Mägede ja metsade vahele peitunud järved

Aare Mäemets, Reet Laugaste, Helle Mäemets

Karula kuplistikus ja Hargla nõos asub hulgaliselt järvi, kokku 60 ringis. Neist jääb rahvuspargi alale 38. Kõiki pole jõutud lähemalt uurida – siinkohal tuleb juttu peamiselt neist järvedest, mille vee omadustest ja elustikust on meil rohkem andmeid. Viimastel aastatel on käidud vaid Ähijärvel, teiste uurimiseks pole muutunud oludes jätkunud võimalusi. Mõne tillukese järvesilma äärde pole aga uurijad veel jõudnudki.

Aluspõhjaks on siin kesk-devoni punased liivakivid, mille pinda on hiljem kulutanud korduvate jäätumiste liustikud ja pesnud nende sulaveed. Karula kõrgustikku peetakse Võrtsjärve ja Võru-Hargla liustikukeelte vaheliseks kuhjevormiks, mis kujunes tänu Otepää kõrgustiku kohal olnud jäälahkmealale. Liustike taandumisel tekkis kuplistiku alale hulgaliselt järvi mahajäänud jääpankade asemeis, nende pind oli praegusest mitu korda suurem. Tänapäeva suuremad Karula järved (Ähijärv, Koobassaare järv, rahvuspargist välja jäävad Karula Pikkjärv ja Aheru) on kujunenud jääsulavee vooluteedele Hargla ja Valga nõgudes. Aheru-Ähijärve joonest lõuna pool oosmõhnade vahel on ilmselt kunagi asunud üsna suurejoonelised järvestikud, mis oma madaluse tõttu on nüüdseks soostunud. Põhjapoolsed Karula järved kuuluvad Kõrg-Eesti rohketoiteliste järvede valdkonda, sest kuplites sisalduv moreen sisaldab ka karbonaatseid kivimeid – vee mineraalsus on suurem ja see koos vee neutraalse või kergelt aluselise reaktsiooniga loob eeldused liigirikkale elustikule. Lõunapoolsed, Hargla nõo piirkonda jäävad järved kuuluvad Kagu-Eesti vähe- ja huumustoiteliste järvede valdkonda. Sealsetes jääliustiku sulaveest läbiuhutud pinnasel tekkinud järvedes on toiteaineid tunduvalt vähem, sooalade järved sisaldavad aga rohkesti humiinaineid, mis paljudele taime- ja loomaliikidele ei sobi. Ühist iseloomustust Karula järvedele on raske leida, sest nimetatud suuremates valdkondades leidub väga eriilmelisi järvi. Maastiku mosaiiksus tingib selle, et heledaveeliste kõrval asuvad siin pruunid järved, mõnedki järved aga üllatavad meid üsna erisuguste vete asukate kooseluga. Ühisjooneks võib ehk pidada, võrreldes näiteks Haanja järvedega, enamiku järvede madalust. See loob eeldused taimerohkuseks ning kinnikasvamiseks. Soine valgala ja lähiümbrus tingib rohkete humiinainete sattumist vette ja seetõttu on kuplistiku alal mitmed algselt rohketoitelised järvekesed jõudnud segatoitelisse arengujärku. Rõõmuga võib märkida, et möödunud aastakümnete vältel on inimene Karula järvedele suutnud vähem kahju teha kui näiteks Otepää järvedele, kuigi liigtoitelisusse kalduvaid järvi on siingi.

