Kuusevaik on mitmeti väärtuslik

Urmas Kokassaar

KUUSK RAVIB OMA HAAVAD VAIGUGA. SIIT JÄTKUB KA LOODUSRAVI HARRASTAVALE INIMESELE.

Teatmeteosed nimetavad vaiguks peamiselt taimse päritoluga orgaaniliste ühendite segu, mis sisaldab vaikainete kõrval erisuguseid alkohole, estreid, eeterlikke õlisid, fenoolseid ühendeid ja vett. Vaikainetest on tavalisimad pimaarhappe mitmesugused vormid - tüüpilised vaikhapped. Kuusevaigus olevatest orgaanilistest ühenditest moodustavad lõviosa (50-70%) vaikained, tunduvalt vähem on tärpentini, alkohole ja eeterlikke õlisid; mineraalühenditest sisaldab loo peategelane kõige rohkem vett ning mitmesuguseid sooli.

Puiduvaigud on kas kleepjad vedelikud või tahked ained, värvuselt helekollased kuni tumepruunid. Vaikudel pole kindlat sulamistemperatuuri, sest eri liikide ja isegi eri puudelt kogutud vaik on erisuguse keemilise koostisega. Näiteks kuusevaik sulab temperatuurivahemikus 90-100 °C.

Vaikude üks laialt tuntud omadus on võime moodustada kelmeid, ehk teisisõnu: vaigud nakkuvad aluspinnaga ja tekitavad sellele tugeva kihi. Seda kasutatakse ära tööstuses, kuid sellega on kokku puutunud igaüks, kel käed või riided kunagi vaiguseks saanud. Vees vaik ei lahustu, niisiis - vaiguseid käsi veega pesta pole mõtet. Veidi lootusrikkam on võtta appi seep. Et vaigud sisaldavad ka seebistuvaid rasvhappeid, siis hakkab seep nende mõjul hoopis paremini vahutama. See biokeemiline tõde oli juba ammu teada - vanasti lisati seebikeetmisel segusse alati veidi kuusevaiku. Kõige paremini saab vaiku eemaldada igasuguste orgaaniliste lahustitega.

Vaik moodustub vaigukäikudes

Okaspuude pikad torukujulised vaigukäigud on vooderdatud lamedate näärmerakkudega. Vaigukäigud kujunevad rakkude eemaldumisel üksteisest (vt. joonist) ning paiknevad puidus nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt, moodustades ühendatud käigustiku. Näärmerakud sünteesivad ja eritavad vedelamat vaiku ehk nn. vaikmahla, mis koguneb vaigukäiku. See on omapärase lõhnaga vedelik, mis vedelate osiste lendumisel muutub õhu käes tahkemaks. Vaigu liikumise käikudes tagab võimas, 10-20-atmosfäärine surve.

Moodustuva vaigu hulk sõltub näärmerakkude aktiivsusest. Eesti tuntumad vaigupuud harilik mänd ja harilik kuusk (edaspidi lihtsalt mänd ja kuusk) erinevad vaigu sünteesivõimelt. Juba sajandeid on kogutud ja kasutatud põhiliselt männivaiku. Ja seda mitte vaikude erisuguse koostise tõttu, vaid seepärast, et männilt saab seda tunduvalt rohkem. Miks? Männi vaigukäikudes püsivad näärmerakud mitu aastat ja vaiku tekib suhteliselt palju. Kuuse vaigukäikude näärmerakud on paksema kestaga ja enamik neist sureb umbes aasta pärast. Näärmerakkude hukkudes lakkab ka vaigu süntees.

On veel teinegi põhjus, miks kuusepuit on männi omaga võrreldes vähem vaigune: kuusepuidu väikese läbimõõduga vaigukäigud paiknevad laialipillutatult aastarõngastes ning koonduvad enamasti rõnga lõpu- ehk sügisossa, pealegi on neid suhteliselt vähe. Ka männil asetsevad vaigukäigud sügispuidus, kuid neid on rohkem ja nende läbimõõt küünib kuni 0,1 millimeetrini.

