Kolm pilku muskuslillele

Tõnu Ploompuu

Esimene – haige ülane

Olles juba ammu tudeng ja omateada kursuse parimate taimetundjate seas, avastasin ühel kevadel koduaias äbarike ülaselehtede vahel ühe imeliku õiega taime. (Ülaseid oli ammusest ajast mitmelt poolt toodud ja aeda istutatud, aga Nõmme liivamaal männimetsa all edenesid nad visalt, andes kevaditi vaid pihutäie kiduraid lehti ja kümmekond õit. Ent saavutus oli seegi, sest tosinajagu aastaid varem kasvas vaid õiteta lehti.)

Et olin mitmesuguseid haigustest ja saasteainetest kahjustatud taimi varemgi vaadelnud, asusin nähtut ka nüüd sama pilguga lähemalt uurima. Õis oli tõesti äbarik: rohekas, ainult neli kroonlehte, nende all veel mingid rohekad munad, taime lehed ümaramad kui normaalsel ülasel. Ning varrel ainult kaks lehte, kuidagi välja veninud rootsudega. Kus siis need seene eosed arenema hakkavad? Ei paistnud ühtegi sellist kohta. Ilmselt vara veel, vaja mõned päevad oodata.

Kui paari päeva pärast taime vaatasin, siis, oh imet! oli tipmise neljatise õie iga õielehe all veel üks õis – ja kõik viietised! Küll teevad need hädad ikka taimedega imet: näe, kasel hakkavad emasurvad linna vahel sügisel kasvama, muutudes isasurbadeks, võilillel muutuvad õied punaseks, pruuniks või roheliseks, valgel ristikul tulevad kroonlehtede asemele pisikesed kolmetised ristikulehed; seened tekitavad tuulepesi ja pahku... Ja nüüd see ülane: õied täiesti kängunud, aga see-eest on neid varre tipus viiene pusa! No kus ikkagi need seene eosed hakkavad arenema?

Mõni aeg hiljem suurt taimemäärajat lehitsedes: oot, mis see siis on? Nagu oleks tuttav taim sel pildil? Muskuslill! Ja polegi haige ülane... Ju oli koos ülastega metsa alt kaasa toodud. Nüüd on neid juba suur laik põõsaste all ja igal aastal rohkesti ka õitsvaid taimi.

Selgituseks. Roosteseene mõjul muutuvad ülase lehe hõlmad küll ümaramaks ning servad rulluvad, kuid need haiged taimed on alati teistest kõrgemad, väljaveninud ilmega, mitte maad ligi nagu muskuslill. Ka haige ülase lehed on ikka rangelt kolmekaupa varrel ning äbarikke õisi (need arenevad üldse haruharva) on ikka üks.

Teine – haruldane lill

Tallinna noorte loodusmajas korraldati kevadlillede näitust. Võtsin oma aiast mõned vähem tuntud kevadised õitsejad, teiste hulgas paar muskuslille ka kaasa: midagi natuke õrritavat tavaliste üldtuntud kevadlillede vahele. Tulevad ja vaatavad siis teisedki õpetajad, kel ülikoolist botaaniku diplom – ei ole keegi iial sellist taime näinud... Üsna tavaline on, väidan. Kaheldi kõvasti.

Paari päeva pärast tuleb loodusmaja õppealajuhataja Maris Laja vastu ja hakkab naerma. Ta nimelt vaadanud kogemata oma koduaias, mis talle lapsest saati läbinisti tuttav, toomingate alla – paksult muskuslilli täis!

Kolmas – marjule?

Kool oli just läbi saanud ja olen õpetajaks loodusehuviliste laste laagris. Jalutan huviväärseid taimi otsides ja neid lastele tutvustades metsa vahel ning leian ka muskuslille poolkuivanud lehed. Seletan parajasti, et kodumaistest püsikutest on veel lühem kevadine kasvuperiood vaid lõokannus- tel, kui märkan mõne muskuslille varre otsas mingeid suuri mügarikke. Vaatan lähemalt – neid peaks ju marjaks nimetama! Ja täiesti küpse välimusega, vahajalt läbikumavad. Viljaliha natuke limane, vesine ja hapukas, muidu nagu ehtsal marjal.

Kas see vili on söödav või mürgine? Seda ei ole ma leidnud ühestki raamatust. Mainitakse vaid, et viljub harva. Kas ikka võib pista suhu seda tavalise taime lahjavõitu, kuid haruldast vilja – meie metsades kõige varem valmivat marja?