Põlismets – põline varandus

TUULEMURRU TÕTTU TEKKINUD HÄILUDES JAGUB PIISAVALT VALGUST JÄRELKASVULE. NÕNDA KUJUNEBKI ERIVANUSELINE PUISTU.

Soomlastel endil oli see töö Lõuna-Soomes juba tehtud ja Põhja-Soomes parajasti käsil, niiviisi polnud mõtet hakata Eestis jalgratast leiutama: väikeste lihtsustustega võeti omaks põhjanaabrite metoodika. Pärisin selle projekti Eesti-poolselt juhilt Eerik Leibakult,

kas soomlaste abita oleksid meie põlismetsad seniajani kirja panemata.

Ma arvan, et ei. Oleme sel kümnendil jõudnud inventeerida ka mitmed muud kooslused: lõppenud on puisniitude, rannaniitude ja luhtade projekt, käsil soode ja teiste märgalade arvelevõtt; samalaadseid töid on teinud näiteks ka Eesti ornitoloogiaühing, kes pani kirja tähtsad linnualad. Et mets katab Eestist ligikaudu poole, siis poleks ju temastki kuidagi mööda saanud. Aga võimalik, et omapäi tulnuks teha see töö rohkem kiirustades, odavamalt ja põgusamalt. Praegune variant on kindlasti parem.

Miks sai vanade metsade projektist põlismetsade projekt?

Esialgne nimi oli sõnasõnaline laen soomlastelt, mis võib meie tingimustes eksitada. Just eksituste vältimiseks teemegi kõigepealt selgeks m õ i s t e d.

Sõnapaar vana mets jäägu tähistama ikkagi seda metsa, mis on lihtsalt eakas. Jätame kõrvale ka sõna ürgmets, mis peaks tähistama läbi aegade täiesti puutumata puistut; selliseid Eestis kardetavasti ei ole. Meie keskendusime oma projektis põlismetsadele ja loodusmetsadele.

Põlismets on ilma inimmõjuta välja kujunenud stabiilne ökosüsteem (kliimaks-kooslus), mille puistu koosneb eri vanuses (sealhulgas eakatest) puudest ning kus leidub eri kõdunemisastmes lamatüvesid. Viimased pakuvad eluvõimalusi paljudele erisuguste nõudlustega organismidele, suurendades nõnda koosluse liigirikkust. Põlismetsast võib alati leida inimpelglikke liike ehk inimpagejaid, kes majandatavates metsades elada ei saa.

Loodusmets (sellise kategooria võttis 1930. aastate lõpus tarvitusele Tartu ülikooli tollane metsandusprofessor Mathiesen) on ehk põlismetsast kraadike “lahjem”, sest koosluse struktuur ei vasta (veel) põlismetsa omale ning siin võib olla mõningaid otseseid inimtegevuse jälgi: kunagi on valikraiega mõned puud välja nopitud, puistu servas millalgi labidaga kaevatud kraavike, mis praegu enam ei talitle jne. Omapäi jäetuna kujuneks sellisest metsast tõenäoliselt juba sama puudepõlvkonna elu vältel kõigiti põlismetsale vastav puistu. Loodusmetsi on meil Eestis märgatavalt rohkem kui päris põlismetsi.

Aga miks neid looduse hooleks jäetud metsi üldse vaja on?

Nagu põlismetsa mõistest juba selgub, leiavad sellistes kooslustes eluvõimaluse paljud inimpelglikud organismid, kes raiesmikelt kaovad ja nooremates metsadeski elada ei saa (suurem osa neist kuulub samblike, sammalde ja seente kilda, imetajatest-lindudest mainigem lendoravat, must-toonekurge, mõningaid rähniliike, õõnetuvi). Praegune arusaam bioloogilise mitmekesisuse säilitamisest nõuab üsna üheselt inimpuutumatute metsatükkide jätmist saarekestena metsamassiividesse, kus suuremal osal pinnast rakendatakse lageraiet ja muid tavapäraseks kujunenud metsamajandusvõtteid. Niiviisi saavutame teatud kompromissi looduskaitse ning majanduslike huvide vahel: paratamatult jääb ju suurem osa metsi ikka majanduse teenistusse. Just seepärast huvitusime piirkondades, kus põlis- ja loodusmetsi enam pole, ka inimese käe läbi küllalt tugevalt räsitud puistutest, mille väärtus põlismetsana on praegu küll nullilähedane, kuid kaitsetingimustes loodetavasti suureneb.

