Igapäevased ühepäevikulised

Henn Timm

Ühepäevikulised (Ephemeroptera) on kiilide kõrval ühed vanimad tiibadega putukad. Oma nime on nad saanud valmikute lühikese eluea tõttu, mis ulatub vaid ühest tunnist paari nädalani. Ka paljudes teistes keeltes kannavad ühepäevikulised sellist nime (vene k. podjonki ning saksa k. Eintagsfliegen), samas inglise may-flies märgib hoopis valmikute ilmumisaega. Vastseiga kestab eri liikidel kolmest nädalast kolme aastani, s.o. peaaegu kogu isendi eluea. Aastas on ühepäevikulistel kuni kaks põlvkonda, nende arv võib erineda isegi samal liigil samas kohas.

Ühepäevikulised on kehvad lendajad, kes ei suuda tavaliselt looduslikke takistusi ületada. Näiteks Andidega eraldatud Tšiili ja Argentina faunad on väga erisugused. Edukamad levijad on väikest kasvu ja kuuluvad sugukondadesse Baetidae ja Caenidae, kes on meilgi tavalised. Ühepäevikulised on jõudnud ka Okeaania saartele, neid pole ainult Antarktika ja Kõrg-Arktika magevetes. Enamik liike elab vooluvees, vähem leidub neid seisu- või riimvees. Kanadas, hapnikurikka Ülemjärve lääneosas, on üks liik võimeline elama mitmekümne meetri sügavusel, kuid seejuures kaldale suhteliselt lähedal. Kokku tuntakse maailmas umbes 2000 liiki 19 sugukonnast. Eestist on Evi Remmi [1] järgi leitud 42 liiki 10 sugukonnast.

Eesti magevetes elavad ühepäevikuliste sugukonnad on loetletud tabelis (eestikeelsed nimetused on omalooming ja varem pole neid avaldatud):

Selts: Ephemeroptera – ühepäevikulised

Sugukonnad:

Polymitarcidae
Ephemeridae – ühepäeviklased
Potamanthidae – jõgipäeviklased
Leptophlebiidae – õrnpäeviklased
Ephemerellidae – samblapäeviklased
Caenidae – mudapäeviklased
Baetidae – ojapäeviklased
Siphlonuridae – kaldapäeviklased
Ametropodidae
Heptageniidae – kivipäeviklased

Ühepäevikulised on õrnad loomad: kui neid häirida loovutavad nad kergesti jala või sabaniidi. Kõiki nende vastseid iseloomustab kolm sarnast tunnust: kolm niitjat jätket tagakeha tipus, välislõpused tagakeha külgedel või seljal ning üksik küünis iga jala lõpus. Väliselt mõnevõrra sarnastel kevikuliste vastsetel on alati ainult kaks sabaniiti ja igal jalal kaks küünist. Ka ei ole Eestis seni tuntud kevikulistel tagakehal lõpuseid. Ühepäevikuliste vastsed asustavad peaaegu kõiki mageveekogusid, sh. ajutisi. Näiteks tiigipäeviku (Cloeon dipterum) talvitumisplaanidega asurkonna avastasin kord sügisel õunaaias kastmistünni tühjendades.

Eesti ühepäevikuliste vastsete kehapikkus on enamasti alla 1 cm. Kehakuju sõltub elupaigast. Kivide all, tugevas voolus või lainemurru mõjualal elavad lameda kehaga kivipäevikud (Heptagenia). Kivide peal või taimestikus tegutsevad ruljama kehaga loomad (Baetis, Cloeon, Leptophlebia). Põhjasette varjus elavad ühepäevikulised on kas teistest tunduvalt suuremad (kuni 3 cm), kaevejalgade ning pidevalt unduleerivate lõpustega (Ephemera) või pisemad (alla 5 mm) ja lõpuseid varjab muda eest kaitseplaat (Caenis). Hapniku- ja soolavarusid täiendavad pidevalt lõpused; nende kuju ja arv on tähtis taksonoomiline tunnus. Enamik liike on hapnikulembesed, kuid Cloeon dipterum ja rabalaugaste tüüpiline elanik Leptophlebia vespertina taluvad ajutiselt ka täielikku hapnikupuudust ja isegi külmumist. Vastsed toituvad enamasti detriidist, pealkasvust või hõljumist. Suured Ephemera vastsed on kõigesööjad. Soojades maades leidub ka röövvorme, kes toituvad peamiselt surusääsklastest.