Tavaliselt on okaspuude vaigukäigud pikad ja torujad. Puidu vigastamisel moodustub neile lisaks hulk põisjaid, tihedalt asetsevaid vaigukäike. Vaigu eritumist saab vaadelda taimede omalaadse kaitsekohastumisena: vaik valgub puidu vigastustesse, katab need ja takistab sellega haigusetekitajate ning kahjurite sissetungi. Vaik hävitab ka otseselt teatud baktereid, hallitusseeni ning isegi mõningaid putukaid. Ja lõpuks - vaigused taimeosad pole just suupärased, nii talitsetakse paljude taimtoiduliste loomade aplust.

Kuusevaiku on põhjamaade elanikud kasutanud sajandeid

Kuusevaik pole Eestimaal olnud kunagi nii oluline nagu männivaik, kuid ka temale leidsid nutikad talupojad mitmeid rakendusalasid. Kuusevaiku kasutati puunõude tihendamiseks: kui anum hakkas vedelikku läbi laskma, siis tilgutati pragude täiteks ja tihenduseks sulatatud kuusevaiku. Kuusevaiguga valmistati ka peaharju. Põhimõte iseenesest oli lihtne: sulavaik valati kokkusurutud harjaste otstele ja lasti kõvastuda. Vaik liitis harjaste otsad tihedaks massiks ja seda kasutati peaharja käepidemena.

Kõige rohkem on tarvitatud kuusevaiku ravimina. Naha lõhenemise, umbsete või mädaste haavandite raviks ei teatud eelmistel sajanditel paremat rohtu kui kuusevaik. Sageli lisati vaigule veel searasva, võid, mett, hapukoort, vaha, tarupigi, rukkijahu või muud ning saadud segust keedeti haavavõie. Igas maakohas kasutati veidi erinevaid segusid, kuid kuusevaik oli ikka haavarohu põhikomponent.

Kuusevaiku võib pidada ka närimiskummi kaugeks eelkäijaks, mida tunti juba enne meie ajaarvamist. Põhjamaades näriti vaiku kohati veel eelmisel sajandil. Närimisvaiguks võeti kuiv, läbipaistev, kõvastunud (mitu aastat vana) vaik: tükid pandi suhu ja hakati aeglaselt mäluma. Et vaikainete kibe maitse ärritas süljenäärmeid, siis nõristus suuõõnde ohtralt sülge. Rikkalik süljevoolus uhtis vesilahustuvad komponendid vaigust ja need sülitati välja. Mälumise ja sülje koosmõjul kujunes vaigutükkidest lõpuks sitke aromaatne punane mass, mis maitses meeldivalt, nii et võis kaua närida. Lõpuks muutus vaigukämp suus pudedaks ja mälumine tuli lõpetada. Kuusevaik puhastas suuõõnt mikroobidest, hoidis hambad valgete ja tervetena ning vältis ka igemete haigusi.

Tänapäeval kuusevaik erilist rakendust ei leia

Sõltuvalt ühendist, mida kuusevaigust eraldada soovitakse, rakendatakse eri destilleerimis- ja ekstraheerimismeetodeid (bensiiniga, butanooliga, veega jne.).

Veeauruga kuumutamisel eraldub kuusevaigust vedelate ühendite segu, mida tuntakse tärpentinõlina. Jääki - rabedat massi ehk teiseste vaikhapete segu tuntakse rohkem kampolina. Kuusevaigu komponente vajati ohtralt veel mõnikümmend aastat tagasi grammofoniplaatide valmistamisel, isoleerlakkide koostises, liimi-, seebi-, paberi-, kummi- ja värvitööstuses. Kuusevaigu koostisosi lisati ka betoonile, et suurendada selle veekindlust. Nüüdisajal on kõik need kasutusalad unarusse jäänud, sest üha arenev keemiatööstus suudab vaikaineid valmistada kiiresti ja odavalt. Nii tõrjuvadki sünteetilised vaigud oma looduslikud eellased välja. Kuuskedele on aga neid kaitsev vaik jäänud ja vaevalt see evolutsioonis millegi paremaga asendub.