Kõre - hääbuv liik rannaniitudel

Riinu Rannap


KÕRE ON ÖÖLOOM. KESET MADALAT LOMPI OOTAB ISAKONN SOODSAT MOMENTI, ET KAASAT MEELITAMA HAKATA.

Kõre ehk juttselg-kärnkonn, Manilaiul ja Kihnus kutsutakse teda ka ronijaks konnaks, oli käesoleva sajandi esimesel poolel Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel väga tavaline loom. Sealsed elanikud mäletavad aegu, kui soojadel kevad- ja suveöödel kostus rannast omapärast kõrinat, mis vahel nii tugevaks paisus, et magadagi ei lasknud.

Alates 1970.-80. aastatest on kõre arvukus pidevalt langenud ja jõudnud nüüdseks seisu, kus liik on paljudes areaali osades juba kadunud või kadumas. See tendents pole omane mitte üksnes Eestile, vaid ilmneb kõigis neis Euroopa maades, kus kõret leidub, s.t. kogu Mandri-Euroopa lääne- ja edelaosa, Briti saared, Jüüti poolsaar, Skandinaavia poolsaare lõunaosa, Kesk- ja Ida-Euroopa (sh. Šveits, Austria, Tšehhi, Saksamaa, Poola, Leedu, Läti, Lääne-Ukraina ja Valgevene).

Kuidas kõret teistest kärnkonnadest eristada?

Eestis leiduvast kolmest kärnkonnaliigist on kõre kõige väiksem. Täiskasvanud isendi kehapikkuseks on mõõdetud 5–8 cm, kusjuures emasloomad on isastest suuremad. Kehaehituselt on kõre jässakas ja lühijalgne. Lühikeste jalgade tõttu liigub ta maapinnal ronides või joostes, meenutades seepärast pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on nahk veidi köbruline ning pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega, mille värvus ärritunud konnal eriti erksaks muutub. Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab ebameeldiva kiheluse. Piki selga kulgeb kitsas, liigile iseloomulik säravkollane triip. Keha alapoole nahk on hallikasvalge ning pruunikate või rohekate laikudega. Ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas. Isasloomadel on kurgu all sinakas häälepõis, mis täispuhutult võib olla koguni pea suurune.

Et kõre on videviku- ja ööloom, tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv “krrr-krrr” on peibutushäälitsus, mis võib eemalt mopeedi põrinat või öösorri laulu meenutada ning kostub kuni kilomeetri kaugusele. Ohu korral toovad kõred esile ähvardushäälitsusi, milleks on lühikesed metalsed piiksatused.

Kus võib kõret kohata?

Elupaigana eelistab kõre kerge liivase pinnasega tasaseid, päikeselisi, niiskeid maastikke, kus on madal ja hõre taimestik ning kudemiseks sobivad veekogud. Seetõttu võib teda kohata kõige sagedamini merelähedastel liivastel aladel, rannaniitudel ja -karjamaadel, nõmmedel ning luidetel. Neis paigus pakub valdavalt liivane pinnas häid võimalusi nii päevaste kui talviste varjepaikade kaevamiseks. Sobivate kivide, puurontide, lauajuppide või muu taolise olemasolu korral eelistavad kõred päeval nende alla pugeda.

Kudemiseks kasutab kõre lamedapõhjalisi, päikesepaistele avatud, taimestikuvaeseid veekogusid, mis on küllalt väikesed ja madalaveelised (vee tase ei ületa 15 cm). Sellistele tingimustele vastavad enamasti ajutised väikeveekogud nagu vihmaveeloigud, rattarööpad ja teised veega täidetud pinnalohud ning -süvendid. Lagedal maastikul paiknevaid alalisi veekogusid kasutatakse kudemiseks seni, kuni need on madalaveelised ja vähese taimestikuga.