Suurim ja tuntuim rahvuspargi järvedest on Ähijärv (või algselt Ahijärv – seotud ohverdamisega?), mis on tekkinud Karula kuplistiku ja Hargla nõo piirialale. Oma lookleva kaldajoone, kohati kaldast järsult tõusvate kuplite ja enamjaolt liivaste kallastega kuulub ta Karula kauneimate järvede hulka. Ähijärv on väga hea kalajärv ja oli suurepärane vähijärv: esimesel iseseisvusajal püüti ainuüksi ekspordiks umbes 30 000 vähki aastas. Praeguseks on selle tüüpilise rohketoitelise järve vee toitelisus võrreldes sajandi esimese poolega veelgi suurenenud, seda kajastab mõnedes inimeste poolt rikutud kaldalõikudes ka taimestik. Järve tervise seisukohalt pole liigtoitelisus kasulik; eriti madalamates järvedes viib see mudastumisele, kinnikasvamisele ja hääbumisele. Ähijärve seisundit võib siiski veel pidada võrdlemisi heaks, seda näitab ka liigirikkus. Siit on leitud mitmeid vetika- ja vesikirbuharuldusi, kusjuures vetikate poolest on tegemist ühe Eesti liigirikkama järvega (sarnane on ka Aheru järv). Suvel leidub nende liike avavees tavaliselt vähemalt sada (heas seisundis eutroofse järve keskmine on 50–60). Suurtaimestik1 sisaldas 1997. a. 36 liiki (lisaks veel mitmeid veepiiril). Veesiseseid taimi on vaid veerand liikide üldarvust, neist sagedasim kaelus-penikeel, järgmine läik-penikeel. Küllalt tihti leidub taimevaeseid liivaseid kaldalõike, mis meelitavad suplema, aga rahutu põhjareljeefi ja kohati järsult suureneva sügavuse tõttu peab siiski olema ettevaatlik.

Inimesest tugevamini mõjutatud, võiks öelda, et rikutud järved on Köstrejärv ja Pehmejärved. Ilus, sopiliste kõrgete kallastega Köstrejärv asub lausa Lüllemäe külje all. See on allikaterohke, väikese valgalaga lähtejärv, kust algav Üraski (e. Mäkiste e. Metsaoja) suundub lõpuks Aheru järve. Varem oli see madalavõitu kalgiveeline järv põhjani läbipaistev, 1989. aastaks aga vaid 1,1 m ja vesi enamiku keemiliste näitajate poolest liigtoiteline, lisaks väga sulfaatiderikas. Kenale Köstrejärvele on kahju teinud nii Lüllemäe asula kui ka kaldale ehitatud spordibaasi heitveed. Hargla nõos asuvad Suur ja eriti Väike Pehmejärv lasti 60. aastate algul liiga lähedale rajatud metsakuivenduskraavide tõttu peaaegu tühjaks. Hiljem on veetase Ähijärve vee abil osaliselt taastatud, kuid endist taset pole saavutatud. Mudases pruunikaskollaseveelises Väikeses Pehmejärves puudub veesisene taimestik peaaegu täiesti, kuid ta on rikas planktonvetikatest. Ujulehtedega taimestik katab hajusalt kogu järvepinna.

