Üraskid: kas metsakahjurid või osake looduse liigirikkusest?

Kaljo Voolma

Neid tillukesi tumedaid 2–9 mm pikkusi putukaid, kes veedavad enamiku oma elust varjatult puude koore all, kutsutakse paljudes keeltes lihtsalt kooremardikateks (bark beetles, Borkenkäfer, kaarnakuoriaiset) või kooresööjateks (-närijateks) (korojedõ, mizgrauzi). Nii oli varem ka eesti keeles. Möödunud sajandil ja käesoleva alguses ilmunud loodusraamatutes ja -artiklites kohtame nimetusi kooresitikad, koorepõrnikad, kooremardikad või koorejärajad. Seitsekümmend viis aastat tagasi, 1922. aastal koostas Kaarel Leius (Karl Zolk) esimese eestikeelse üraskite määraja – "Ipidae. Kodumaa koorejärajad", kuid see oli vaid käsikirjaline õppevahend. 1924. aastal kasutas metsateadlane Paul Reim Eesti Metsa veergudel toredast murdesõnast ürama tuletatud nimetust ürask (varem oli P. Reim ajakirjas Loodus avaldanud artikli "Märkused kolme koorejäraja kohta ja mõned küsimused nende puhul"). Teatmik "Metsanduslised oskussõnad", mille andis 1925. aastal trükis välja Akadeemilise Metsaseltsi oskussõnade komisjon, sisaldab mõisteid kooreürask ja niineürask. Kuigi vanem põlvkond kasutas veel 1930. aastatel kirjasõnas kooremardikaid ja koorejärajaid, juurdus selle putukasugukonna eestikeelse nimetusena kindlalt üraskid. Veelgi enam – metsaputukatega vähem kursis olevatele inimestele on sõna ürask kujunenud koguni metsakahjurite sünonüümiks tähistamaks kõiki neid kuuejalgseid, kes kuidagiviisi mõnd puuosa närivad. Sellega on aga üraskitele küll liiga tehtud. Kuigi ürasklaste (Scolytidae) sugukonna ligi 6000 liigi seas leidub mõningaid olulisi metsakahjureid, ei saa enamikku neist siiski kahjuriteks pidada. Seegi putukasugukond on osake looduse liigirikkusest: neil on oma kindel koht looduses. Ürasklaste hulgas on selliseid liike, keda võib kohata peaaegu igas metsas, kuid ka punasesse raamatusse kantud haruldusi.

Üraskid merevaigus

Mitmed üraskiliigid on välja surnud; praegusajani on nad säilinud üksnes merevaigus.

Läänemere kallastel kasvasid 50–60 miljonit aastat tagasi männimetsad, mis olid arvukate ürasklaste elupaik. arvukalt ka ürasklasi. Seda tõendavad rikkalikud merevaiguleiud, kus need pisikesed putukad sees on. Rohkesti leidub merevaigus fülogeneetiliselt vanemate perekondade liike. Näiteks kõduüraskeid (Hylurgops) elab tänapäeva Eestis vaid kaks, Lätis kolm liiki, kuid Balti merevaigust on leitud koguni seitse liiki [3]. Kõik seitse on välja surnud. Peale kõduüraskite on merevaigust leitud ka juureüraskeid (Hylastes) ja teiste perekondade esindajaid.

Ürasklased maailmas

Maailma ürasklaste kataloog [3] sisaldab 5812 liiki 225 perekonnast. See pole siiski lõplik arv. Ürasklaste liikide määramine on keeruline ning nõuab pikaajalist uurimistööd ja kogemusi. Amatööride ja poolprofessionaalide tegevus on tekitanud parasjagu segadust, seda tõendab suur sünonüümide hulk liiginimetuste hulgas. Pealegi elab enamik üraskiliike troopikas, mis pole veel kaugeltki läbi uuritud. Euroopas on ligikaudu 260 üraskiliiki.

Üraskid on tüüpilised metsaputukad

Enamik ürasklasi on seotud puudega, elades koores või puidus. Mõned liigid elavad ka viljades ja seemnetes, isegi kohviubades. Vähesed üraskiliigid on elupaigaks valinud rohttaimede juured või varred. Meiegi naabermaades Lätis ja Rootsis on leitud üks selline liik – ristikuürask (Hylastinus obscurus), kes elab ristiku, mesika jt. rohttaimede juurtes. Eestis teda siiski leitud ei ole.