Kui suur osa metsadest peaks seisma puutumata, et tagada kõigi metsade bioloogiline mitmekesisus vähemalt praegu säilinud määral?

Eri maade teadlased hindavad seda väga erinevalt. Palju sõltub sellest, milline on peamine metsakasutuse viis. Soomlased väidavad, et kui Eestis hakataks rohkem viljelema püsimetsamajandust valikraiete kaudu, nii et ka tulundusmetsas säiliks vanem metsapõlvkond, siis piisaks viiest protsendist puutumata metsast. Lausalise lageraie jätkumisel peaks puutumatut metsa olema aga vähemalt 15%. Meie praegused ametlikud dokumendid pakuvad inimpuutumatute metsade vajaduseks kolm või neli või viis protsenti. Kardetavasti sellest ei piisa...

Üle nelja aasta tihedat tööd

Millise sihi te 93-ndal aastal projekti alustades enda ette seadsite?

Vanu väärtuslikke metsatüüpe on meil uuritud varemgi – mainime näiteks Malev Marguse ja Aino Kalda ning paljude teiste tööd –, kuid põlismetsade kohta ei suutnud me kirjandusest midagi otseselt kasutatavat leida. Nii pidasimegi oma kohuseks läbi vaadata kõik Eesti tollased riigimetskonnad, millest umbes kolmandik on praegu minemas eravaldusse.

Esmalt ostsime metsakorralduskeskuselt meid huvitava osa kõigi metskondade andmebaasidest ja puistuplaanid. Nende põhjal ette valmistatud alusmaterjalidega läksid esimesed inventeerijad mitte metsa, vaid metskondade kontoreisse, kus tutvuti takseerkirjeldustega: vaadati, kus on viimase 10–20 aasta jooksul tehtud raieid, ja kanti kogutud teave ka meie andmebaasi. See töö oli äärmiselt oluline, sest paljud paberite järgi vanad ja väga vanad puistud osutusid tegelikult hoopis väärtuslikeks puhkemetsadeks, kust põlismetsa tunnuseid ja bioloogilist mitmekesisust oli mõttetu otsida. Pidevad sanitaar- ja muud hooldusraied ning puhastustööd olid sealt viinud iga surnud või ümberkukkunud tüve täies kooskõlas sajandi esimesel poolel eesrindlikuks peetud Saksa metsahoolduse põhimõtetega: mets peab olema “tsiviliseeritud”, puhas ja ilus vaadata.

Tõelisi loodusmetsi avastasime sageli hoopis nooremate, 80- ja 100-aastaste puistute seast, mida nende kasvu ajal ei oldud kuigivõrd majandatud. Näiteks Alutagusel leidub selliseid puistuid, kus kunagi on tehtud küll lageraie, kuid pärast seda lastud metsal kasvada looduse tahte kohaselt – puistu on ilus, erivanuseline ja eriliigiline, vastab igati loodusmetsa nõuetele.

Õppisime silmas pidama: kui takseerandmetesse on märgitud “puistu vanus ebaühtlane!”, siis võib seal olla midagi meie jaoks. Põlismetsa üks ilmselge tunnus ongi, et puistu peab olema erivanuseline, peapuuliikidest kasvavad koos nii 100-, 60- kui ka 20-aastased puud.

Mis sai pärast “tubaseid töid”?

Kõik kontoris välja märgitud eraldused ja kvartalid said ükshaaval läbi käidud ja välja töötatud kriteeriumide alusel ka inventeeritud.

Kui suure osa kogu Eesti metsast nõnda läbi käisite?

Nagu öeldud, tegutsesime ainult tollastel riigimetsamaadel, mis moodustasid 60% kõigist metsadest – umbes 12 000 ruutkilomeetri suurusel alal. Aga see, et kolhoosi- ja majandimetsad välja jäid, ei teinud muret, sest need olid ju varem erametsad, mida kuni 1940. või isegi 1949. aastani suures osas pidevalt majandati. Nii et sealt põlismetsa leida olnuks üsna lootusetu. Seevastu on mõnigi tükk, eriti teedest eemal, kujunenud üsna kenaks loodusmetsaks. Kuivõrd aga enamik neist läheb niikuinii tagastamisele ja seega lähiajal raie alla, siis hoidusime teadlikult siiski riigimetsadesse, kus eelduste kohaselt peetakse raie kõrval täpselt sama oluliseks ka metsade kaitset.

