Endla ja ta sõsarjärved

Katrin Möllits

Endla järv on nime poolest rahva hulgas kindlasti tuntuim teiste niisama suurte veekogude seas, küllap tänu Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjatöödele, mis möödunud sajandi rahvusromantilisel ajal kogu Eestis levisid ja koolilugemikes kajastusid. Seisab ju "Kalevipoja" esimesel leheküljel:

Tule sa, laulik-targa tütar!
Jõua Endla järve´esta!
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiukseid silitasid.

Faehlmanni muistendi järgi olevat kosjateelt pettununa tagasi pöördunud Vanemuine leidnud Endla järve äärest rohust lapsukese, kellest saanud tema kasutütar Juta... Kena oleks veel praegugi uskuda, et Juta järvele saabuvatele ja siit lahkuvatele rändlinnuparvedele koha kätte juhatab ning kõiki linde ja kalu kaitseb. Järve kaldal on tänini kivi, millel istudes ja kallimat Endlit leinates järv valmis nutetud. Juta pisarate loo kõrval teatakse veel muistendit Konnajärve rändamisest Endla sohu ja järves elavast näkist, kes valge hobuse kujul kaldale ilmub.

Vähe tuntud ja unustuse hõlma on vajunud Kärde mäe möldrimajas sündinud luuletaja ja rahvaluulekoguja K. W. Rosenstrauchi (1878–1919) luulelood Endla järve kohta. Tema luulekogus "Põhjalilled" on kolmekümnel leheküljel "Laulud Endlale", mille aluseks kohaliku rahva suust kuuldu. Järves elavat kuldkammi ja kuldkandlega näkineiu, kes oma kauni lauluga meelitab jaaniööl Salu alla Ukukivile noormehi.

Kuigi Juta ehk Uku kivi – kaheks osaks purunenud rändrahn – küünib vaevalt poole meetrini maapinnast, on tema asukoht valdavalt soostunud kallastega järve ääres ammustest aegadest teada. Kivi lesib järve idakaldalt vette ulatuval poolsaarel, ainult sealt leiab liivast ja kivist põhja. 300 meetrit kirde pool on teine, Saluks kutsutav mineraalmaasaar soos. Lembit Jaanitsa leid 1955. aastal – kivitalb, kaabitsad ja võrgukivid – kinnitavad paiga tuntust juba kiviaja kalurite seas.

Ehk oli siin koht, kus muistsed eestlased vihasele piksejumalale Ukule lepituseks ohvreid tõid? Kivi asukoht otse veepiiril keset raskesti läbitavaid rabasid kalarikka järve ääres sobis selleks hästi. Ühe kivitüki külg on kui välgust siledaks löödud.

Kärde ja Tooma küla vahelt Rebassaare lähedalt leidsid teetöölised 1959. aastal pakktee. Võib-olla oli mujalgi rabades salateid, mida mööda teadjad hädaohu korral kiiresti järve äärde jõudsid ja sealt paadiga veelgi kaugemale. Aasta-aastalt kõrgemaks kasvav turbakiht varjab saladusi.

Vähe tuntud legend räägib Kärde hiietarga tütrest Jutast, kes põgenenud ristirüütlite maaletuleku ajal teda kimbutava munga eest salateed mööda Endla järve äärde. Tagaajaja noolest surmavalt haavatuna langenud Juta kivilt vette. Taara saatnud taevast tulekera, mis kärgatusega kivi lõhestanud ja munga hundiks moondanud. Taara käsul pidavat sureva Juta kaebehääl kostma järeltulevatele põlvedele selgetel kuupaistelistel augustiöödel. Veel meie sajandil olevat seda kuuldud. Nüüd ulatub järve vesi harva kivini. Ehk sellepärast ei kosta enam salapäraseid karjeid.

Kui suur on Endla järv?

Mis on saanud sellest muistendeist teada järvest nüüd? Ehk ollakse kuulnud järve allalaskmisest ja "Eesti järvede" (1964) ning ENE II köite (1987) lugejale jääbki mulje, et järve pindala on umbes 180 ha. Viimastel andmetel (K. Remmi mullused mõõtmised 1:10 000 põhikaardilt) küünib Endla järve veepeegel 287 hektarini, lisaks 43 ha mineraalmaasaari ja 122 hektarit õõtsikut kalda ääres ja saarte ümber. Seega mahuks Endla järv "Eesti A & O" (1993) suurimate järvede tabelis esimese kahekümne hulka. Ainult veepeegli suuruse järgi oleks ta 17. kohal Pühajärve ja Kaiavere järve vahel. Kui arvestada järve osana ka saari, nagu tavaliselt kombeks, siis jagab Endla Saaremaa Karujärvega 14. kohta.

Saamaks teada, kuidas me oleme jõudnud

kuivendamisest kaitsmiseni,

mingem ajas tagasi. Ikka veel kehtib Kärde mäelt Endla järve imetlenud Faehlmanni tõdetu: "[---] Aga kui tahetakse orgu ja järve lähemalt vaadata, siis on vaeva palju ja kasu vähe. Läbipääsmatu raba takistab uudishimuliku samme ja kõrge kõrkjastik ligipääsmatuil kallastel varjab vaadet hõbedasele järvele."

