharija on niisuguseid loomakesi ka varem mullas ning kompostihunnikuski näinud, kuid need on olnud tumedamad, suuremad ning neid on kohatud vaid üksikult.

Kes need sebijad on?

Miks on neid ühe ploomi vilja all nõnda palju? Ent aiapidajal pole põhjust imestada: need ploomi maitsjad on mullas ja taimekõdus elavad üsna tavalised tuhatjalgsed. Juba põgusal pilguheidul märkab ka asjatundmatu, et vaatamata paljudest lülidest koosnevale pikale kehale, erinevad need loomad vihmaussist üsna oluliselt. Süstemaatikud paigutavadki nad koos putukate ja sadajalgsetega hõimkonda üheharused (Uniramia). Alamhõimkonnas hulkjalad (Myriapoda) moodustavad nad omaette klassi tuhatjalgsed (Diplopoda). Seega on need olevused hoopis putukate kauged sugulased! Sugulus on küll tõesti üsna kauge. Väliselt ühendavad neid putukatega lüliline keha, lülilised kehajätked ja seesmiselt sarnane hingamissüsteemi ehitus. Nimelt moodustub see paljudest torukestest ehk trahheedest. Kehakatete lubjasisaldus lähendaks neid aga hoopis vähkidele.

Tuhatjalgsetel ei ole tuhat jalga.

Kui silmitseda juuresolevat fotot lähemalt, võib näha, et neil väikestel selgrootutel loomadel on pea eesosas lühikesed lülilised tundlad ning kere alaküljel palju lülilisi jalgu. Rahva seas levinud arvamuse kohaselt on neil tuhat jalga. Tegelikult pole ka kõige pikematel (kuni 28 cm) troopilistel tuhatjalgsetel rohkem kui 139 paari jalgu. Pikimatel Eesti tuhatjalgsetel on neid ainult 110 paari.

Tuhatjalgset seljapoolelt vaadates paistab kehalülisid poole vähem.

Tähelepanelik silmitseja märkab, et erinevalt tüüpilistest lülijalgsetest kannab fotol jäädvustatute ja ka kõigi teiste tuhatjalgsete iga kehalüli kahte jalapaari. Selle põhjuseks on asjaolu, et kehalülide seljakilbid on paarikaupa kokku kasvanud. Nii paistab, nagu oleks selgmisi kehalülisid poole vähem, kuid jäsemed ei ole redutseerunud.

Ärrituse korral tuhatjalgsed ei põgene.

Erinevalt vihmaussidest ei püüa tuhatjalgsed ohu korral kiiresti põgeneda, vaid tõmbuvad rõngasse, sest nad liiguvad liiga aeglaselt, et õigel ajal põgeneda. Paljudel tuhatjalgsetel on kaitseks vaenlase vastu veel mürginäärmed. Nendest eritatav mürk ei jää mõnel liigil oma mõju poolest alla tuntud kuraaremürkidele ning seda on kasutatud mürginoolte valmistamisel. Eritatav vedelik võib olla terava lõhnaga, sageli tajub inimene seda juba mitme meetri kauguselt. Tugev mandli lõhn viitab asjaolule, et kaitsemürk sisaldab sinihapet. Mitme tuhatjalgse liigi vedel eritis on sööbiv ning värvaine omadustega; teda on raske nahalt maha pesta. Kui mürgine vedelik satub silma, võib koguni pimedaks jääda. Eestis elavad tuhatjalgsed nii mürgised ei ole, kuid oma kaitsevahendid on neilgi. Sellest hoolimata toituvad paljud loomad (konnad, kärnkonnad ja linnud) tuhatjalgsetest. Näiteks kevaditi moodustavad kuldnoka toidus tuhatjalgsed mõnel pool koguni kuni poole.

Tuhatjalgsed on varjatud eluviisiga.

Neid võib kohata huumusrikkas aiamullas, metsakõdus või maapinnal lebavate kivide ja puutükkide all. Kõdutoidulistena eelistavad tuhatjalgsed toituda selliste puude lehtedest, mis sisaldavad rohkem kaltsiumi, sest nad vajavad oma kehakatete tugevdamiseks palju kaltsiumi. Mõned neist närivad ka taimejuuri ning on kuulutatud taimekahjuriteks.

Tuhatjalgsed on välimuselt üsna sarnased.

Seepärast on fotol jäädvustatud tuhatjalgse liiki peaaegu võimatu määrata, vaja oleks loomakest ennast detailselt uurida suurenduse all. Tõenäoliselt on tegemist liigiga Blaniulus guttulatus (Bosc 1792), sest neile on iseloomulik keha valkjaskollane põhitoon ning purpurpunased üsna suured laigud iga lüli küljel. See Eestis seni peamiselt inimasulatest leitud liik on tuntud kui maasikate, varisenud puuviljade, sibulate, salati, kurgi ja teiste aiaviljade kahjur.

Eestis ei ole tuhatjalgseid põhjalikult uuritud, kuid neid võib meil elutseda veidi üle 30 liigi, maailmas on teada aga rohkem kui 10 000 tuhatjalgseliiki.