Kõik Eesti üraskid on samuti puudega seotud. Nad on väga tundlikud toidu ja elupaiga kvaliteedi suhtes: asustavad vaid teatud puuliike ja puuosi. Seetõttu pakub puu elupaika enamasti vaid ühele üraskipõlvkonnale. Enamik liike eelistab tugevasti nõrgestatud või surnud puid. Kasvaval puul suudab oma järglaskonna üles kasvatada vaid üks Eestis elav liik – hiidürask (Dendroctonus micans; vt. EL 1977, nr. 4).

Mitu liiki üraskeid elab Eestis?

Esimese põhjaliku ülevaate Eesti ürasklastest (48 liiki) avaldas K. Leius (K. Zolk) 1932. aastal [1], sellele nimekirjale lisandus 1939. aastaks veel seitse liiki. Rohkem kui kolmekümne aasta jooksul Eesti ürasklaste käsiraamatuks olnud S. Rubeli koostatud "Eesti ürasklaste (Ipidae) määraja" (1964) järgi elab meil 58 üraskiliiki. Eesti Teadusfondi toetusel inventeeriti 1993.–1996. aastal Eesti putukakogusid (rohkem kui 15 000 üraskieksemplari) ning ühtlasi tehti väliuurimisi. Selgus, et Eestis elab 63 üraskiliiki. Erialakirjanduses on märgitud veel üheksat liiki, kuid paraku ei ole neid kollektsioonides leitud [2].

Üraskid metsakahjuritena

Ürasklaste liigirikas sugukond on tähelepanu pälvinud just nende väheste liikide tõttu, kes metsi kahjustavad. Põhja-Ameerikas kahjustavad mände liigid perekonnast Dendroctonus. Et neid uurida, algatati paarkümmend aastat tagasi ulatuslik programm. 1960. aastal moodustati valitsuse erikomisjon hiidüraski (Dendroctonus micans) uurimiseks Gruusias (vt. Horisont 1977, nr. 6). Hiljem on uurijad ja metsamajanduse praktikud hiidüraski vastu huvi tundnud nii Prantsusmaal, Belgias, Inglismaal kui ka Lääne-Siberis ja Karjalas. Kesk-Euroopas ja ka Eestis on suurimat tähelepanu pälvinud kuuse-kooreürask (Ips typographus), kes aeg-ajalt on ulatuslikel aladel laastanud kuusemetsi. Just selle liigi tõttu ongi ürasklaste sugukond omandanud metsakahjurite maine.

Kuuse-kooreürask

Rohkem kui 60-st Eesti üraskiliigist tuleb metsakahjuritena arvesse vaid kümmekond. Nende hulgas on vaieldamatult esikohal kuuse-kooreürask (Ips typographus). Alati, kui räägitakse kuusikute üraskikahjustustest (üraskirüüstest), võib kindel olla, et seal osales (enamasti peategelasena) kuuse-kooreürask. Keskealistes ja vanemates kuusepuistutes on ta kõige sagedasem ning ohtlikum kahjur.

Kuuse-kooreürask asustab eelkõige nõrgestatud puid ja värsket metsamaterjali. Kui sigimiseks sobivaid puid on ohtrasti (näiteks tormikahjustuste järel), siis paljuneb ta kiiresti ning ründab ka väliselt terveid, kuid siiski nõrgestatud puid. Selline olukord tuleb ette põua-aastatel, kui pinnalähedase juurestikuga kuused ei suuda end küllaldaselt niiskusega varustada ning nende vastupanuvõime kahjuritele väheneb. Kui üraskite arvukus on sel ajal metsas suur, langevadki puud nende ohvriks. Vastasel juhul suudaksid puud soodsate olude saabudes stressist toibuda.

Üraskikahjustused Eesti kuusemetsades

Ulatuslikke üraskikahjustusi on Eesti kuusemetsades olnud korduvalt. Enamasti on need puhkenud pärast suuremaid tormikahjustusi, kui kahjustatud puid ei suudetud järgmiseks kevadeks üles töötada ja metsast välja vedada. Nii oli see 1923., 1938. ja 1943. aastal. Sajandi tormiks nimetatud orkaan laastas Eesti metsi 1967. aasta augustis, sellele järgnes tugev torm veel sama aasta oktoobris ning lumekahjustus 1968. aasta jaanuaris. Kuuse-kooreüraski arvukus suurenes siis Peeter Rõigase hinnanguil kolme järgneva aasta jooksul ligikaudu 600 korda.

