Kes kasvab tamme tüvel?

Tiina Randlane

Hilistalv on üks igav aeg: puud on ikka veel raagus, määrdunud lumi katab maad ja harva, kui silm puude all midagi värsket ja rohelist märkab. Siis on just õige hetk tõsta pilk pisut kõrgemale ja uurida, kas ehk ei paista midagi huvitavat tamme tüvel ja okstel. Ennäe, vanematel krobelise koorega puudel leidub tõepoolest mitmesuguseid “allüürnikke”, kes päris taimedena välja ei näe. Valkjad, hallid, rohekad või mustad laigud ja täpid, kuivanud või värvilisi lehti meenutavad latakad, harulised rippuvad või ülespoole turritavad tuustid ja põõsakesed – need on samblikud, mida hakkamegi täna vaatama.

SAMBLIKUD meenutavad küll taimi, kuid kuuluvad tegelikult seeneriiki. Siiski on nad erilised seened – seened, mis elavad tihedas ühenduses vetikatega, moodustades koos sambliku keha, mida nimetatakse talluseks. Sambliku tallus võib olla, nagu isegi näed, mitmesuguse kuju ja värvusega. Laias laastus jaotatakse samblikud väliskuju järgi kolme rühma: põõsas-, leht- ja kooriksamblikud.

Kooriksamblikud on enim levinud, kuid koorele tihedalt kinni kasvanud koorikuid, kirmeid või pulbrilisi laike on ka kõige raskem märgata ja eristada. Esiteks, nad on enamasti üsna tillukesed ja silmapaistmatud (kooriksamblikke tuleb kindlasti uurida luubiga!) ning, teiseks, kooriksamblike liike ei saagi alati määrata silmaga nähtavate tunnuste järgi, teadlased võtavad appi mikroskoopilised või hoopis keemilised tunnused. Seetõttu jätame praegu kooriksamblikud kõrvale ja vaatame kahte ülejäänud rühma.

Lehtsamblikud on lameda, lehetaolise tallusega, mille servad on lõigustunud mitmesugusteks hõlmadeks. Talluse pinnal võib märgata pisikesi terasid, väljakasve või nööbitaolisi moodustisi. Lehtjat tallust saab noa abil ettevaatlikult puu küljest eemaldada ja koju kaasa võtta: kui oled lasknud tal lahtiselt toasoojuses ära kuivada, võid teda paberist ümbrikus pikka aega säilitada. Niiviisi, kirjutades igale ümbrikule täpsed andmed puu asukoha, soovitatavalt ka ligikaudse vanuse (või tüve ümbermõõdu jms.) kohta, oledki pannud aluse oma isiklikule samblike herbaariumile.

Põõsassamblikke on samuti kerge tüve pealt korjata. Nemad, tugevasti harunenud ja enamasti tõepoolest põõsakesi meenutavad tuustid-tutid, torkavad ehk kõige paremini silma.

Samblikel, nagu kõigil teistel organismidel, on oma meelispaigad ja vähem sobivad kasvukohad. Paljud neist kasvavad ainult okasmetsas, teised ainult lehtmetsas, kolmandaid leidub üksnes mereäärsetel kividel või liivaluidetel. Veel teame, et suur hulk samblikke, eriti just need suuremad – põõsassamblikud, aga ka mitmed lehtsamblikud – jäävad linnapuudel sageli kängu ja lõpuks kaovad sealt täiesti. Sellepärast, et linnaõhk on saastunud, aga samblikud on saaste suhtes eriti tundlikud.

Ülal näed seitset samblikuliiki, mis looduslikes tingimustes sageli asustavad tamme tüve ja oksi. Sinu ÜLESANNE on vaadata, kas sa leiad mõnda neist ka oma kodukoha tammelt. Et aidata sul eri liike paremini ära tunda, püüan juhtida su tähelepanu neile tunnustele, mis on igale neist eriti iseloomulikud.

1. Vagu-lapiksamblik

Suurendus: 5X

Tallus hall ja lehtjas (lapik). Hõlmade otsad on kandilised- nurgelised, mitte ümardunud, nagu enamikul lehtjatel samblikel. Lisaks on hõlmade pinnal (eriti servaosas) näha nõrk valgete kriipsukeste võrgustik. Talluse keskosas, seevastu, näed tugevamaid vagusid, mis on kaetud peenikese pulbriga (selgemini on see nähtav luubi abil). Talluse alapool on must ning tihedalt kaetud väikeste mustade karvadega.

2. Nui-pruunsamblik

Tallus rohekas- või oliivpruun, lehtjas (lapik). Hõlmad otstes ümardunud, iseloomulikud on lusikavarre- või nuiakujulised väljakasvud talluse pinnal, tihedamini just keskosas (vaata luubiga!).

Suurendus: 6X

3. Tähtjas rosettsamblik

Suurendus: 2X

Tallus hall, lehtjas (lapik), väiksem kui eelmisel liigil, ka hõlmad on tunduvalt peenemad ja tihedamalt asetunud. Iseloomulikud on ümmargused randiga nööbikesi meenutavad viljakehad talluse keskosas.

4. Kollane lõhnasamblik

Tallus põõsasjas, üsna kahar. Hõlmad on lintjad (palju sügavamalt jagunenud kui kõigil eelmistel liikidel). Iseloomulik on talluse värvus – pealt kahvatukollane, alakülg valkjas. Hõlmade servades ja hajusalt ka talluse pinnal võib märgata ümaratesse kogumikesse koondunud terakesi.

Suurendus: 2X

5. Saare rihmsamblik

Normaalsuurus

Tallus kahvatukollakas-rohekas, põõsasjas, rippuv; hõlmad pikad ja lintjad, lapikud, võivad olla keerdunud ning lohulise-kortsulise pinnaga. Lisaks iseloomulikule väliskujule hakkavad silma ümmargused viljakehad harude pinnal.

6. Harilik ripssamblik

Tallus hall, lehtjas, ent väga pikkade ja peenikeste hõlmadega, mis võivad kohati olla tõusvad. Iseloomulikud on pikad tumedad ripsmed hõlmade servas ning ümmargused, mitmesuguse suurusega viljakehad talluse pinnal.

Suurendus: 3X

7. Harilik kopsusamblik

Normaalsuurus

Tallus pruun, lehtjas (lapik), palju suurem kui eelmistel. Talluse pind iseloomuliku rõmelis-roidelise pinnaga, mis meenutab kopsukudet (harjad ja süvendid vaheldumisi). Hõlmatipud valdavalt kandilised. Talluse servas ja harjadel ümarad terakeste kogumikud.

Niisiis, pane kirja, millised kirjeldatud seitsmest samblikust kasvavad sinu tammel (lisa ka tamme mõõtmed ja kasvupaiga kirjeldus: kas linnapargis, taluõues, metsas…). Kui leidsid oma tammelt kolm esimest samblikuliiki, siis arvan, et see puu kasvab õhu saastatuse seisukohast rahuldavates tingimustes. Kui märkasid lisaks ka kolme järgmist samblikku, siis võib oletada, et õhk selles paigas on päris puhas. Kui sa leidsid aga ka hariliku kopsusambliku suure ja elujõulise talluse, siis soovin sulle õnne – su kodu on väga puhta õhuga piirkonnas!

Kui sul tekkis huvi õppida tundma ka teisi samblikke, siis leiad abi raamatust “Eesti suursamblikud” (koostajad Hans Trass ja Tiina Randlane. Tartu, 1994).