1920. aastate algul noore mehena kodumaal rännates nägi loodusteadlane G. Vilbaste Kärde tuuleveski juurest Endla järve paistmas valge lagendikuna madalate metsade keskel. Tänapäeval Kärde mäelt enam sulahõbedana helkivat järve ei näe, sest korduvate allalaskmiste tõttu on veepind ahenenud ja ulatuslikud alad taimestunud. Ka järve ümbritsevad soised metsad on kuivendatud ja puud kõrgemaks sirgunud. Otseteegi kiiremaks möödakihutamiseks läbi mäe harja kaevatud. Sõidukiga saab järvele kõige lähemale Kärde küla poolt, aga ikkagi tuleb ligi kaks kilomeetrit jalgsi mööda turbapehmeid kraaviservi ja sihte kõmpida. Mida lähemale järvele, seda vesisemaks rada muutub. Tooma külast on laudteed pidi üle Männik- järve raba ja piki Mustjõge järveni ligi viis kilomeetrit.

Kunagi täitsid Endla järve veed kogu lameda nõo 3480 ha. Nüüd on suurest veekogust säilinud "silmakesed", mida ümbritsevad rabad. Viimase 130 aasta jooksul on inimene järvede looduslikku kinnikasvamist oluliselt kiirendanud. Kunagise Suur-Endla jäänukjärvedest lasti meie sajandi alguses tühjaks Kõrtsijärv ja Kaasikjärv. Neist on nüüdseks saanud sood. Kaasikjärve lõunaosas püsib veel sajaruutmeetrine veepeegel tänu Sinilaukalt pealevoolavale veele. Männikjärv (17,6 ha) ja Tulijärv (1,3 ha) on kraavidega tunduvalt madalamaks lastud, nende kaldad õõtsikusse kasvanud. Ainult 1,7 ha suurune Sinilaugas (tekkelt samuti jäänukjärv) Kaasikjärve rabas püsib, oluliselt mõjutamata mõisaaegsest kraavist. Endla järve suvine pindala vähenes pärast teist veetaseme alandamist 70%, Sinijärv kadus kaartidelt.

Möödunud sajandi teisel poolel nõudis kiiresti arenev karjakasvatus uusi heina- ja karjamaid. Kust mujalt neid võtta oli kui soost. Et kuivendada oma maid, s.t. kiirendada äravoolu, lasi Vaimastvere mõisnik E. v. Brasch 1871–1872. a. kaevata 5 km pikkuse 2–3 m sügavuse Suurkraavi ehk Uusjõe Endla järvest läbi Sinijärve Põltsamaa jõkke. (Vahel on järve allalaskjaks peetud Kärde mõisnikku, suurt maaparanduse entusiasti V. v. Stackelbergi, kuid tema sai Kärde omanikuks alles 1889. aastal.) Järvepinda loodeti alandada kuus jalga (1,8 m).

Et Põltsamaa (Piibe) jõe vesi Nava jõe kaudu Endlasse ei voolaks, tehti Nava jõe keskpaika tugev püstpalkidest tamm. Loodimistööde ebatäpsuse tõttu alanes aga järve veepeegel ainult ühe jala võrra (30 cm). Endla järve ei õnnestunud kuivaks lasta, rohkem mõjutas see Sinijärve, mille turbakallastel paljandusid kunagi rabasse mattunud puude kännud.

Õitsva sotsialismi tingimustes, mil ei oodatud looduselt armuande (1949–1950), süvendati Uusjõge ehk Räägu kanalit meetri võrra. Nüüd langes Endla järve pind 80 cm, madalaveelised alad paljandusid ja Sinijärvest jäi järele porine nõgu.

1968. aastal ehitasid Koeru sovhoosi kalasektsiooni mehed Räägu kanalile palkidest tammi. Räägumetsa ja Kitse talu maadelt toodi kive, buldooseriga lükati pinnast. Kui pais valmis sai, siis jäi kanal allavoolu täiesti kuivaks, kuni vesi Sinijärves nii palju tõusis, et üle tammi voolama hakkas. Kahekümne aastaga kuivale järvepõhjale kasvanud kased ja pajud kavatseti talvel jää pealt maha raiuda, aga ametkondlikud nääklused Paide ja Jõgeva vahel järve kuuluvuse üle võtsid meestelt tööisu. Nii turritavadki kuivanud tüükad tänini.