Tavaline on üraskite hulgipaljunemine ka põua-aastatel ja metsatulekahjude järel, kui metsas on palju nõrgestatud puid. Nii on teada ulatuslikud üraskikahjustused 1858. ja 1868. aasta põuaste suvede järel. Enneolematult suureks paisus üraskirüüste aga 1882. aasta põua järel, mil kuuse-kooreüraskil arenes aastas kaks põlvkonda.

Samasugune olukord kujunes Eesti metsades ka sajand hiljem – 1992. aasta põua järel. Ka siis arenes kuuse-kooreüraskil arvukas teine põlvkond, kellele metsas jagus piisavalt sobivat asustusmaterjali põuast nõrgestatud puude näol.

Kuidas vältida üraskikahjustusi?

Et vältida üraskite ülemäärast sigimist, tuleb hoida mets puhas tormimurrust, värskest metsamaterjalist ning haigetest ja nõrgestatud puudest. Kahjuritele sigimiseks sobivad puud tuleb metsast välja vedada enne üraskite lendluse algust, seega hiljemalt 1. maiks.

On veel üks ammu tuntud võtte kaitsmaks metsi üraskirüüste eest: langetatakse püünispuud ja pärast seda, kui sinna on asunud üraskid, puud kooritakse või eemaldatakse metsast. Praegusajal kasutatakse laialt feromoonpüüniseid, et hinnata kuuse-kooreüraski arvukust ja püüda üraskeid.

Oluline on, et üraskite asustatud puud (nn. üraskipuud) saaksid õigel ajal maha raiutud ning metsast välja veetud. Aitab ka, kui need puud koorida. Seda tuleb teha siis, kui üraskitõugud on koore all, igal juhul enne, kui nad on jõudnud areneda täiskasvanud mardikaiks. Ei tasu teha hilinenud tõrjeraiet ning raiuda kuivanud puid, sest siis on kahjurid puudelt ammu lahkunud, koore alla jäävad kauemaks vaid nende looduslikud vaenlased: parasiit- ja röövputukad või kasvavale metsale täiesti ohutud liigid.

Üraskid punases raamatus

Vanad kuivanud ja kõdunevad puutüved on paljude haruldaste putukaliikide elupaik. Haruldusi leidub ka üraskite hulgas. Soome ohustatud putukaliikide nimestikus on kolm üraskiliiki, Rootsis koguni 18 liiki. Neist paljud esinevad ka Eestis, mõned, näiteks männi-kooreürask (Ips sexdentatus), lehtpuu-puiduürask (Trypodendron signatum), haavaüraja (Xyleborus cryptographus) veel üsna arvukalt. Kuid Eesti 63 üraskiliigi seas on neidki, keda on nähtud vaid ühes leiukohas, näiteks piklik rädiürask (Orthotomicus longicollis), karusürask (Hylurgus ligniperda) jt. Mõned ainuleiud (Hylastes attenuatus, Carphoborus cholodkovskyi, Pityophthorus tragardhi) pärinevad 1920.–1930. aastatest, hiljem ei ole neid leitud. Siiski ei tohi ennatlikult järeldada, et need üraskid on Eesti faunast kadunud. Ilmselt pole meie vähesed putukauurijad neid lihtsalt üles leidnud.

KIRJANDUS:

1. Z o l k, K. 1932. Kodumaa ürasklased (Ipidae) ühes lühikese ülevaatega nende bionoomiast ja levimisest Eestis. Eesti Metsanduse Aastaraamat VI. Tartu.
2. V o o l m a, K., Õ u n a p, H., S ü d a, I. 1996. Ürasklased (Coleoptera, Scolytidae) Eesti entomoloogilistes kollektsioonides. Metsanduslikud uurimused XXVII. Tartu.
3. W o o d, S. L., B r i g h t, D. E. 1992. A catalog of Scolytidae and Platypodidae (Coleoptera), Part 2: Taxonomic Index. Great Basin Naturalists Memoirs, 13.