Miks ma ei tahaks olla sipelgas?

Vambola Maavara

Juba piibliaegadest peale on aukartusega imetletud sipelgate töökust ja usinust ning seatud neid inimesele eeskujuks. Õpetlikku ja eeskuju väärivat on leitud ka nende perede (ühiskondade) elukorralduses. Lihtsameelne võiks arvata, et tegutsedes nagu sipelgad, oleksime tugevamad, paremini organiseeritud ja edukamad.

Ometi ei suuda ma end kuidagi sipelgaks kujutleda. Me oleme bioloogiliselt nii kauged ja erinevad, et isegi osavaim muinasjutuvõlur ei suudaks neid erinevusi kaotada.

Erinevused algavad juba suurusest. Sipelgad on enamikus väikesed (1–10 mm, harva kuni 30 mm või üle selle). See on nende eelis, sest väikestena kasutavad nad ökonoomsemalt toiduressursse, nii saab luua suuri populatsioone. Pesad ja pered on neil küll enamasti väikesed, kuid suurema pinnaühiku kohta tuleb neid palju. Inimene aga on liiga kogukas, tarbib palju toitu ja vajab suurt keskkonda. Parasvöötme lõunaosa ja troopika tingimustes võib ühe inimese asemel lahedasti elada miljoneid sipelgaid. Kõige edukamad on keskmise suurusega (kuklasesuurused) liigid.

Ent väikeste mõõtmetega kaasneb ka mitmeid ebamugavusi. Põhiline on kaitsetus: pidevalt ohustavad neid suuremad röövputukad, sisalikud, linnud jt. putuktoidulised. Sipelgaid kaitseb sipelgamürk (paljudel sipelghape). Minul sellist keemiarelva pole ja kui mind sipelgasuuruseks muudetaks, elaksin alalises hirmus, et keegi neelab mind alla. Seda ei kompenseeriks ka haruldane võimalus minna sipelgate elamut seestpoolt uurima. Siingi võib oodata pettumus.

Sipelgakuhil (pean silmas metsakuklasi) on kaunis jahe, mõnikord kopitanud ja hõreda struktuuri tõttu sageli tõmbetuulene. Kõikjal levib sipelgate väljaheidete haisu, sest nad väljutavad oma vedela rooja otse pesa elutubadesse, kindlustades sel viisil kambrite varisema kippuvaid seinu.

Pesa soojemas osas – kuhila tsentris, kui mind sinna üldse lubatakse – näeksin abituid iseteadvaid vastseid, kellest mõned koovad end juba kookonisse, valmistudes moonet lõpetama. Näeksin ammsipelgaid, kes vastseid (eriti nende pärakupiirkonda) hoolega lakuvad ja munevaid või puhkavaid emasid. Kui pere lõhn on mulle külge jäänud, lepitakse minuga. Pesa võiks tunduda üsna turvalisena ja kodusenagi, kui siin poleks nii pime (kuklased tegutsevad kompimismeele abil) ja nii kitsas. Alaline trügimine, üksteisest üle ronimine ja üksteise otsas tallamine, mis sipelgaid eriti ei häiri, tüütaks mind kiiresti. Ja millal nad küll magavad? Küllap mõnesekundiliste või -minutiliste tööpauside ajal, varumisretkelt tulnuna ehk pikemalt. Üldist öörahu sipelgapesas küll ei leiaks.

Sipelgaelu tähtis omapära on toidu pidev ringlus peres. Söödud toit jääb esialgu lühemaks või pikemaks ajaks peatuma pereliikme pugusse, seal seedimist veel peaaegu ei toimu. Siit lastakse seda, kui sipelgas nälga tunneb, väikeste annustena makku. Ent toitu on võimalik ka tahteliselt tagasi suhu oksendada ning pesakaaslastele edasi anda. Trofallaksis – nii seda nähtust nimetatakse – on pere koospüsimise põhimehhanisme. Pugu täitvale toitkördile lisandub veel näärmetest fermente ja hormoone, mis juhivad sipelgate füsioloogiat ning käitumist. Inimesel pugu ega vastavaid näärmeid pole ja nii ei sobiks ma sipelgat suust suhu toitma, isegi kui suudaksin vastumeelsuse maha suruda. Toidu andmisest või oksendatu vastuvõtmisest keeldumine looks tavatu ning arusaamatu olukorra.

Suhtlemisel tekiks muidki raskusi. Sipelgapesas elades oleks pidevalt vaja pesakaaslastega lävida, eeskätt tõestada enda peresse kuuluvust. Sipelgad teevad seda teatava signaaliga, aga mina, kel vastavat ainet pole, peaksin end mõistetavaks tegema viipekeelega.