Hiiumaa üllatas, Alutaguse õigustas lootusi

Kas midagi lõplikest tulemustest tuli teile ka selge üllatusena?

Üks üllatus oli kindlasti see, et leidsime suhteliselt palju põlis- ja loodusmetsi Hiiumaalt. Mõned sealsed leiud on nüüd liitmisel olemasolevate kaitsealadega, kolm uut kaitseala on planeeritud Hiiumaa keskossa ja Kõppu.

Alutaguse vastas enam-vähem ootustele: tuli välja väga kenasid metsaalasid, aga kinnitust sai ka teadmine raietööde hoogustumisest viimastel aegadel.

Oletatust veelgi nigelam oli seis Vahe-Eesti lõuna- ja keskosas: praegused looduskaitsealad, näiteks Nigula, on kui loodusoaasid keset tulun- dusmetsade kõrbe...

Projekti algusaegadel toimis ka selline seaduspära: kui metskonna kontor oli hästi varustatud arvutitega ja maja ees seisid moodsad autod, siis selle kontori valdustest põlismetsi naljalt ei leidnud. Ja vastupidi – mahajäänud või alalhoidlikud metskonnad rõõmustasid meid palju rohkem. Praegu, pärast uusi investeeringuid ja metskondade liitmist need “seadus-pärad” muidugi enam ei toimi.

Kui palju põlismetsi Eestis ühtekokku leidsite?

Sellele küsimusele jätan ma teadlikult vastamata. Meie projekt oli rakenduslik, mitte akadeemiline, meie ülesanne on kaasa aidata võimalikult suure hulga hinnaliste metsade säilimisele, et teadlastel oleks siis võimalus neid uurida ning ametnikel täpseid hektareid ja protsente kokku arvutada.

Metsaalasid, mis sisaldavad endas põlismetsi, on meie andmebaasis 8000 hektarit, ja sellised, mis sisaldavad põlis- ja loodusmetsi, ligikaudu 25 000 hektarit. Ent neid arve ei saa võtta põlis- ja loodusmetsade pindalana: kõige väärtuslikuma kõrval kuuluvad sinna ka puhvrina mõeldud alad, mis vajavad sama ranget kaitset. Teiselt poolt oleme teadlikud, et mõnigi põlis- ja loodusmets jäi meil arvele võtmata – eelkõige nende hulgast, mis asuvad praegustel kaitsealadel, s.t. mille säilimine on juba tagatud.

Väga laias laastus võiks öelda, et Virumaalt ja Hiiumaalt leitu moodustab ehk isegi poole Eesti kõikidest põlis- ja loodusmetsadest.

Kas teie projekt päästis mõne metsatüki otse sae eest?

Jah, kindlasti. Ja meile on tehtud koguni etteheiteid, osalt ka õigustatult: “Miks te ei teatanud oma töö tulemustest juba varem?! Oleksime saanud mõne puistu veel päästa!” Sellist tagasisidet on tulnud just metskondadest.

Aga seda tööd tegid 62 eestlast ja 25 soomlast, seepärast olid välitööde andmed üsna ebaühtlased ja me ei tahtnud neid kiirustades välja pakkuda. Materjale läbi töötades saime kasutada mükoloogide ja botaanikute abi: osa meie välja valituid analüüsiti juba ka teaduslikult ja mõnigi esialgu väga väärtuslikuna tundunud metsatükk osutus mitte nii heaks, kui olime arvanud... Me ei tahtnud, et mõni möödalaskmine oleks heitnud varju kogu meie tööle.

Mets vajab uue põlvkonna majandajat

Kas selle peaaegu viie aasta jooksul, mis on möödunud projekti alguspäevist, võis märgata mingeid muutusi suhtumises metsa kaitsmise vajadusse või põlis- ja loodusmetsadesse üldse?

Meie muidugi metsi kaitse alla võtta ei saa, see kuulub vabariigi valitsuse pädevusse; meie saame keskkonnaministeeriumi vahendusel teha vaid ettepanekuid ja see koostöö on olnud viljakas (mis arusaadavalt ei tähenda, et arvestatud oleks kõiki meie ettepanekuid!). Kuigi formaalselt lõppes projekt alles sel talvel, on tulemusi paari viimase aasta jooksul juba üsna kenasti ellu viidud.