Kõige läbipaistvam on Karulas olnud rohekaveeline ilus Rebasejärv – 1961. a. augusti algul 5,1 m. Viimane mõõtmine 1987. a. mais andis läbipaistvuseks siiski vaid 2,2 m; kevadine ja hilissuvine mõõtmine pole aga päris hästi võrreldavad. Rebasejärv on allikaline umbjärv, milles kalad on korduvalt hukka saanud. Peaaegu sama läbipaistava veega on olnud Savijärv – rahvuspargi sügavaim (suurim sügavus 17,6 m). Savijärv asub rahvuspargi põhjapiiril ja on kõrgekaldaline, kaunis allikaterohke ja mineraalainetesisalduselt (189–230 mg HCO3/l) vist rikkamaid Karula järvi. Kahjuks pole seda järve juba 37 aastat uuritud! Talle üsna lähedale metsa sisse jääb hea kala-, eriti latikajärvena tuntud toiterikas Kallete järv. Vesi tuleb siia pruuniveelisest, taimi täis kasvanud Kaatsi järvest ja läheb heledamast Kalletest edasi Savijärve poole, jõudes viimaks Väike-Emajõkke. Kaatsi järvest pisut loode pool asuvad kaks tillukest läbivooluta Mustjärve, mis kohaliku rahva arvates on maa-aluses ühenduses salapärase Õdre (e. Õdri) järvega. See suurte põhjaallikatega, kohati liivakaldaga üsna pehmeveeline ilus metsajärv muudab tõesti tihti oma pindala ja ühtlasi ka sügavust (2–3 m); seejuures silmaga nähtavat läbivoolu pole. Kuidas rahvasuus nimetatud Salajõgi Õdre vee ära viib, on geoloogilisi tingimusi arvestades raske seletada. Siinkohal võib nimetada, et Haanjaski on “neeluauke” paikades, kus praeguste teadmiste põhjal karstinähte olla ei tohiks. Mõistatuslikke muutumisi on juhtunud ka Mähkli (e. Mikile) järvega. Kuuekümnendail aastail oli ta vesi rohekaskollane, hiljem aga punakas- või kollakaspruun, ilma et muutuse põhjus oleks selge. See, et järv on kujunenud rohketoitelisest segatoiteliseks, s.t. vesi sisaldab mineraalainete kõrval rohkesti ka orgaanilisi (antud juhul humiinaineid), on arvatavasti tingitud soostunud valgalal toimunud muutustest. Mähkli valgalal asuvad kollase veega taimederikas Veetka (e. Viitka) ja pisikene Ojajärv. Neist esimene on samuti kaotanud kunagise rohekama värvitooni.

Ähijärvest kirdes asuvad kaks põnevat järve: Suur ja Väike Saarjärv. Kunagi on nad olnud lähedusele vaatamata teineteisest lahusolevad umbjärved, hiljem on kaevatud ühenduskanal, mis nende vee erinevusi pole siiski oluliselt vähendanud. Suur Saarjärv on algselt olnud vähetoiteline, hiljem aga muutunud (inimmõjul?) toiterikkamaks. Tema kollakasroheline vesi on võrdlemisi mineraalainetevaene (52–76 mg HCO3/l), kuid taimedel on täheldatud lubjakihti. Rohkesti on siit leitud tänapäeva järvedes suhteliselt harvaesinevaid ikkesvetikaid. Hoopis hämmastama panev on Väike Saarjärv, mille happelises (pH 5,5), täiesti mineraalaineteta kollakaspruunis vees elab arvukalt haruldasi, üldsegi mitte huumustoitelistele järvedele iseloomulikke vesikirbulisi ning muid looma- ja vetikaliike (s.h. ränivetikad, ikkesvetikad), mis on peamiselt omased rohketoitelisele veele. Varasematel aegadel leidus siin rohkesti jõevähki, samuti tumedavärvilisi latikaid ja ahvenaid, kes hiljem on ilmselt segunenud Suure Saarjärve omadega. Võib-olla oli tegemist eriliste, happelisemat vett taluvate populatsioonidega, mida oleks tulnud hoida ja uurida? Milline on Väike Saarjärv olnud ammustel aegadel, pole selge, praegu võib teda pidada eutrofeerunud (s.o. toiteainetega rikastunud) huumustoiteliseks järveks. Veidi põhja pool asuv õõtsikkallastega Sibulajärv on hoopis kalgima ja kinnikasvava järve kohta küllalt vähe orgaanilisi aineid sisaldava veega.

