Paas – meie rahvuslik aare

Rein Raudsep

Maa kivirind laulab mu jalge all
kostab kivine merekohin
õnnis hing, kes ma Maarjamaa palge all
seda laulu kuulda tohin.

E. Niit "Paekivi laul"

Pae nimetusest

Ameerika kunstnik Rockwell Kent on kusagil kirjutanud, et eskimotel on lume erimite kohta umbes paarkümmend nimetust. Arusaadav, sest on ju lumi see, mis neid inimesi hällist hauani ümbritseb ja mida nad kõige paremini tunnevad.

Esmapilgul tundub, et eestlastel on asjade nimetamisega vastupidi: vahel on ühe nimetuse all mõistetud mitut. Nii on näiteks paega. Põhja-Eestis, kus inimesed elavad paega käsikäes, selle peal ja toel, mõistetakse selle üldnimetuse all nii lubja- ja dolokivi kui ka merglit. Üteldes paas, mõtleme midagi tugevat, ajale ja ilmastikule vastupidavat, kuigi pae hulgas on pehmeid ja pudedaid kivimeid.

Lähemal vaatlusel selgub, et eestlastel on olnud nii palju mahti paasi uurida, et paiguti on igale kihilegi oma nimetus antud. Aga nimi polnud vaid ilu pärast: tegelikult oli igal kihil oma otstarve. See kivikiht, mis kõlbas seina panna, ei pruukinud sobida äärekiviks, kus iga vihmapiisk tungib kivis olevatesse lõhedesse ja aitab teda purustada. Kenadest laiadest paelahmakatest saadi kõnniteedele plaate, mis veel lähiminevikus olid Põhja-Eesti linnu kaunistanud, aga hiljem asfaldiga kaeti. Mõnes kivimurrus eristati läbilõikes mitukümmend paekihti. Nii oli Lasnamäel neid 56 (R. Einasto ja T. Saadre andmeil). Enamik kihte kandis naljakaid või rahvapäraselt lopsakaid nimetusi: nahakord, mädakord, rabandus, tige seitsmene, tulikord, ristikord, kassikord, lutt, raudsüda-üheksane, põhjatrepp, pukisarv ja nii edasi. Sama lugu oli teisteski kivimurdudes. Tänapäeval on oht, et see rahvalooming võib kaduma minna, sest vahepealsed põlvkonnad ei tundnud erilist huvi käsitöö vastu ja lammutasid pae lõhkeaine ning ekskavaatorite abil üheks halliks massiks, millest valmistati killustikku.

Paas ja eestlus läbi aegade

Põhjapoolses Eestis on paas ja inimene alati heades suhetes olnud. Nendel suhetel on kaks tahku, mis teineteist täiendavad: 1) kasutamise (majanduslik) pool ja 2) kultuurilis-hariduslik aspekt.

Pae kasutamist on palju uuritud ja sellest ka kirjutatud. Üle kogu Põhja- ja Kesk-Eesti on palju vanu ja uusi kivimurde, kust kivi on võetud. Seda osati teha loodusega pahuksisse minemata. Vastumeelt oli vaid see, kui paasi tuli murda, vedada ja sellest hooneid ehitada kaugelt võõralt maalt tulnud sundijate piitsa all. Kasu tuli ometi sellestki, sest piitsamehed lahkusid ja hooned jäid "meitele". Hädasid hakkas hulganisti tulema siis, kui järjekordsed võõrad meile nõu andsid rajamaks väikse Eesti jaoks sobimatult suuri paemurde, kust saadud kivi killustikuks purustati. Sellesse katlasse läks kõik, olgu siis tavaline hall Lasnamäe paas või helevalge Vasalemma "marmor". See oli aga vaid pool häda, sest suurte murdude ümber kadus vesi kaevudest ja õhk oli tolmust paks. Oleme kõik näinud südasuvist "härmatist" puudel ja põõsastel meie tsemendilinnas Kundas.

Möirgav ja tossav tööstus vajas üha uusi ja uusi toormevarusid ning nii jõudsid geoloogid peagu kõik paremad paepaigad läbi uurida. Tänaseks on Eestis uuritud sadakond paeleiukohta, mille varud on kenasti arvel ja kaevandajaid ootamas. See on suur varandus. Kahjuks pole paasi Lõuna-Eestis. Vaid riigi kagunurgas, otse praeguse piiri naabruses on paasi leitud ja Tiirhanna leiukoht ka uuritud.

