Karula rahvuspargi taimkatet iseloomustavad suured metsalaamad

Aino Kalda

Karula rahvuspargi taimkattes on selgesti eristunud kolm piirkonda: põhjapoolne madalkünklik palu- ja laanemetsade piirkond, sellest lõuna poole jääv poolkaarjas künkliku reljeefiga moreenkattega mõhnastik, kus arumetsad, (nõlva)niidud ja madalsood vahelduvad põllumaadega ning peaaegu poolt rahvusparki hõlmav metsarikas lõunapoolne palu-, siirdesoometsade ja rabade ala.

Üle kolmandiku rahvuspargi metsadest on palumetsad – männikud. Kuivemates toitainetevaestes paikades laiuvad pohlapalud, mis vähestes kohtades külgnevad kanarbiku-nõmmemännikutega, niiskematel leedemuldadel on levinud sageli ohtra kuuse järelekasvuga mustikamännikud. Neis metsades kohtame tavaliste palutaimede kõrval samblavaipa peitunud öövilget ja roomavat karukolda, nõmmedel aga vareskolda.

Laanemetsi esineb peale põhjaosa ka ida pool leetunud, enamasti gleistunud muldadel. Kuusikute kõrval on kaasikuid ja ilusaid laanemännikuid, kus paremate valgustingimuste tõttu valitseb jänesekapsa asemel lillakas ja temaga seltsivad salutaimed nagu mets-nõianõges, siumari jmt.

Arumetsade kõrval leidub siin rohkesti siirdesoometsi. Levinumad on rabailmelised sinika-sookailumännikud, mis kohati lähevad üle rabametsaks või rabaks; harva esineb järvede ääres ja laiguti muu metsalaama keskel ka madalsooilmelisi siirdesoometsi, kus mitmed tarnaliigid, ubaleht ja alpi-jänesvill kasvavad koos sookailu ja tupp-villpeaga. Siinsed rabad on Ida-Eestile tüüpilised puhma- ja puhma-puisrabad, neist osa on älverabad. Iseloomulikku tunnustaime – hanevitsa – kohtame rabades suhteliselt vähe. Rabaservades näeme kohati ohtra alpi-jänesvilla või tupp-villpeaga siirdesoovöödet.

Niidud, madalsood ja liigirohkemad metsakooslused on valdavalt levinud kõrgemate kuplite alal. Siin põhilises põllunduspiirkonnas on maaharimiseks ebasoodsamates paikades tükati säilinud looduslik taimkate. Samas on näha, et põllumajanduse hääbumisega hakkavad kunagi haritud maadel taas võimu võtma looduslikud liigid.

Reljeef määrab iseloomuliku koosluste paigutuse: küngaste (kuplite) lagedel ja ülemises osas on vähesel määral säilinud sürjametsatukki või palusid; nõlva alumisel poolel leidub laane-, harva salumetsi; nõgudes, eriti nõlva jalamil kohtame kitsa vööna lodumetsi või -niite, mis sageli lähevad üle madalsooks.

Tõenäoliselt on minevikus moreenkünkaid katnud sürjametsad, mille asemele rajati põllu- ja rohumaid. Praegu on neid männi-lehtpuusegametsi säilinud peamiselt Kaika ümbruses ja rahvuspargi äärealal. Alusmets on liigirohke – sarapuude kõrval kasvab kadakaid, kuslapuid, vaarikaid, siin-seal ka üksikuid tammi ja kuuski. Rohustu liikide valimik on mitmekesine: häiludes on ohtralt kõrrelisi (jäneskastik, kerahein, harilik kastehein, metskastik), rohundeist on rohkesti kassikäppa, harilikku karutubakat, harilikku pune, kuldvitsa, harilikku hiirehernest jt. Teisal on ülekaalus lillakas, aas-seahernes, pehme madar, puude all kasvab vähesel määral pohla ja mustikat, lakklehte ja jänesekapsast. Samblarindes leidub alati metsakäharikku. Mõnegi kunagise põllu- või karjamaa asemele, kus muld on liivane ja tugevasti erodeerunud, on kasvanud palule lähedane metsakooslus, mille rohurindes leidub kuivadele ja vaestele paluniitudele omaseid taimi, nagu lamba-aruheina, harilikku kasteheina, harilikku karutubakat, oras-tähtheina, äiakat jmt. Mitmete küngaste nõlvadele on kasvanud noored haavikud.