Loodusteadlaste kartused, et vesi ei jää püsima, on osutunud alusetuks. Veetase Endla järves ja Sinijärves aastati küll muutub, sõltuvalt tammi seisukorrast ja üldisest veerohkusest, aga siiski püsib nende veepeegel suuremana kui raamatutes kirjas. Praegu on Sinijärve pindala 41,8 ha, umbes 5 ha kunagisest järvest on kattunud õõtsikuga. Rohke veetaimestiku tõttu näeb suvel vaba vett vähem. Loodus- kaitseala remontis tammi 1993. ja 1996. aastal. Pole loobutud soovist säilitada Sinijärv ning pidurdada Endla järve kinnikasvamist. Kui valmib uus, juba projekteeritud pais, peaks veetase Endla järves püsima 75 m kõrgusel merepinnast (enne teistkordset alandamist oli see absoluutkõrguste 75,32–75,85 m piires). Selline kõrgus rahuldaks ka põllumehi, sest kuivendussüsteemid jääksid tööle.

Suurvee ajal lainetab Endla järv kunagistes mõõtmetes ning vesi ulatub limpsima järve idapoolset kallast vastu Kaasikjärve raba. Enne allalaskmist murrutas järve vesi läänetuulega tublisti rabanõlva, mida kutsutakse Kõrgekaldaks. Kaasikjärve raba lagi kerkib ligi viis meetrit üle järve taseme. Praegu pidurdab taimestik tuule hoogu. Suviti, kui vesi alaneb, kipub 100–200 m laiune kõrge pilliroo- ja tarnaväli varjama vaadet vabale veele. Pole halba heata: roostikus on kaitstud pesapaiga leidnud hüüp, sookurg, soo-loorkull ja pisemadki linnud.

Mitu saart on Endla järves?

Arvamused lähevad lahku: kas neid on viis või seitse? Vee tagasi tulles on paarkümmend aastat kalda küljes olnud alad taas saarestunud. Mineraalmaakünkaid ümbritsevad ulatuslikud õõtsikud ning madalaveelise ala asemele on tekkinud 13,7 ha suurune Kajakasaar ehk Suur-Õõtsiksaar. Päris saari on siiski kuus: Männiksaar – 23,9 ha; Heinasaar – 9,0 ha; Ahervaresaar – 1,9 ha; Margusaar (Varessaar) – 1,3 ha; Lambasaar – 0,9 ha ja Seasaar – 0,7 ha. Endla küla talud kasutasid saari heinamaadena; need olid varem lagedad. Heinasaar oli jagatud nelja talu, Männiksaar kaheksa talu vahel. Männiksaare keskosas kasvanud mets kuulus riigile. Veel 1950. a. tehti saartel, Salus ning Nava, Mustjõe ja Piibe kallastel heina, mis talvel, kui külm oli vee kaanetanud, ära toodi.

Järve allalaskmise järel kattusid viis väiksemat saart kiiresti kasevõsaga, millest praeguseks on saanud 45-aastane madalsookaasik paakspuupõõsastega. 1993. aastal remonditi Sinijärve tammi, seetõttu tõusnud vesi hukutas kaldaäärsed kased Heinasaarel ja Ahervaresaarel. Männiksaart katab siirdesoomännik. Pärast viimast sõda raiuti osa sealsest metsast maha ja veeti talvel hobustega Vägeva raudteejaama. Puutumata jäänud männik on üle saja aasta vana. Endistel heinamaadel kasvab tihe männi ja kase segamets.

G. Vilberg nimetab Endla järve põhjapoolses osas kevadise jää ja tormide mõjul ringi ujuvaid saarekesi. E. Varep on maininud tuulte poolt kaldast lahti kistud saarekesi järve lõunaosas. Tänapäeval on oma asukohta vahetavaid pisisaari rohkem järve edelaosas ja Kajakasaarest põhjas.

Loodus armistab haavad...

Laiendamaks kasulikku maad on inimesed rohkem kui sajandi jooksul proovinud jõudu kõigi Endla soostiku järvede kallal. Käterammule võeti lisaks võimsad masinad ega hoolitud kulutuste suurusest. Jagu saadi mõnest väiksemast, aga loodetud tulu põllusaagi näol ei tõusnud. Kunagi soolt võidetud heinamaad hakkavad metsastuma ja kuivendussüsteemide hooldamatuse tõttu taas soostuma. Nüüd ei vajata enam mineraalmaiseid põllumassiivegi, ammugi siis soiseid rohumaid. Endla järv ja Sinijärv on šokist toibunud, nende väärtus lindude pesitsus- ja peatuspaigana ning kalade koduna on tänases maailmas palju suurem kui kraavide eesvooluna. Loodus armistab löödud haavad, ümbritsevad rabad viivad järved uude tasakaaluseisundisse.

KIRJANDUS:
1. H a a v a s a l u, A., 1988. Ühest sajandivanusest muistendist. Endla järv ja Juta. Võitlev Sõna, 06.08.
2. M ä e m e t s, A., 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln.
3. Koguteos "Tartumaa", 1925. Trt.
4. V e b e r, K. 1960. Endla soostiku looduslikud tingimused. Rmt.: 50 aastat sookultuuri-alast uurimistööd Eestis. Tln.
5. V i l b e r g, G., 1923. Kodumaal rännates II. Endla järv ja selle ümbrus. Tln.