Kuidas kaitsta põlispuud, linnapuud...

Veljo Ranniku

Selle aasta looduskaitsekuu võtmesõna on põlispuu. Eesti Loodus on põlispuudega seotut viimasel ajal korduvalt käsitlenud, ent eelkõige silmas pidades hinnalisimate, kaitsealuste puude säilitamist, hooldust ja remonti või ka raiumist. Vähem on kirjutatud t a v a l i s t e hoidmist väärivate puude saatusest uuenenud tingimustes.

Alustagem siiski kaitsealustest

Kaitstavate loodusobjektide seaduse (edaspidi lühendatult KLOS) § 2 lg. 3 alusel võib võtta mingi loodusobjekti kaitse alla, kui tal on ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus. Selline objekt, olgu see näiteks mõni puu, peaks olema üldtuntud või siis kaitse alla võtmisega tuntuks saama. Tuntus omakorda eeldab objekti kättesaadavust vaatama tulijaile, pildistajaile, maalijaile...

Kaitstavad põlispuud asuvad enamasti maakohtades: seisavad põllukünkal, vanal taluasemel või teeveerel. Suurem osa neist paistab kaugele ning mööda põllupeenart pääseb huviline tavaliselt ka puu juurde. Keerukam on olukord asulais, kus tähelepanuväärne puu varjub sageli krundi sügavusse, jääb piirete taha või kohta, kuhu mingil põhjusel juurde ei pääse. Näiteks asjaõigusseaduse (edaspidi AS) § 142 lg. 1 alusel võib eramaal paikneva puu (seega eraomandi) juurde minna ainult omaniku loal. Kuigi, jah, kaitsealuse puu puhul teeb seadus erandi: siin rakendub KLOS-i § 9 lg. 3, mis lubab igaühel minna seda lähemalt vaatama päikese tõusust loojanguni, kusjuures omanik on kohustatud tagama vaba juurdepääsu. Kui aga kaitstav puu asub kellegi õuemaal, siis on ikkagi vaja tema juurde minekuks peremehe luba ning tuleb järgida omaniku kehtestatud külastuskorda (KLOS, § 9 lg. 4). Paraku paiknebki enamik linnapuid ikka kas krundi ees- või viljapuuaias, seega elamu "õues". Ja ärgem unustagem – ka kaitsealune puu on eraomand (AS, § 16 lg. 1).

Riigi, täpsemalt – üldisi huve väljendab seejuures maaomanikule antav kaitsekohustuse teatis (vastavalt KLOS, § 7 lg. 2 ja 3), milles selgitatakse seadusega (KLOS, § 19) kehtestatud tingimusi ning kohustust hooldada objekti ja tema lähiümbrust ning tagada huviliste juurdepääs sellele.

Niisiis ümbritseb riiklikult kaitstavat puud tõhus paragrahvidest "kaitsevöö", mis paraku kroonuliku koormisena võib kujundada maaomaniku (loe: puuomaniku) suhtumist põlispuule mitte alati kõige soodsamas suunas. Ometi eeldame, et enamik eestlasi kannab endas metsarahva põlispuuaustust, mistõttu auväärne puu krundi "lisaväärtusena" tõstab omaniku mainet kaaskodanike silmis ning seadusest tulenevaid rangeid ettekirjutusi polegi vaja. Põlispuu saab hoitud ja hooldatud ning ligipääs kõigile hea tahtega tulijaile on vaba. Hoopis rohkem muret teeb tänapäeva omandiõiguse tingimustes –

kuidas kaitsta tavalisi linnapuid ja salusid?

Tülid tõusevad isegi aed- ja metsalinnadena tuntud Nõmmel, Elvas, Narva-Jõesuus ja mujalgi, kus inimesed on kodu rajades jätnud või istutanud krundiserva ja eesaeda puid küll üksikult, küll ridadena. Suureks sirgununa muutuvad need pahatihti tülikaks: varjavad aknavalgust, hävitavad õuemuru või ahistavad viljapuid. Krundile kasvama jäetud lausmets piirab maaomaniku tegevust kas või tulundusaia laiendamisel. Niisiis on krundiomanikul vähemalt sada põhjust vähendada puid oma maal. Mäletatavasti veel kümmekond aastat tagasi rakendati riigile kuuluval krundimaal kavalaid soolamis- ja muid võtteid, et puu kuivaks, siis saadi ihaldatud raieluba... Nüüd kuuluvad puud krundi omanikule: vastavalt maareformi seaduse muutmise seaduse § 22 lõikele 3 on ta maad ostes ka sellel kasvava metsa (puud) kinni maksnud.