Ühepäevikuliste vastsed kestuvad palju sagedamini kui muud putukad, sõltuvalt liigist 10–50 korda. Pole selge, miks nad selle peale nii palju energiat kulutavad. Arvatakse, et nii pärsivad vastsed parasiitsete ainuraksete vohamist. Kooselajatest on tuntumad veel lõpuste vahel varjuvad pisikesed kommensaalsed või parasiitsed surusääsklased. Mõned neist koguni nukkuvad ühepäevikuliste kõhu all. Teada on ka parasiitseid nematoode ja ühele imiussile on ühepäevikulised vaheperemeheks (lõpp-peremeheks forell või harjus).

Ainsatena putukate klassist on ühepäevikulistel kaks tiibadega staadiumi. Nimelt ronib rebenenud vastsekestast välja eelvalmik, kes pärast mõneminutilist kuni paaripäevast puhkeperioodi suguküpseks valmikuks moondub. Mõnede liikide emased jäävad elu lõpuni eelvalmiku staadiumi. Eelvalmikuks moondumine algab soole tühjenemisega; sinna tekib õhumull, mis vastse pinnale kergitab. On märgatud, et Ephemera danica vastsed “harjutavad” pinnaletõusu, laskudes korduvalt põhja tagasi. Nii saab neist kaladele kerge saak. Ka pinnale jõudnud vastsete aeg pole raisata. Neist huvituvad nii kalad kui veepinnal tegutsevad röövputukad (liuskurid, kukrikud). Vastsekest rebeneb, eelvalmik väljub ja lendab ära nii ruttu, kui suudab. Eelvalmiku tiivad on karvased ega märgu. Paraku lõpetavad ka paljud kuivale maale jõudnud oma elutee ämblikuvõrkudes, kiilide, nahkhiirte või lindude kõhus. Ainult üksikute perekondade vastsed ronivad kuivale ja moonduvad rahulikult mõnel veest väljaulatuval esemel.

Eelvalmikud ja valmikud ei toitu, nad vaid paarituvad, munevad ja levivad. Eri liikidel on valmikud väliselt üsna sarnased: tiivad läbipaistvad, jalad ja sabad pikemad ning lend kiirem kui eelvalmikutel. Tiibu on üks või kaks paari, tagumised alati väiksemad. Valmikud on eri liikidel väliselt üsna sarnased: tiivad on läbipaistvad, jalad ja sabad pikemad ning lend kiirem kui eelvalmikutel. Paarumise ajal hoiab isane emast kinni pikkade eesjalgade ja kinnitushaagikestega tagakeha lõpus. Isaste silmad on suuremad kui emastel ja nende tagakeha on peaaegu täis õhku, emastel aga mune. Isased parvlevad vaikse ilmaga veekogu ligidal, tuulepuhangu korral laskuvad kiiresti maha. Lend koosneb iseloomulikest ülessööstudest ning allaliuglemistest. Kõige paremini on see jälgitav suurtel ühepäevikutel (Ephemera). Emased sisenevad selle parve ülemisse ossa üksikult ja paaruvad seal. Pärast seda isane sureb, emane aga lendab veekogu poole munema. Tiigipäeviku emasloom peitub pärast kopulatsiooni taimestikku ja poetab alles 10–14 päeva pärast ovovivipaarseid (kohe kooruvaid) mune. Enamasti munetakse portsjonite kaupa veepinnale, ojapäevikute (Baetis) emane aga ronib selleks kivi või taime pidi vee alla. Mune on harilikult 500–3000, suurusega 0,15–1 mm. Need võivad arenema hakata kohe pärast kehast väljumist, kuid väga külmades elupaikades kas või aasta pärast. Enamik ühepäevikulisi lendab välja ühel ajal. Ehkki suur hulk putukaid meelitab ligi arvukalt vaenlasi, tagab ühepäevikuliste soo kestvuse just hulgisigimine. Emasel on suures parves lihtsam isast leida.

Inimese vaatepunktist on ühepäevikulised kahjutud. Ühepäevikuliste nõrka jõudu ja viletsat lennuoskust tasakaalustavad kaitsevärvus, varjatud eluviis, suur viljakus ja levimisosavus. Valmikud levivad tuulega või ülesvoolu lennates; munad tuule, voolu ja lindudega; vastsed peamiselt triivides. Vooluveeliste ühepäevikuliste seas (v.a. setteelanikud) on levinud massiline öine triiv: vastsed lasevad end näiliselt ilma mõjuva põhjuseta voolul kanda.

Ühepäevikuliste vastsed on ühed kõige paremad indikaatorid, et määrata vooluvee reostust. British Biological Monitoring Working Party skaalal kuulub kõige reostustundlikumate loomade klassi (10 palli) kuus sugukonda kaheksast võimalikust. Sugukonna Caenidae tundlikkus on 7 palli ja ainus alla keskmise on Baetidae 4 palliga.

KIRJANDUS:

Remm E., 1970. Eesti ühepäevikuliste (Ephemeroptera) määraja. Abiks loodusevaatlejale, 60.