Rõngus saja tuhande aasta eest
ehk Jääaegade ja Jäävaheaegade
paradoksid

Ilmar Kask

Taluperemees Rõngust juhib geoloogid avastusele

Aeg-ajalt tuleb õnnelik juhus appi.

“Sattusin selle leiuga kontakti täiesti juhuslikult,” tunnistas geoloog Karl Orviku, hilisem akadeemik ja rahvusvaheliselt tuntud kvaternaariuurija, tutvustades 1939. aasta Eesti Looduse avanumbris üllatavat jäävaheajasetete leidu Rõngus.

1938. aasta 17. detsembril pöördus nimelt Tartu ülikooli geoloogiainstituuti Rõngu valla taluperemees August Uibo Vaeva talust (7 km Palupera jaamast). Tal oli kaasas tükike tihedat haisvat turvast, mille oli saanud oma kaevu puhastades. Peremehes äratas imestust, et turvas algas seal 2,5 m sügavusel savi- (moreeni-) ja liivakihi all. Mida peaks tähendama, et küllap jääaegse liiva all on sooturvas?

Eks kuuskümmend aastat tagasi oli geoloogiahuvi maarahva seas küllalt suur. Seda oli agarasti aidanud äratada ka kirjasõna, sealhulgas Eesti Loodus ja tema geoloogidest toimetajad Karl Orviku ning professor Armin Öpik, mõlemad väleda sulega mehed.

Professorit ei olnud parajasti kohal. Taluperemees rääkis oma loo assistent Karl Orvikule, kel tärkas kohe aimus, et leitud on nimelt jäävaheaegset turvast. Eks säärane leid Eestis ole sündmus ka tänapäeval, kuid tollal tähendas see üldse esimest nii suurelt laiuskraadilt Põhja-Euroopast.

Järgmisel päeval sõitis Orviku Rõngu, et ronida kaevu asjaoludega tutvuma. Nii sai alguse geoloogilise avastuse lugu, mida meil tasub meenutada ka praegu mitme asjaga seoses. Näiteks siis, kui hakkame rääkima globaalsest soojenemisest, Eesti kliimamuutustest, Euroopa esmaasukatest või Homo sapiens’i päritolust.

Eestis on olnud mitu jääaega-jäävaheaega

Antarktises lõunapoolkeral kestab üks ja seesama jääaeg katkematult juba hulga miljoneid aastaid. Põhjapoolkera ja eriti Euroopa kliima on samal ajal olnud palju heitlikum. Viimase miljoni või paari aasta jooksul aga on Euroopa üle elanud õige mitu jääaega ning jäävaheaega. Neid tuntakse mitme nime all. Kolm viimast Euroopa jääaega said esmalt nimed – Mindel, Riss ja Würm – Alpide piirkonna jõgede järgi, sest Alpide ja teiste mäestike kunagine ulatuslik jäätumine tõestati varem kui Skandinaavia keskusest lähtunud mandrijää levik Euroopa tasandikualadel. Skandinaavia liustiku kese paiknes algul samuti mäestikualal, nihkus aga jääkihi paksuse kasvades Botnia lahe ja Kesk-Soome poole, asudes nii küllalt Eesti lähedal. Seepärast oli jääaeg siin karmim kui mõnel pool mujal Euroopas. Ja just seetõttu varem kaheldi, kas pikal kvaternaari jäätumisel Eestis üldse vahet on olnudki.

Jäätumine või jääaeg ei väljendu ainult liustiku kohalolekus või selle puudumises mõnel väiksemal alal. Liustikud on jääaegadel ikka kord peale tunginud, kord tagasi tõmbunud. Muide, eelviimase, Rissi jäätumise ajal, mis oli kõige karmim ja ulatus kõige kaugemale lõunasse (Dnepri orus peagu Musta mereni), kattis Eesti ala tõenäoliselt kuni poolteise kilomeetri paksune mandrijää. Viimase, Würmi ehk Valdai (Weichseli, Visla) jääaja liustik, mis vormis nüüdse Eesti pinnamoe, oli arvatavasti veidi õhem, kuid piisavalt jõuline, et järjekordselt kaotada maapinnalt eelnenud soojema või jahedama aja tunnusmärgid. Arvatakse, et kvaternaari jääaegade liustikud on Eesti alalt kulutanud, koorinud, minema kandnud kuni paarikümne meetri paksuse kihi tugevaid aluspõhjakivimeid, rääkimata pudedamast materjalist.

Jäävaheaja mõõdupuu mingil alal on siiski tänapäeva kliima. Jäävaheajast saab rääkida suurema ala puhul, kui seal kliima on jäätumiste vahepeal pikemal perioodil (sadu või tuhandeid aastaid) olnud niisama soe või soojem, kui on praegu. Seejuures on ikka nii, et kliimaoptimum ei saabu järsku, vaid sellele eelneb ja sellele järgneb kehvemaid aegu. Kindel tõend muistse kliima olude kohta on looma- või taimejäänused, puude või rohttaimede õietolm, eosed vastava aja setetes. Paraku, kui nad vaese Eesti alal üldse olemas on olnud, on mandriliustik need ilmselt hävitanud...