Võrreldes põhja pool asuva Otepää kõrgustiku taimkattega, on siinsed salumetsad säilinud katkendlikult väikeste saludena enamasti kuplite ja orunõlvadel. Puudest on tavalised haab, kask, hall lepp, järelkasvuna ka kuusk. Laialehiseid puuliike (tamme, saart, jalakat, vahtrat) leidub harva. Alusmetsas valitseb sarapuu, millega kaaslevad kuslapuu, lodjapuu, sõstraliigid. Rohustus valitseb enamasti naat, mille kõrval kasvavad koldnõges, salu- ja mets-tähthein, metspipar, lillakas, naistesõnajalg, harva ka sinilill, võsaülane ja tähkjas rapuntsel. Nõlva mööda allapoole minnes jõuame nõkku, kus mõnes kohas lookleb kitsas oja, mille ääres kasvab sõnajalarikas salu-sanglepik. Sealt veel edasi võime sattuda päris lodumetsa ohtra toominga ja musta sõstra alusmetsaga, lopsaka seakapsa ja angervaksa ning soo-koertubaka kogumikega. Toitevaesematel õhukese turbaga liivadel on levinud tarnarohked lodud soovõha ja konnaosja kogumikega. Enamasti on sellised lodud madalsoo servaaladel. Madalsoometsi leidub rohkem rahvuspargi äärealadel ja Ähijärvest läänes, lage- ja põõsassoid aga mitmel pool küngastevahelistes nõgudes. Puudest on tavalised sookask ja mänd, põõsastest valitsevad mitmed pajuliigid. Rohustus leidub sookastiku ja niitja tarna kooslust. Väga märgades tingimustes valitseb ubaleht, kuivemates soodes aga hirsstarn (hariliku tarna põhikoosluse inimtegevusest mõjutatud variant) koos ohtra luhtkastevarre, tedremarana ja hanijalaga. Järvekaldail leidub kohati õõtsiksood, kus ümartarna koosluse kõrval võib leida ka mürkputke, laialehist hundinuia ja suurt tulikat.

Rahvuspargi piiresse jäävad poollooduslikud kooslused – niidud – on tugevasti muutunud: neile on rajatud metsakultuure, osa neist on võsastunud, osa kasutatakse endiselt heina- või karjamaana. Kõrgendike lagedel ja nõlva ülaosas on kuivad ja liigivaesed paluniidud, kus kõrrelistest valitsevad punane aruhein ja jusshein, lisaks veel hõbemaran, liht-naistepuna, arujumikas. Piki nõlva allapoole laskudes asendub eelmine kooslus hariliku kasteheina ning valge ristiku kooslusega, milles on rohkesti liblikõielisi. Toiterikkamas nõlva alumises osas on täheldatav madala mustjuure-hariliku härgheina tugevasti vaesestunud kooslus, milles nimiliike on säilinud vähe. Rohkesti leidub siin aga kõrrelisi ja teisi rohundeid, nagu harilikku käbiheina, karvast seanuppu, harilikku mailast, pehmet madarat, metsmaasikat, köömnet, härjasilma jt. Mõnel juhul on üleminek madalsooks üsna järsk, teisel juhul on olemas soostunud niiduvöö, milles suureneb tarnade osa või esineb angervaksa kogumikke.

Karula kõrgustiku (rahvuspargi) taimkate erineb naaberkõrgustike, Otepää ja Haanja, taimkattest eelkõige suurte palu- ja soo (siirdesoo) metsalaamade poolest ning rabade rohkuselt. Liigirohkeid taimekooslusi on siin teiste aladega võrreldes vähem.

Rahvuspargi taimkate on omanäoline üleminek suhteliselt liigirohke taimkattega Otepää kõrgustikult lõuna pool asuvale kuivade okasmetsade piirkonnale.