Ähijärvest loodes ja läänes asub terve järvedeparv. Enamasti on nende keskmine sügavus nelja meetri ringis ja vesi orgaanilistest ainetest küllalt rikas, arvatavasti madalates nõgudes hoogsalt edeneva soostumise tõttu. Veetaimi on palju Lajasaare järves, juba mainitud Veetka järves ja liikide rohkusega (70ndail 26 liiki) silma paistnud Alakonnu (e. Jussi e. Kuajärv e. Alakunnu) järves, kus leidub ka rohkesti fütoplanktonit. Vetikaliike on palju segatoitelistes Kuigli (e. Kuikli) ja Tarupedaja (e. Kolski e. Võidujärv e. Vihmajärv) järves. Karulas on kuraditel palju tegemist olnud, sest Põrgujärvi on siin vähemalt kolm. Ühe, kõige sügavama varjunimi on Konnumäe järv. See on tilluke, aga kuni 12 meetri sügavune tugevasti kihistunud pehmeveeline järvesilmake, mille vesi 70ndail tundus kuidagiviisi kannatanud olevat. Pehmeveeliste järvede vett mõjutab reostus tunduvalt kiiremini kui kalgiveeliste oma. Teised Põrgujärved jäävad kagusse, üks rahvuspargi piirile, teine Ubajärve naabrusse. Võib-olla on neid veel? Terve hulk kauneid Karula järvi jääb siinkohal puudutamata, tiikidest rääkimata. Lõpetuseks väike pilguheit veel kahele väga erilisele järvele. Rahvuspargist omaette, kaitsealakillu sees, veidi kagu pool on Ubajärv (e. Ubahavva) järv, mille asukate üleslugemine võiks päris ära väsitada. Ainuüksi vetikaid on leitud 130 liiki, neist 53 kaasajal järjest harvemaks jäävaid ikkesvetikaid. Ubajärv asub Hargla nõos metsarikkas liivikumaastikus, on ainult kuni 2,1 meetrit sügav ja soostunud kallastega, kuid maalilise ümbrusega. Läbivool on järvel nõrk, väga pehmesse vette on ümbruskonna soo ja mets lisanud pruune toone. Õnneks pole ta tavalistele supelseltskondadele eriti ahvatlev, seepärast on lootust, et siinne elustik säilib. Lisaks vetikaharuldustele on väga huvitav ka zooplankton ja põhjaloomastik, kuigi ükski neist kolmest rühmast ei paista silma suure arvukuse poolest. Väga rohkes taimestikus (40 liiki) leiti viimasel külastusel 1983. a. taas ka mõni taimeke haruldast muda-lahnarohtu. Ubajärves muidu arvukad samblakogumikud olid siis kahjuks osalt hävimas. Koobassaare (e. Suur Apja) järv koos Väikese Apja järvega paikneb rahvuspargi edelaservas, Hargla nõos, kunagise jääsulamisvee vooluteeks olnud vagumuses, mis praegu on tugevasti soostunud-mudastunud. See on samuti madal järv paksu lendmudakihiga põhjas, kaldad enamasti turbased. Oma tüübilt on ta eelmisele lähedane ning rikas haruldastest vetika- ja zooplanktoniliikidest, mille hulgas madalusest ja suvisest tugevast läbisoojenemisest hoolimata on mitmeid põhjaaladele omaseid planktereid. Ikkesvetikaid on Koobassaare järvest leitud koguni 77 liiki! Ka suurtaimi on palju nii ohtruselt kui liikidelt (1983. aastal 38), samblad olid viimati paremas seisukorras kui Ubajärves. Vees kasvavad samblad pole tänapäeval, mil järvede läbipaistvus on suurenenud, enam sugugi nii sagedased kui varemalt, vaid mõned liigid tunduvad paremini vastu pidavat. Raskesti ligipääsetav Väike Apja on vist Karula kõige tumedama veega järv.

Loodame, et viimane aastakümme on Karula toredaid järvi säästnud suurematest hädadest ja et peagi avaneb võimalus neid uuesti näha. Ärgu nende rohkus meid hooletuks tehku! Kaht samasugust järve pole. Karula mägede ja metsade vahele peitunud järved on tõeline aare tänapäeva maailmas, kus jõgesid hakatakse uuesti kõveramaks tegema ja “umbrohtusid” külvama.

Kirjandus:

M ä e m e t s, A., 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln.

R a u k a s, A., K a r u k ä p p, R., 1979. Eesti liustikutekkeliste akumulatiivsete saarkõrgustike kujunemine. Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Tln.