Nii arvati, kuni kolmekümnendate aastate lõpul avanes Karl Orvikul Rõngus võimalus tõestada vastupidist.

Enne jääaega kasvasid siin valgepöögimetsad

Jõulukuu ilmad olid olnud külmad ja Vaeva talu vaevalt meetrise läbimõõduga ligi 5,75 m sügavuse kaevu seinad pealevalgunud vee tõttu jääs. Allpool oli maa küll sula, kuid kaev kitsas ja pime. Õnneks sai Orviku kaevu põhjast veel kuni meetri jagu sügavamalt proove võtta peenikese maapuuri abil. Sealt pärinevad tookordsed kõige puhtamad puurproovid ja just nende proovide tihe turvas ning jütja (õieti sapropeliit, kõvastunud järvemuda) peitis endas stratigraafiliste võrdluste tarvis kõige usaldatavamat õietolmu. Palünoloog P. W. Thomson tegi Tartus õietolmu laboratoorse analüüsi, mis näitas setete vaieldamatut jäävaheaegset päritolu.

Sapropeliidi alumises osas – seejuures kunagise järvemuda kõige alumisi kihte siin ilmselt polnud – sisalduva õietolmu järgi otsustades kasvas siis järve ümbruses rohkesti lepametsi ja tammesegametsi, leidus ohtralt sarapuud. Järvemuda ülemine osa näitas aga valitseva puuna valgepööki. Järelikult oli selle jäävaheaja kliimaoptimumi ajal Eesti alal märksa soojem kui praegu (nüüdisajal kasvab valgepöök metsapuuna Kesk- ja Lõuna-Euroopas, meil leidub ilupõõsana parkides ja aedades). Pealmises turbakihis peituv kase- ja okaspuuõietolm vihjab, et kliima oli muutunud jahedamaks, ennustades lähenemas uut jääaega. Kõige peal olnud turbakihid olid aga arvatavasti hävinenud.

Peagi selgus, et “Rõngu interglatsiaalile” leiab setete õietolmu sisalduse järgi vaste juba varem Taanist tuntud Eemi interglatsiaali ehk jäävaheaja näol. Nüüd teame, et sellel jäävaheajal laius Läänemere ja Põhjamere piirkonnas nõndanimetatud Eemi meri. (Eem on Hollandi tänapäeva jõgi, mille äärest interglatsiaali meresetteid esmalt leiti.) Venemaal Smolenski oblastis asuva leiukoha järgi tuntakse Rõngu ehk Eemi interglatsiaali ka Mikulino jäävaheajana.

Jäävaheajad annavad hoopis uue tähenduse kvaternaarile, mida kord kujutati ette ühe pika katkematu jääajana. Vahel räägime küll veel praegugi jääajast üldse, kuid arvestame seejuures ikka, et poole sellest ajast tegelikult Euroopas ulatuslikku jäätumist ei olnud, mandriliustik puudus. Sõna otseses mõttes jääaegu lahutasid sama kestvad jäävaheajad. Üksikasju me ei tea aga kuigi hästi. Me ei tea lähemalt, missugused olid tingimused Euroopa ühes või teises kohas 30 000, 40 000 või 100 000 aastat tagasi. Häda on ka selles, et mõne populaarse loodusteadusliku uurimismeetodi võimalik määrangupiir ei ulatu üle 100 000 või isegi mitte üle 50 000 aasta. Nende määrangutega ei ulatu välja isegi Würmi jääajast, rääkimata Eemi jäävaheaja (see lõppes ilmselt üle saja tuhande aasta tagasi) saavutamisest. Samas on looduse ja inimkonna ajaloos esile kerkinud üha rohkem asju, millele võiksime Rõngu-Eemi-Mikulino jäävaheaja ja Würmi-Valdai jääaja perioodi paremini tundes vastust leida. Andmete lisandudes tekib uusi küsimusi. Need ei puuduta sugugi üksnes kvaternaarigeolooge või Maa suurte kliimamuutuste ja nende hoobade uurijaid.

Inimene ei saa olla päris ükskõikne oma sugupuu suhtes. Homo sapiens sapiens ehk pärisinimene, keda meiegi esindame, on oma saatuselt nii või teisiti seotud jää korduvate pealetungide ja taandumiste sündmustikuga põhjapoolkeral ning eriti Euroopas.

Eem ja Eeden.
Kus asus paradiisiaed?

Vähe on neid, kes usuvad, et praegune aeg on maakeral inimkonna jaoks parim. Vähemalt kliima suhtes on neil õigus, sest Eemi jäävaheajal oli see üldiselt palju meeldivam. Sel ajal valitsesid Euroopas ja mõnel pool mujalgi Vanas Maailmas taimede, loomade ja ka inimese jaoks soodsamad tingimused kui millalgi varem või hiljem viimase paari miljoni aasta jooksul. Siis oli siin kliima poolest õige koht Eedeni aia jaoks. Vana testament ei ütle täpselt, kus asus Eedeni aed, esimese inimpaari esimene eluase. Vaevalt meiegi selle üles leiame. Aga me võime püüda esitada mõningaid variante, sobitades ammu teadaolevaid andmeid nüüdisteadmistega.

