Pildikirjad Matsalust

Tiit Leito

Kevadine Tondirahu meenutab oma väljanägemiselt ja lõhnalt kalakombinaati, mis on rajatud sigalasse (või vastupidi). Paar kuud aastas on see hektarisuurune saareke tuhatkonna kormorani valduses: siin kasvatavad nad üles oma järglased. Kormoran on puhtalt kalatoiduline. Kõik see, mis organismil kaladest omastamata jääb, külvatakse siia väikesele maatükile. Säärane kogus sööbiva toimega lämmastikku, fosforit ja kaaliumi hukutab peaaegu kõik elusa. Pihlakatest, türnpuudest ja kibuvitstest on jäänud pleekinud tüved ja kuivanud raod. Rohi, mis tärkab, hävib varem või hiljem. Isegi teised linnuliigid on saarelt välja tõrjutud, üksnes mõned hahad ja hõbekajakad püüavad veel siin hakkama saada.

Hilisõhtu uputab päeva oma verises taevas. Kormoranide siluetid, värvimäng ja kogu see sürrealistlik maastik sunnib käega, või vähemalt mõttega, haarama millestki reaalsest... et vabaneda sellest maailmalõputundest, kus elu säilimise võti – bioloogiline mitmekesisus – on murtud. Vaid vähesed vett, maad ja taevast vallutanud eluvormid õilmitsevad veel.

Kõik saared ei ole Tondirahud. Tavaliselt on need maatükid vaata et "liigagi" rohelised. Tihe põõsastik ja sinna kiilutud puud sulgevad läbipääsu. Ma ei ole seda meelt, et saared vajavad inimese hoolitsevat kätt. Metsastumine on antud ajas ja tingimustes koosluste loomulik tee tasakaalule. Aga kui inimene künnab maad, kuivendab rabasid, ehitab linnu, miks ei võiks ta siis rajada mõnele saarele lõhnava ja lillelise puisniidu?