Sipelgad komplevad kõike tundlatega ning võtavad erisuguseid poose väljendamaks oma suhtumist või emotsioone. Üldtuntud on nn. tundlakeel, kuid juba aastaid tagasi selgus, et kompamismeelel on teisejärguline osa ning esikohal seisab keemiline keel. Näiteks “tere” on sipelgate keeles tundlate ristamine, nii et piugude keskkohad kokku puutuvad. Keemiline analüüs teeb kohe kindlaks, kas teretatav on oma või võõras. Et sipelgat mõista, peaks suutma kõiki tema keemilisi signaale dešifreerida. Inimene ei haista neid aineid nii madalas kontsentratsioonis ja meil pole ka niisuguseid mikroanalüsaatoreid, mis sadadena katavad sipelgate tundlalülisid. Kes tahab sipelgate juures elada, peab nende keemilist keelt mõistma. Aga vastsetel ning nukkudel on omad signaalid ja isegi surnud sipelgas kiirgab erilisi keemilisi tunnusaineid. Kui ma neist aru ei saa, hakatakse minusse vaenulikult suhtuma ning võidakse hammustada. Võõras, kes ei käitu nagu oma, jääbki võõraks. Mul pole ka lepitusvahendeid, nt. narkootilisi eritisi, mida heldelt jagavad mõned sipelgapesas vabalt luusivad mardikad. Pean taanduma. Tunnen, et mul pole siin midagi teha.

Kevadel talveunest ärganud ja päikeses soojenenud sipelgad hakkavad kohe midagi tegema: tavaliselt pesa kahjustusi parandama või toitu varuma. Mullusügisesed rajad võetakse uuesti kasutusele. Tööd ei valita, jätkatakse sama, mis enne talve pooleli jäi. Indiviidi tegevusvabadus on väike, liiga väike meie mõistes: ta ei saa valida tegevust, mis talle rohkem meeldiks. Teda kamandab tema enda salakaval füsioloogia, nt. noor töösipelgas, kelle näärmed toodavad toitenõret emade ja vastsete jaoks, ei saa kuidagi hakata ehitajaks ning vastupidi – elatanud ehitajast ei saa enam iialgi ammsipelgat. See on tegelikult väga hea, sest kui sipelgal oleks võimalik tegevust valida, ei suudaks sipelgapere edasi elada. Sipelgaelu karm seadus – absoluutne sõltuvus pere programmist – on seega õigustatud. Ehkki see surub tugevasti maha individuaalsuse. Eredad isiksused pole sipelgamaailmas nähtavasti olulised.

Sipelgate käitumist iseloomustatakse kui instinktiivset ja valdavas osas see nii ongi. Instinktid on aga kujunenud miljonite aastate jooksul ega pruugi enam alati vastata algsele otstarbele ning olla kasulikud. Sipelgate vaatlemisel võime märgata ka koomilisi hälbeid või kurioosseid olukordi, mida sipelgad ei märka: enda meelest teevad nad ikka kasulikku tööd. Tüüpilise näite leiame saagi tassimisel. Suurt röövikut veetakse koos, kuid mõnikord nii, et seda tiritakse igasse suunda. Röövik nihkub lõpuks sinna poole, kus tassijaid rohkem. Mõni võib istuda koguni rööviku seljas, tirib lõugadega kõigest jõust, on veendunud oma kasulikus tegevuses ega märka, et teda ennast tassitakse koos röövikuga. Kehvast ratsionaalsustajust (aga kui soovite, ka üliahnusest) leiame näiteid metsakahjurite (männivaksiku, männiöölase) hulgipaljunemise aegu: kuklased tassivad neid pessa nii suurel hulgal, et palju jääb söömata, läheb mädanema ja tuleb taas välja vedada. Vaimustusse sattunud pesaehitajad aga kannavad mõnikord pessa materjale, mis sinna ei sobi (teokarpe, paberitükke, tuletikke jm.) ning needki tuleb aja jooksul eemaldada. Koomiline on vaadata, kuidas maasiseseid käike rajades üks sipelgas paneb oma liivakämbud maha just sinna, kus teine kaevab, kahandades viimase töö tulemust.

Inimese ja sipelga erinevusi on veel palju, aga lõppude lõpuks tulevad sipelgad alati oma töö ja eluga toime. Vahel pareminigi kui inimene. Me ei saa sekkuda ega õpetada. Sipelgatel on oma tarkus, meil oma.