Kvaternaar ehk antropogeen on maakera ajaloos ajastu, mille kõige olulisemateks tunnusteks on arvatud jääajad-jäävaheajad ja inimese ilmumine. Vastavalt sellele, kuidas leitakse nende sündmuste kohta üha varasemaid asitõendeid, nihkub kaugemale kvaternaari määratud algus... Veidi kõhklemisi võime praegu öelda, et see algus oli ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi. Uuemad uuringud inimese sugupuu kohta võivad neid ajapiire aga muuta.

Millal ja kus ilmus välja inimene? Teatavasti õnnestus USA geneetikutel mõni aeg tagasi leida tõestus, et inimkonna esiema Eeva päriskodu on Aafrika. Pikemas tagasivaates pole niisiis põhjust kahelda meie Aafrika päritolus. Ent hominiidid jõudsid juba väga ammu – võib-olla tubli miljon aastat tagasi – Aafrikast Euroopasse. Neandertali inimene (või tema esivanem), kelle tegude jälgi tunneme rohkem küll alles Würmi jääaja perioodist, elas Euroopas siiski juba Eemi jäävaheajal ja arvatavasti varemgi. Praegu, pärast eesti päritolu teadlase professor Svante Pääbo juhitud DNA-uurimusi, on leidnud kinnitust varemgi esitatud seisukoht, et neandertallane ei saa olla meie esivanem. Neandertallane ja pärisinimene on eri arenguvariandid, nende teed kulgesid kaua paralleelselt, kuni lõpuks langes mingitel põhjustel valik viimase kasuks. Algul tundus olevat pigem vastupidi, neandertallane näis olevat kiirema arenguga ja andekam. Ta ilmutas end varem. Sada tuhat aastat tagasi elas kusagil Euroopas, Aasias või/ja Aafrikas aga tagasihoidlikult ka pärisinimese esivanem Homo sapiens. Tegelikult ei ole sugugi selge, et Homo sapiens sündis tingimata just Aafrikas. Küll võis suure tõenäosuse järgi selleks sünnikohaks olla Vahemere piirkond (kaasa arvatud Põhja-Aafrika, Ees-Aasia, ka Euroopa alad). Nii võistlevad inimsoo hälli ehk Eedeni aia nimele koguni kolm maailmajagu: Aafrika, Aasia, Euroopa.

Veel ei ole teada hominiidide ehk inimlaste sugukonna lahknemise asjaolud. Kui neandertallane ei olnud üks pärisinimese Homo sapiens sapiens’i esivanemaid (ei olnud ise Homo sapiens neanderthalensis, vaid oli lihtsalt H. neanderthalensis), siis on seda tähtsam see, kust ja mis asjaoludel ikkagi ilmus salapärane H. sapiens, kes hiljem oma süü tõttu paradiisist välja aeti. Aga miks pidi koos Homo sapiens’iga karistatama ka teisi? Ja mille vastu eksis Homo neanderthalensis, et ta pidi 30 000 või 40 000 aastat tagasi kaduma? Mis juhtus sel ajal? Mis on õieti tähtsam sündmus kvaternaari iseloomustamiseks, kas pärisinimese võidukäigu (?) algus või tema sünd?

Mõned teadlased arvavad, et kvaternaari algust ei saagi viia kaugemale tagasi kui umbes saja tuhande aasta taha, seostades seda pärisinimese tegevusega, mitte meie tõenäolise eellase Homo erectus`e ilmumisega Aafrikas umbes kahe miljoni aasta eest.

Me ei tea, kuidas see kõik oli. Kuid teame juba üsna kindlalt, et veidi rohkem kui sada tuhat aastat tagasi oli õnnis jäävaba Eemi aeg ja Euroopas – kes julgeb väita, et mitte Eesti alal? – elasid viimast korda õnnelikult koos nii tänapäeval kohatavad loomad kui ka paljud praegu välja surnud loomaliigid, nii neandertali inimene kui ka pärisinimene. Kõigi jaoks leidus sel jäävaheajal ruumi. Euroopa oli alles “puutumatu” loodusega õitsev maailmajagu. Eemi kliimaoptimumi ajal kattis lopsakas taimestik Euroopat Vahemerest mandri põhjatipuni ja põhja- ning lõunamaa asukad võisid elada metsades kõrvuti. Selline on veidi üldistatud ja ilustatud pilt Eemi jäävaheajast, mil võis olemas olla mütoloogiline õnnemaa. Sellest on juttu ka vanas testamendis. Milline oli selles testamendis kirjeldatud paradiisiaia elupuu või siis hea ja kurja tundmise puu, seda me kahjuks ei tea. Tegelikult me ju ainult oletame, et vili, mida maitsesid Aadam ja Eeva, oli õun.