Metskondade suhtumine on olnud väga erinev: enamasti mõistsime teineteist hästi, kuid mõnel pool, jah, peeti ennast ainult metsa kasutajaks või suisa omanikuks.

Kurvaks tegi pigem meie metsateadlaste suhtumine: nende seas on mujal maailmas tunnustust leidnud tänapäevased põhimõtted väga visad juurduma. Selle asemel, et vanu arusaamu tasahiljukesigi muuta, otsitakse pigem põhjendusi ja ettekäändeid senistele tööviisidele. Näiteks on õpetatud mehed tõsimeeli väitnud, et lageraie põhieesmärk olevatki maastikulise mitmekesisuse tekitamine metsamaal! Loodetavasti mõjutab ehk zooloogia ja botaanika instituudi liitumine põllumajandusülikooliga soodsalt tulevaste metsameeste loodus- ja keskkonnakaitselist haritust. Ei saa ju inimesi süüdistada selles, et 90% ja rohkemgi nende õpinguist rõhus metsa majandamise utilitaarsele poolele. Pisut loodan ka Eesti ja Taani keskkonnaministeeriumide koostööle selgitamaks, milliste metsatüüpide võtmealasid tuleks veel kaitse alla võtta. Paraku tuleb metsameestega praeguseni väidelda teemal, miks neid puutumata metsaalasid ikkagi üldse vaja on...

Võib-olla olen ma natuke liiga optimistlik, aga mulle tundub, et tavainimeste teadvuses on siiski viimastel aastatel tekkinud mingi muutus: hästi hooldatud, “ilusat” metsa ei peeta enam ainuvõimalikuks.

Ma arvan ka, et mingid nihked on toimumas. Ja need nihked on osalt jõudmas ka seadustesse: metsa majandamine on metsaseaduse uue eelnõu kohaselt määratletud kui metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja kaitse. Need neli asja kehtivad üheselt kogu riigimetsamaal – poolel meie metsa üldpinnast, mida on võrratult rohkem kui enamikus Euroopa riikides, kus riigile kuuluvad tihti vaid kaitsealused ning hoiu- ja väheväärtuslikud metsad.

Mis puutub n.-ö. lihtsa inimese tasandisse, siis olen minagi optimist, aga ma arvan, et tõelised muutused tulevad ikkagi alles pärast põlvkondade vahetumist. Seepärast loodan ma uuele, praegu veel õppivale metsameeste põlvkonnale, kes saab ehk metsakasutuse kõrval veidigi proportsionaalsemalt tundma ka metsa majandamise teisi aspekte. Küllap tulevad siis ka ajad, kus metsaametnike ja -teadlastegi ridades pääsevad mõjule teist moodi mõtlevad noored inimesed.

Seni peate siis leppima äärmuslase mainega?

Eestiga on lugu nii, et ei rohelised ega ka looduse fondi rahvas pole mingid äärmuslased, pigem oleme suhteliselt mõõdukatel seisukohtadel: vastasseisu asemel otsinud koostööd ja kokkuleppeid. Mulle tundub, et selline taktika on ennast õigustanud, kuigi pole ju saladus, et mõnedki Euroopa loodusekaitsjad on meile kompromissivalmidust ja Greenpeace´i hoiakuga meetmete eiramist ette heitnud...

Vaevalt, et meie oma organisatsioonide strateegiat ja taktikat muutma hakkame, aga Eesti praeguses olukorras sobinuks vana metsandusmentaliteediga sõdima ilmselt tõesti mõni Greenpeace’i-meelne valitsusväline organisatsioon. Meie stiil eeldanuks partnerina pigem juba neid mainitud järgmise põlvkonna metsamehi...

Küsinud Toomas Jüriado

PÕLISMETSAS KASVAVAD KOOS ERI VANUSES (SEALHULGAS EAKAD) PUUD NING LEIDUB ERI KÕDUNEMISASTMES LAMATÜVESID. VIIMASED PAKUVAD ELUVÕIMALUSI PALJUDELE ERISUGUSTE NÕUDLUSTEGA ORGANISMIDELE NING LOOVAD VAHELDUVA MIKRORELJEEFI.