Ahju taga laulab kilk

Vambola Maavara

Kilgid on väga soojalembesed putukad ja nii elavadki nad peamiselt troopikas. Kokku on maailmas teada 1200 liiki kilke, kuid ainult kaks on jõudnud meie laiuskraadidele. Läikivmusta käredahäälset maakilki (Gryllus campestris) kohatakse haruharva Lõuna-Eesti kuivadel rohunõlvadel, kuid meist lõuna poole liikudes muutub ta üha sagedamaks ning stepi- ja poolkõrbealadel on ta juba tavaline putukas. Seal kandis ongi põhiline siristaja maakilk. Ka Aafrikast või Lähis-Idast pärit toakilk (Acheta domestica) suudab sealseis tingimusis looduses elada. Meie külmasid ta välja ei kannataks. Seetõttu on toakilk leidnud väljapääsu soojakriisist: asunud elama köetavatesse hoonetesse. Toakilgi vastsed vajavad arenemiseks +30-32⁰ sooja. End kord inimesega sidunud, on ta muutunudki inimjärgivaks ja tunginud aja jooksul kõigile mandritele. Rahumeeli on tal lastud elutseda nii kodukolletel kui ka laevades, sest uskumuste järgi toovat inimesega seltsinud kilk õnne. Meiegi vanemad inimesed ehk mäletavad veel toakilki kui talumajade ja agulite püsiasukat. Kuid uut laadi elamud, eriti suured mitmekorruselised majad, talle enam ei sobi – peamiselt liigkuivuse tõttu – ning tänase põlvkonna lapsed pole kilki vist näinud ega kuulnudki.

Toakilki tuntakse peamiselt laulu järgi. Igapäevalaul on mahe monotoonne melanhoolsevõitu sirin. See kostab õhtuhämarikust hilisööni. Üksik kilk kolde taga ei häiri, pigem tekitab turvalise kodutunde. Pulmade perioodil on ta laul kord tugevam ning agressiivsem, kord nurruvam ning vaiksem. Paljude kilkide kontsert võib aga päris tüütuks muutuda, seda enam, et samal ajal uitavad nad toitu otsides ringi ja võivad kergesti supikaussi või keedupotti uppuda.

Toakilk on kuni 2,5 cm pikk, helepruun, õlgkollaste kattetiibadega. Tiibu on tal kaks paari: kattetiivad ja lennutiivad. Kitsad nahkjad kattetiivad pannakse seljale pealistikku kokku, vasem alla, parem peale. Nende alla volditakse tihedalt kilejad lennutiivad. Lennutiibade kokkupakitud tipud jäävad kattetiibade alt paistma kahe orgina ja ega neid kuigi sageli lahti ei harutatagi, sest toakilk ei armasta lennata. Tagakeha lõpul paikneb veel kaks soliidset jätket (nn. urujätked) ja emasel jäik muneti, millega munad prahi hulka ning pragudesse lükatakse. Maimuke koorub omapead ning elab ka edaspidise elu iseseisvalt, aimamatagi, et tal olid kunagi ka ema ja isa. Elutsükkel täiskasvanud ja laulva kilgini kestab umbes aasta. Seltsingute hulgas jookseb nagu prussakailgi (ja sageli prussakatega koos) nii suuri kui ka pisikesi kilke, kärbsestki väiksemaid.

Laulavad (sirtsuvad, siristavad) üksnes isased. Laulma asudes kergitab kilk kattetiibu ja tõmbab heli tekitamiseks parema tiiva kannaosa alapinnal paiknevat hambarida üle vasemal tiival paikneva jäiga ribi. Tõmmete tugevus ja sagedus annavad helile eri tähendusi. Nendega antakse märku oma olemasolust (seetõttu kogunevadki kilgid hajusatesse seltsingutesse), peletatakse või kutsutakse võitlusesse rivaale, ahvatletakse emaseid. Isaseid kuulavad ja jälgivad tähelepanelikult emased, saamata ise sõna sekka öelda. Kuulmiselundid paiknevad eesjalgade säärte ülaosas. Kui kilk istub, põlved püsti, kuuleb ta heli stereofooniliselt ning oskab täpselt selle poole suunduda. Sirtsumine muutub tihedamaks ja tungivamaks, kui isane on valmis armumänguks. Siis püüab ta oma lauludesse panna nii palju jõu- ja üleolekutunnet kui võimalik, et võistlejaid peletada (rivaalilaul) ja pruuti ligi meelitada (värbamislaul). Laul on see, mille järgi emane otsustab isase headuse üle; ta läheneb vaid sirina, mitte kunagi aga välimuse või lõhna peale. Paariheitmisele järgneb vaiksem ning nurruvam pulmasirin.

Toakilgil ei näi olevat mingit kindlat aastarütmi: pulmarõkatusi võib kuulda ja igas vanuses lapsi leida aasta läbi. Ta on kõigetoiduline, sööb ürgharjumusest peamiselt küll taimset toitu, aga ka prussakaid ja nende vastseid, surnud loomi ning köögijäätmeid. Inimeste juures leiab ta süüa küllaga.

Isaskilgid konkureerivad omavahel emaste pärast ning on vähemalt ajuti üsna agressiivsed. Kui mõned kilgid õhtul ühte väheldasse purki panna, leiate hommikul ära rebitud jalgu, tiivatükke ja päid. Hiina keisrikojas korraldati omal ajal koguni kilgivõistlusi. Võistluskilke valiti kõlava hääle, pikkade jalgade, suure pea ning laia tagakeha järgi. Neid hinnati kõrgelt ja toideti isanda verd imenud sääskedega: see pidi erilist jõudu andma. Enne võitlust peeti kilke veidi aega näljas, siis taplesid nad paremini. Pealtvaatajad istusid siidiga kaetud laua ümber, kilgipuurid asetati lauale. Siis loeti pidulikult ette võitlejate varasemad saavutused. Valitud gladiaatoripaari hakati pika jõhvi abil ärritama, kuni vastased kokku lasti. Nende vihane võitlus lõppes sageli sellega, et üks hammustas teisel pea otsast. Mõistagi sõlmiti etendusel suuri kihlvedusid nagu ülikutele kohane. Praegusajal olevat kilgipidamine ja kilgivõitlused Hiinas jäänud rohkem laste ajaviiteks.

Kilgid on väga väledad ja ettevaatlikud. Nad jooksevad kiiresti ning teevad väikesi hüppeid, harva ka lühikesi lende. Kui hilisõhtuses hämaras ja niiskes taluköögis äkki tuli põlema panna, kaovad nad hetkega ja püüda on neid raske. Ent mõnigi meist tahaks ehk viia kilgi koju oma koldenurka laulma. Hiinas ning Jaapanis peetakse praegugi kilke toas puuris nagu meil kanaarilinde. Pidamine pole sugugi raske: hoitagu ainult 31-320 sooja ja antagu küllaldaselt süüa. Õhtul ning öösel laulab kilk oma parimaid igatsuslaule, kui ta juhuslikult pole tummaks sündinud emane.

Aga õhtuses taluköögis tasub veidi hämaras oodata. Varsti ilmub kusagilt nurga tagant paar pikki tundlaid, mis õhku nuusutavad, seejärel ka suurte silmadega pea ning mõne aja pärast, kui ohutunne möödas, kogu putukas, asudes tiibu ning jalgu puhastama või mõnusalt siristama.