Mitte vähem tähtis pole olnud pae kultuurilis-hariduslik osa eesti rahva elus. Suur osa meie rahvast on elanud pae rüpes. Sellest kivist olid põrandad, majad ja aiad. Aedadeks laotud kivide võrra said põllud puhtamaks ja vili võis seal paremini kasvada, kuigi maasügavusest ilmusid üha uued ja uued kivilahmakad. Sõltuvalt kivide suurusest laoti neid aedadesse erinevalt: suuremad pandi serviti, väiksemad lapiti. Kui põllul või karjamaal leidus nn. raudkive, pandi neidki sekka.

On tuntud tõsiasi, et rahvaste lauludele, nende mõtlemisele ja üldse vaimulaadi kujunemisele avaldab suurt mõju füüsiline keskkond, milles nad elavad. Ei teki ju mitte millestki kõrbeelanike kurvad laulud ega nende karm, kuigi külalislahke loomus. Pole taevaannid ka troopikainimeste lõbusad rütmid ega iseloomu särtsakus. Põhjapoolset eestlast on vorminud kivi, see paepealne maa. Selles hallis, valkjas- või kollakashallis kivis peitub rahu ja kindlus. Ega muidu oleks sangaritele paest mälestussambaid tehtud. Pereemadki on paest ehteid kaelas ja rinnal kandnud. Paas – see on ajalugu, tänapäev ja tulevik.

Tänapäeva rõõmud ja mured

Praegusajal on paest rohkem rõõmu kui muret. Meie paekasutus on vähenenud, kuid areneb õiges suunas. Jälle on hinnas ajaloos läbiproovitud põhimõte: igale paekihile oma kasutus- ala. Uuesti kogub tuult tiibadesse tsemendi ja lubja tootmine, jällegi ehitatakse looduslikust paest hooneid, aedu ja kaminaid. Moes on paest pildid, meened ja ehted. Maailm on harjunud, et marmor on ilus, aga paas lööb teda uudsusega. Eesti paas ja sellest tehtud tooted rändavad näitustel ja maailma rahvad saavad teada meist ja meie loodusest. Meie kodumaa paevarud on nii suured, et nende lõppemist pole karta. Ikka leitakse uusi ilusama mustriga erimeid, millest saab meeldivaid viimistlusplaate ja ehteid valmistada.

Siiski tuleb ka meie rikkalikesse varudesse säästlikult suhtuda ja ilusamaid ning teadusele huvipakkuvaid läbilõikeid säilitada. Põhja-Eesti paekallas on üks meie kodumaa kaunimaid geoloogilisi mälestisi. Selle ilusamad ja teaduslikult väärtuslikumad osad ongi juba kaitse alla võetud või võtmisel, nagu Saka-Ontika, Tsitre ja Muuksi Lahemaa rahvuspargis, Türisalu, Pakri poolsaar, Osmussaar ja veel mõned paigad. Vaja on aga paekallast tervikuna vaadelda: mida kaitsta ja kus pole seda vajadust. Tõenäoliselt on paekaldal veel pikk tee ees saamaks UNESCO unikaalsete mälestiste nimekirja. Rajatakse Paeparki, mille nimel väike entusiastide rühm on juba mitu aastat töötanud. Ettevõtmise ergutaja on Paeliit. Põhiidee on selle pargi abil nii omamaistele kui teiste maade huvilistele tutvustada meie pae uurimise ja kasutamise ajalugu ning tänapäeva.

Argimuresidki jätkub. Halb on see, et me pole suutnud siiani oma naabermaade ettevõtjaid panna huvituma Eesti paest. Enamik Soome firmasid, kes paasi kasutavad, toovad seda mujalt Euroopast: Gotlandilt ja isegi Hispaaniast! Teoreetiliselt oleks kõik imelihtne: paas laeva ja Soome, sealt aga saaks tuua meile nii vajalikku graniiti killustiku jaoks. Tegelikkus on aga hulga keerulisem, sest on olemas igasugused kokkulepped ja väljakujunenud harjumused ...

Muret teevad ka alles kümmekond aastat käigus olnud paekarjäärid, kust praegu enam ei kaevandata. Nii mõnessegi neist on inimesed hakanud omavoliliselt prügi ja igasuguseid jäätmeid panema, muutes need niiviisi reostuskolleteks, kust mürgised ja muud ohtlikud ained otse põhjavette lähevad.

 


Foto [Ungru loss Haapsalu külje all]: Tõnis Saadre