Kudemisveekogude madal veetase on kõre jaoks oluline mitmel põhjusel. Et kõred häälitsevad ainult vees olles, saab isasloom, kelle häälepõis on maksimaalselt õhuga täitunud, säilitada oma tasakaalu ainult juhul, kui tal jalad kindlalt veekogu põhjale toetuvad. Muidu läheks konn pallina lihtsalt ümber. Samuti on väikeste ja madalaveeliste veekogude eeliseks konkurentsi ja ohuteguri (nt. röövkalad) peaaegu täielik puudumine ning kõrged päevased veetemperatuurid (25–28 °C), mis on olulised kudu ja kulleste arenguks. Kuid seda tüüpi veekogudel on ka üks puudus: põuasel aastal võivad nad ära kuivada. Samas suudavad kõred nende asemele ruttu ka uued otsida. Seetõttu on oluline, et paljunemispiirkonnas oleks rohkesti kõrele sobivaid väikeveekogusid.

Viimastel aastakümnetel on kõred mujal maailmas üha rohkem hakanud asustama vanu liiva- ja kruusakarjääre ning kivimurde; lao-, spordi- ja ehitusplatse, aiandeid ning isegi lennuvälju. Sama tendentsi võib märgata ka Eestis: Lääne- ja Pärnumaal elavad kõred mitmetes vanades liivakarjäärides ning mahajäetud kalakasvandustes. Selliste inimtegevuse tagajärjel tekkinud alade kasutuselevõtmise tingib asjaolu, et liigi looduslikud elupaigad on paljudes levila osades kadunud. Mitmesugused karjäärid ja ehitusplatsid on oma tingimuste poolest looduslikele elupaikadele küllalt sarnased, võimaldades kõredel ebasoodsaks muutunud ümbruses ellu jääda.

Tähelepanuvääriv on asjaolu, et kõred asustavad ainult rekultiveerimata karjääre.

Kui karjäärid silutakse ja sinna istutatakse taas taimed, siis nad kõrele ei sobi. Samuti kaob kõre neist vanadest karjääridest, mis ise aja jooksul täielikult taimestuvad.

Uute sobilike elupaikade kiire asustamine on kõrele väga iseloomulik. Seetõttu kuulub ta nn. pioneerliikide hulka.

Millal võib kõret kohata?

Kõre elutsükkel jaotub kevad-suviseks aktiivsuse ja sügis-talviseks talveune perioodiks.

Talvitumine kestab meie aladel septembrist aprillini. Kõred talvituvad nii enda kaevatud urgudes (mis võivad ulatuda kuni kolme meetri sügavusele) kui ka sõnnikuhunnikutes ja keldrites. Viimast on täheldatud eriti Manilaiul, kus nad poevad sageli salvedesse kartulite vahele.

Talvitumispaikadest ilmuvad aprilli lõpus, mai alguses välja esmalt isasloomad, paar päeva neist hiljem ka emasloomad. Saabumine kudemispaikadesse sõltub suures osas õhutemperatuurist, mis umbes üks tund pärast päikeseloojangut peab olema vähemalt 9 °C. Päeva veedavad kõred enamasti varjepaikades, kuid kudemisaja kõrgpunktis (mai- ja juunikuus) võib neid vahel ka valgel ajal näha ja häälitsemas kuulda.

 

Miks on kõre nii haruldaseks muutunud?

Käesoleva sajandi esimesel poolel oli kõre tavaliseks, kohati arvukaks liigiks Saaremaal, Vilsandil, Ruhnul, Hiiumaal, Vormsil ning Pärnu- ja Läänemaa rannikualadel.

Veel 1970. aastatel leidus kõresid rohkearvuliselt Kihnul, Ruhnul, Manilaiul ja Lõuna-Pärnumaal (Uulust Iklani). Sellest ajast on teada, et kõre elas ka Puhtus ja mõnel pool Matsalu lahe ümbruses. 1980. aastatel hakkas liigi arvukus märgatavalt kahanema ning on käesolevaks ajaks langenud sedavõrd, et kõret pole õnnestunud enam leida Vilsandil, Matsalu lahe ümbruses, Puhtus, Uulus, Tahkurannas, Võistes, Metsakülas ning Kablis. Saare-, Lääne- ning Pärnumaal on teada vaid üksikud kohad, kus viimastel aastatel on kõresid kuuldud või nähtud. Ka Ruhnul, kus 1983. aastal arvati olevat üks suuremaid kõre asurkondi, võib nüüd ainult üksikuid isendeid leida. Kindlad andmed kõre esinemise kohta puuduvad praegu Hiiumaa, Vormsi ja Kihnu kohta.

