Tamm kasvab, kasukas seljas

Aili Paju

Igal asjal on oma aeg, ütleb vanasõna. Kord kergitab aeg kevadel Eestimaa põuest välja poole sajandi vanuseid mürske, siis on käes aeg leida vana maja pööninguprahist suure kunstniku maal… Sama võib juhtuda mälestustega. Mõnikord piisab väikesest vihjest, et vallanduks minevikust pärit episood, mille tähendust hakkad mõistma alles nüüd.

Möödunud kevadel ei saanud külma tembutamise tõttu puude mahlad kuidagi liikuma – nad püsisid kaua raagus, sügisel aga hoidsid kask ja pihlakas, isegi haab ja vaher visalt lehti puus. Mu köögiakna taga seisab kaunis küpressikujuline tamm, temalgi oli ilmne kavatsus jätta lehed talveks külge. Sõber küsis, kas tean lugu selle kohta, miks mõni tamm hoiab aasta ringi lehti puus. Ma küll ei teadnud, kuid ta küsimus tõi meelde kooliaja tamme, mu trööstija ja hingehoidja. Kui koolis ei pakkunud tund pinget, oli igav või tundsin end üksi, rändas pilk aknast välja ja otsis üles mäenõlval kasvava tamme: unistades justkui sulasin ta võrasse. Nõnda jälgisin teda aastaid – tuuleiilide, vihmasadude ja lumetormide käes. Kuidas tamme ka ei tuuseldatud, tema seisis kindlalt ja oma pruuniks tõmbunud lehti ei lasknud ta sügisel kunagi maha.

Aga sellest, miks tamm talvel lehti hoiab, räägitakse Räpina kandis nii.

Vanasti külastanud Jumal sageli rahvast, et kuulata muresid. Kord läinud Vanapagan Jumala jutule, et temagi soove kuulda võetaks. Kuid Jumal põigelnud ja öelnud, et saab Vanapagana soovi täita alles siis, kui puud on lehed langetanud. Ise aga andnud puudest kõige tugevamale – tammele – korralduse, et see hoiaks lehed okstel kuni kevadise õiteajani. Vanatühi jäänudki lehtede langemist ootama. Kui ta lõpuks taibanud, et tamm ei kavatsegi lehti maha lasta, vihastanud ja läinud tamme togima. Võimas puu pidanud hästi vastu, ainult et lehed jäänud servast pisut auklikuks. Niisugusele tammele on rahvasuu andnud nimeks raudtamm, kivitamm, tröösti otsijad ka lese- ja leinatamm.

Vanakeldi sõna oak (inglise keeles tamm) on tuletatud sanskriti keelest ja tähendab ust. Antiikmütoloogias kujutabki tamm ust, mis ühendab kaht aastaaega – suve ja talve.

Raviks on kõige rohkem kasutatud tamme koort. Et tamm on meil üks väärtuslikemaid puid, mida ei kasva siin just palju, siis tuleb tema koort koguda ettevaatlikult: kooreta jäänud oks on ju määratud hukule, niisiis on õigem need juba puult ära lõigata. Igalt puult ja igal pool seda muidugi teha ei tohi. Raviotstarbeks kõlbab üksnes sile, roheka värvusega, läikiv, hästi kuivatatud koor. Pruuniks tõmbunud, krobelisel koorel ei ole enam ravijõudu. Koort kogutakse kevadel, mil mahlad tugevasti liiguvad. Kui droog on hästi kuivatatud (soojas, hästi tuulutatavas ruumis), siis säilib ta ravitoime 5–7 aastat.

Tammekoor on erakordselt rikas parkainete poolest. Pürogallool-katehiintanniini ja vaba galloolhappe hulk ulatub kuni 20%-ni kuivkaalus. Ühtki teist nii parkainerikast taime meil polegi. Lisaks tanniinidele on tammekoorest leitud veel pentasaane (14%), pektiini (6%), kvertsetiini. Neil ainetel on kootav, põletikku taandav ja puhastav (desinfitseeriv) toime. Tugeva antibakteriaalse toime tõttu aitab tammekoor taltsutada isegi stafülokokke ja kolibaktereid, düsenteeria tekitajaist rääkimata.

Rahvameditsiinis on tarvitatud tamme koore kõrval ka lehti (kuivatatakse samuti õhurikkas soojas kohas) ja tõrusid. Nende ravijõudu tunnevad nii Põhja-Ameerika indiaanlased kui ka eurooplased vanadest germaanlastest ja keltidest kuni tänapäeva rahvasteni välja. Indiaanlased on kasutanud tammetõrusid ka toiduks. Nad oskavad neist parkained välja leotada ning seejärel jahvatavad tõrud maitsvaks jahuks.

Eestiski oli vahepeal mood küpsetada tammetõrudest kooki ja torte, kuid õnneks möödus see kiiresti. Lapsed ja tordid kuuluvad teadagi kokku, kuid lapse kõhule on tamme tugevad parkained liig mis liig: tammetõru sisaldab küll 40% tärklist ning 5% rasvu ja valke, kuid ka 8% parkaineid. Kuumutatud ja jahvatatud tammetõrudest saab valmistada kohvi, mis aitab kõhulahtisuse ja kivitõbede vastu (ikka ainult täiskasvanutele). Lõpetuseks

paar konkreetset õpetust,

kuidas kasutada tammekoort ja -lehti koduravis.

Keedis: võetakse 2 supilusikatäit koore- või 3 lehepuru (peenestatakse sõrmede vahel, mitte kohvimasinas), lisatakse pool liitrit külma vett, keedetakse õrnal tulel kuni pool tundi ja lastakse tõmmata 10 minutit. Nii saadud tugev põletikuvastane, kootav keedis aitab kõhulahtisuse korral. Seda tarvitatakse lonkshaaval, mitte nii nagu teed. Kui keedis paneb iiveldama (oksendama), siis ei tohi seda rohkem juua; ebameeldivat tunnet leevendab suutäis tärklist külma veega. Ja nagu öeldud, mitte anda lastele.

Tõmmis: klaasitäiele külmale veele lisatakse droogi (2 supilusikatäit koore- või 3 lehepuru) kuumutatakse keemiseni ning keedetakse kümme minutit, seejärel lastakse tõmmata pool tundi. Sobib igemepõletiku puhul, suuõõne haavandite loputamiseks, kurgu kuristamiseks, samuti suuõõne puhastamiseks pärast sööki ja enne magamaminekut.

Välispidiselt on tammekoore ja -lehtede tõmmist kasutatud nahalöövete, ekseemide, seenhaiguste, veenipõletike (haavandite) ning põletuste korral. Selleks otstarbeks sobib see ka lapsele.

Kompressiks võetakse 4 supilusikatäit koorepuru, lisatakse pool liitrit vett, keedetakse pool tundi ja lastakse tõmmata veerand tundi. Saadud keedist tarvitatakse kompressi kõrval ka vanniks, näiteks pärakukomude puhul.

Olen oma elus istutanud ainult viis tamme, aga usun, et see, kes on istutanud kas või üheainsa, oskab vastu võtta hingetoe, mida sirguv vägilane pakub, ning varub ja kuivatab koduseks ihuraviks eelkõige tema lehti.

Tammetõrudest on tehtud kohvi ja kooki, ent liialdada sellega ei
maksa, sest tõru sisaldab rohkesti tugevaid parkaineid.


Fotod: Ain Sarv, Arne Ader