Laudtee rabas

Aivar Leito

Astun hommikuudus mööda Männikjärve raba laudteed. Auravad laukad ja kastemärg samblavaip. Nõrk tuulepuhang kannab rabamänniku ja pungi pakatava kaasiku võrratuid aroome. Kusagil kaugemal, Linnusaare rabas podiseb tedremängu-katel, aeg-ajalt kostab sookurepaari trompethüüd. Mu samm on kiire ja kerge: mis viga käia mööda "sillutatud" teed. Vaevata jõuan rabalindude loenduse alguspunkti. Kuid just see kiirus ja kergus panebki mõtlema, kas see laudtee on hea või halb – siin, rabas. Kahtlemata on ta hea käiale, teeb raba kättesaadavaks. Tund aega, ja võibki öelda, et oled rabas käinud ja kõike näinud. Tavaturistile on sellest küll ja küll, eriti kui saatjaks teejuht, kes esmapilgul tabamatu ära seletab. Ja ega üks "normaalne" inimene ju muidu rappa lähegi, või kui, siis vaid murakale või kuremarju korjama.

Niisiis on laudtee kõige kiirem ja lihtsam tee esmatutvuseks rabaga. Ja kasu on mõlemapoolne: nii ei tallata pinnast ja taimi ega häirita veerežiimi. Aga linnud? Kas ja kuidas mõjutab laudtee nende pesitsust rabas, eriti lähinaabruses? Sellele esmapilgul lihtsana tunduvale küsimusele polegi nii lihtne vastata.

Olen Männikjärve raba linnustikku järjepidevalt jälginud juba kümme aastat. Kaardistan siin pesitsusterritooriume (haudepaaride pesapaiku) igal kevadel mai lõpus või juuni esimestel päevadel. Pean kindlaks tegema, mitu liiki linde siin pesitseb, lindude üldarvukuse ja liigitiheduse, liikide arvukuse ja asustustiheduse ning eri liikide suhtelise osakaalu ehk dominantsi.

Mida võib öelda kümne aasta tähelepanekute põhjal? Kõigepealt seda, et rabalinnustik on üllatavalt muutlik: aastati vaheldub nii liikide arv kui ka liigiline koosseis, nii üld- kui ka üksikute liikide arvukus ja suhteline osakaal. Kuid kõigi nende aastate jooksul on siin põhidominant (kõige arvukam linnuliik) olnud metskiur.

Kui kümne aasta jooksul on Männikjärve rabas üldse pesitsenud linde 38 liigist, siis eri aastatel olen neid kirja pannud 18 kuni 26, variatsiooni ulatus seega kaheksa liiki. Loendatud haudepaaride koguarv on olnud 89 kuni 132, keskmiselt 107 (variatsiooni ulatus 43). Üldine suundumus tundub olevat pesitsevate lindude koguarvu vähenemine, sest vaatamata loomulikule kõikumisele on nii maksimum- kui ka miinimumväärtused järjest vähenenud. Veelgi selgem on see tendents laudtee ümbruses. Pesitsevate linnuliikide arv pole rabas tervikuna oluliselt muutunud, kuid laudtee piirkonnas on seegi vähenenud.

Eeltoodu ärgitas otsima seoseid Männikjärve rabas käijate arvuga. Ja tõepoolest, viimastel aastatel on laudteed kasutavate ekskursioonide ning üksikmatkajate hulk järsult suurenenud. Tooma soojaama töötajad käivad rabas kaks korda päevas ning nende vaatlusrežiim ei ole viimastel aastatel muutunud. Kahjuks pole andmeid külastajate arvu kohta enne 1991. aastat, seetõttu ei saa vaadeldavat ajaperioodi (aegrida) korralikult analüüsida. Ent ühe järelduse võime teha: külastajate arvu suurenedes on siinne linnupere vähenenud. Ning laudtee lähikonnas (50 m kummalegi poole) pesitseb linde kogu aeg ligikaudu kolm korda vähem kui rabas tervikuna.

Eeltoodu puudutab rabalinnustikku kui tervikut. Ent ühed liigid taluvad häirimist paremini kui teised. Rusikareegel on siin selline: mida suurem lind, seda vähem ta inimtegevust talub. Kui näiteks linavästrik võib pesitseda otse laudtee all, siis sookurg vajab vähemalt poole kilomeetri laiust rahuvööndit. Ja külastajate häiriv toime ulatub avamaastikul (lagerabal) tunduvalt kaugemale kui suletud maastikul (puisrabal). Muidugi on tähtis ka see, kui sageli ja mil viisil linde segatakse.

Mida kasulikku ja õpetlikku võiks öelda kokkuvõtteks? Kõigepealt, õpperada (ka laudteed) kavandades tuleb muu hulgas silmas pidada ka mõju linnustikule. Kaitsealadel reguleerib seda kaitserežiim: külastajaid ei lubata (õpperadu ei tehta) loodusreservaatidesse ning ka sihtkaitsevööndisse. Lindude puhul on oluline arvestada nende pesitsusaega: kaitsealuste liikide pesa- või mängupaikadele ei või läheneda pesitsusperioodil (rabas aprillist juulini), muul ajal ei tee see lindudele kurja.

Esimene laudtee ehitati Männikjärve rabasse juba 1955. aastal. Niisiis ei ole tegemist uue rajatisega ning seda tuleks ka looduskaitse ja -õppe eesmärkidel võimalikult palju kasutada. Jõudu selleks noorele kaitsealale ja staažikale soojaamale!