Samas kuuluvad kruntidel, eriti eesaedades kasvavad puud tänava või linnaosa terviklikku haljastusse. Kummatigi tuleb krundihaljastust käsitleda ka linnaosa keskkonnaseisundit tasakaalustava, tervistava tegurina. Seega on kellegi eraaias kasvav puu oluline kogu linnaosale ning tema kaitset peaks reguleerima seadus. Paraku on siin palju ebamäärast ja kaudset.

Metsaseaduse (edaspidi MS) § 8 näeb ette kõikide (siis ka linna-)metsade kohustusliku korraldamise. Seejuures § 6 lg. 3 sätestab, et metsakategooria määratakse metsaomaniku ettepanekul, kuid vastavuses maa-ala juhtfunktsiooniga. Mingi maa-ala juhtfunktsioon kehtestatakse omakorda planeerimis- ja ehitusseaduse (edaspidi PES) § 9 lg. 4 p. 6 alusel üldisemas plaanis ning § 9 lg. 2 p. 4 konkreetsemal kujul (haljastus). Niisiis, kui tahame üldistes huvides kaitsta mõnd väärtuslikku puistut, siis peame taotlema, et selle all oleva maa sihtotstarve määrataks metsamaana. Ent siin on tingimus, et sellega soostub ka maaomanik. Eriti oluline on see asulas oleva puistu liigitamisel hoiumetsaks, kus raie on ülimalt piiratud. Metsaseaduse § 10 lg. 3 ütleb otsesõnu: kui puistule kehtestatud majandamisreñiim on omanikule kahjulik, siis tuleb saamata jääv tulu talle hüvitada. Aga kusagil pole öeldud, kui suurest maatükist algab mets. Tegelikkuses püütakse alla 2 ha suurusi salusid eramaadel mitte metsaks korraldada, sest see tähendaks maamaksu vähenemist, eriti hoiumetsas.

Nõnda polegi lihtne kohustada maaomanikke säilitama oma kruntidel asula haljastust (metsa), see sõltub suuresti maaomaniku suvast. Mõnevõrra tegusamaks osutub linnapuude kaitse PES-i § 9 sätete alusel: lõikes 2 p. 4 määratakse haljastuse (s. o. haljasmaa) ulatus ja lõikes 4 p. 3 loetletakse ehitusõigusega lubatud suurimad ehitusalused pinnad. Seega võiks vastutustundliku arhitekti käe all valminud detailplaneeringus olla näiteks ettepanek säilitada kõik asula haljastuses olulised puud krundi tänavapoolsel küljel ning kohalik omavalitsus peaks selle detailplaneeringut kehtestades kinnitama. Mõistetavalt tuleb kõik puud kanda plaanile.

Krundi ehitusõigust käsitlev paragrahv lubab seada maale sihtotstarbe, mis võimaldab planeerida mõne maatüki metsamaaks: seal toimivad juba metsaseaduse eeltoodud sätted. Suurte aedlinnakruntide puhul võib selline käik olla otstarbekas.

Aitab ühiskondlik kokkulepe

Mida teha, et linnapuistute ja ka üksikpuude saatuse üle otsustades arvestataks kogu linnaosa (tänava) huve? Nõudkem linna- ja vallavalitsustelt planeeringute avalikku väljapanekut (PES, § 18 lg. 2 p. 2) ja jälgigem, et seejärel tehtud ettepanekud koondataks (PES, § 20 lg. 1) ning korraldataks avalik arutelu (PES, § 21 lg. 2).

Just arutelu ongi see koht, kus rahvas (loe: valijad) saab väljendada oma seisukohti ka eramaal olevate puude ja metsa suhtes ning mõjutada maaomanikku arvestama üldisi huve linnaosa või tänava ilme kujundamisel ja kohaliku keskkonna kaitsel. Avaliku arutluse tulemusi peab kohalik omavalitsus põhimõtteliselt arvestama siis, kui ta oma otsusega kehtestab planeeringu (PES, § 20 lg 4). Loomulikult tuleb arutlusel arvestada ka maa- ja puuomaniku seisukohti ning protesti.

Sisuliselt tähendab omandile kitsenduste seadmine detailplaneeringu ja ehitusõiguse kaudu teatavat ühiskondlikku k o k k u l e p e t maaomaniku ja kaaskodanike vahel, kuigi selle kehtestab omavalitsus.

Kokkuvõttes: vaatamata asjaajamise keerukustele saab ka linnades ja muudes tihedasti asustatud paikades metsa ja üksikpuid kaitsta mitte ainult arhitektide või valla- ja linnavalitsuse ametnike suva alusel, vaid eelkõige ja ka a i n u l t nii, et kaaskodanikud aktiivselt sekkuvad planeerimisse.

Ja ikkagi – eestlasest maaomanik ei taha ju ka ise elada lagedal kõnnumaal, vaid istutab koduõue laste mängumurule varjava puu, mis valmistab rõõmu möödujalegi.