 

Mis on siis ikkagi põhjustanud sellise arvukuse languse?

Kaheksakümnendatel aastatel peeti peamiseks põhjuseks põldude ja heinamaade liigväetamist ning happevihmu. Kuid kõre arvukuse jätkuv kahanemine Ruhnul ja Kihnul, kus väetisi kasutati vähe, tekitas küsimuse, kas see on ikka ainus ja peamine põhjus.

Praeguseks on selgunud, et kõre kadumine on tihedalt seotud rannaniitude roostumise ning võsastumisega. Sellele on kindlasti kaasa aidanud ka omaaegne liigväetamine, kuid määrava tähtsusega on olnud siiski loomapidamise jätkuv vähenemine ning maaparandus rannikualadel.

Selleks, et teada saada kas ja kui ulatuslikke muutusi on rannaniitudel aja jooksul toimunud, võrdlesin 1950., 1970. ja 1996. aastal Ruhnu, Kihnu ja Lõuna-Pärnumaa rannikust tehtud aerofotosid. Ilmnes, et nende aastate jooksul on rannikupiirkond kohati tundmatuseni muutunud. Nii on viiekümnendate aastate fotodelt näha, et suurem osa rannikust oli sellel ajal kasutusel karja- ja heinamaana ning roostikku oli vähesel määral vaid üksikute mereäärsete salkudena. Seitsmekümnendate aastate fotodel on märgata juba suuri roostunud alasid ning üheksakümne kuuendal aastal tehtud aerofotodelt nähtub, kuidas roostik on rannikupiirkonnas valdavaks muutunud.

Niitmise ja karjatamise lakkamisega kaasnev roo pealetung on viinud rannaniitude – kõre ühe peamise elupaiga – hävimiseni. Lisaks on osa säilinud rannaniitudest muutunud maaparanduse tagajärjel liiga kuivadeks ning seetõttu kõrele sobimatuiks.

Mida kõre kaitseks ette võtta?

Eelpooltoodust nähtub, et praegu on üheks peamiseks ülesandeks säilitada kõre olemasolevaid elupaiku. Sealjuures pole oluline, kas need on looduslikud või inimtegevuse tagajärjel tekkinud, kuna eesmärgiks on eelkõige liigi säilitamine. Nii tuleb karjäärides, kus kõre on kindlaks tehtud, peatada rekultiveerimistööd.

Samal ajal tõuseb üha rohkem päevakorda vajadus taastada hävinud elupaiku. Selles osas on saavutatud häid tulemusi nii Inglismaal kui Rootsis. Et välja selgitada, kus ja millises ulatuses tuleks see töö Eestis ette võtta, on käesolevast aastast käivitunud Eesti looduse fondi eestvedamisel projekt kõre praeguse levila väljaselgitamiseks ning arvukuse vähenemise põhjuste uurimiseks.

Seetõttu on igasugune informatsioon selle haruldase liigi kohta teretulnud, kusjuures ühtviisi olulised on andmed nii käesolevast kui varasemast ajast. Oma tähelepanekud võib saata aadressil: Looduskaitsebüroo, Mustamäe tee 33, EE0006 Tallinn või elektronposti teel: riinu@ic.envir.ee.


MAHAJÄETUD KALAKASVATUSTIIGID HÄÄDEMEESTE LÄHISTEL - KOHT, KUS VÕIB PRAEGU KÕIGE ROHKEM KÕRESID LEIDA.


Fotod: Arne Ader