Koduhiir ja kaelushiir

Rein Kuresoo

Pärast esimesi sügiskülmi tüdinevad paljud närilised elust lageda taeva all ja tikuvad tuppa. Iseäranis meeldivad hiirtele vanad puumajad, kus käikude labürinte on närinud sajad hiirepõlvkonnad. Kui hiired-rotid ründavad mu metsataret, siis katkeb minugi loomaarmastus, sest näriliste fantaasia pahanduste korraldamisel ületab alati kõik piirid: küll on nad kappi augu närinud, mantli taskusse pesa teinud, lillherne seemned nahka pistnud, suhkrukotti kuivkäimla rajanud, piibli nahkselja ära järanud...

Mis on patu palk? Paraku mürk ja lõksud, sest noomitusest hiired õppust ei võta. Vahel olen toas esimest hiirt nähes mõelnud: “Mis väike armas loomake, kui palju kurja ta siis ikka teha jõuab!” Aeg aga läheb, hiir võtab naise ja pea need lapsed ei tule... Varsti on kõik kohad hiiri ja nende pahategusid täis.
Kõige sagedasemaks talikülaliseks majades on muidugi koduhiir (pildil ülal), kuid ka kaelushiir tuleb maal ja äärelinnades sageli tuppa. Kuidas neid kahte paharetti eristada?

Veel enne, kui olete asunud hiirtele langetatud kõrgeimat karistusmäära täide viima, võib nuusutada kappe, kus hiired käivad. Kui need lõhnavad vängelt, siis võib üsna kindel olla, et tegemist on koduhiir- tega. Kaelushiire uriin ei jäta erilist jälge, kuid see-eest on selle liigi tegutsemisjäljed märksa silmatorkavamad – kaelushiir on nimelt eriti osav ronija ja agar närija. Pea- legi ei rahuldu ta tõigaga, et kaerahelbed ja tangud on kapis koti sees vabalt saadaval, vaid peab need tingimata oma lattu toime- tama. Nii rähkleb majja tulnud kaelushiir lakkamatult ringi, koduhiir seevastu laseb toidul koha peal hea maitsta.

Kui esimene hiir on kinni püütud, siis on võimalik määrangut täpsustada. Koduhiir on ühtlaselt hallikarvaline, vaid tema kõhupool on veidi valkjam. Kaelushiir on seljapoolelt maakarva pruun, kõhu alt valge ning ta kurgu all on kollakas kaelus, mille suurus ja kuju võivad küll üsna erinevad olla. Kaelushiire hallid pojad sarnanevad siiski koduhiirtega. Kahtluse korral peaks vaatama saba – kaelushiirel on see umbes sama pikk kui keha, koduhiire saba pikkus on umbes kolm neljandikku keha pikkusest. Tagakäpad on kaelushiirtel, kes sageli puude otsast toitu otsivad, tunduvalt suuremad kui koduhiirtel.

Erinevad hiireliigid ei jaga üksteisega meelsasti territooriumi – talvel tühjana seisvas maamajas ajavad kaelushiired sageli oma väiksema suguvenna toast välja.


Autori joonistus