Kõrgkiht-pilved

Milvi Jürissaar


FOTO 1. UDUTAOLISED KÕRGKIHTPILVED (AS TRANS) - PÄIKESEKETAS ON NÄHA, KUID VARJUSID ENAM EI TEKI.

See oli vihmasel augustikuul, kui oma väikeses õppetunnis vaatlesime kõrgrünkpilvi, ühte keskmise kihi pilvede põhiliiki. Keskmises kihis on aga teinegi põhiliik – kõrgkihtpilved (Altostratus – As). Need kujutavad endast ühtlast valkjat, halli või sinakat pilvkatet, mis kohati võib olla pisut kiulise ehitusega. Ka võib see pilvkate olla nõrgalt laineline. Tavaliselt tekivad kõrgkihtpilved kiudkihtpilvede (Cs) tihenemisel. Kindlasti oleme näinud niisugust pilti: hommikul on taevas säravsinine, pole ühtegi pilveraasu, varjud on selged ja tugevate piirjoontega. Siis aga ilmuvad taevafoonile valged topikesed. Topikeste all hakkab taevas muutuma kahvatuks, just nagu oleks keegi ta piimaga üle valanud. Topikesed – rünkpilved – kasvavad veel ja liiguvad aeglaselt tuule suunas, väga nõrga tuule puhul püsivad peaaegu liikumatutena. Aga ülal olev pilvekiht tiheneb ja tiheneb, varjud jäävad nõrgemaks ning nende piirjooned hägustuvad. Rünkpilved ei kasva rohkem, sest tihenenud pilvkate neelab osa päikesekiirgust ja konvektsioonipilvede arenguks ei jätku enam soojust. Nii jäävadki üksikud rünkpilvede taolised pilvetükid ujuma kogu taevast katvate kõrgkihtpilvede foonil. Pilvede säärase arengu puhul on tegemist läheneva sooja frondiga. Kõrgkihtpilved muutuvad järjest tihedamaks ning lõpuks lähevad üle kihtsajupilvedeks. Harva võib juhtuda ka nii, et kihtsajupilvi ei tekigi, sest soe õhukiht pole küllalt paks. Kõrgkihtpilved esinevad ka koos I liiki (aeglaselt liikuva) külma frondiga või oklusioonifrontidega (liitunud frontidega). Külma frondi puhul kihtsajupilved taandarenevad ja muutuvad kõrgkihtpilvedeks.

Kõrgkihtpilved koosnevad vihmapiiskade, lumehelveste ja jääkristallide segust, kuid nende veesisaldus on vaid mõni kümnendik grammi ühes kuupmeetris õhus. Sademeid Altostratus harilikult ei anna, langevad ainult üksikud peenikesed vihmapiisad. Mõnikord võib siiski sadada nõrka vihma, talvel nõrka lund.

Kõrgkihtpilved paiknevad kõrgusevahemikus 3–5 km. Pilvekihi paksus on tavaliselt 1 km ümber, harva võib ulatuda 2 km-ni. Päike ja Kuu paistavad neist läbi nagu mattklaasist. Päikese- või kuuketta piirjoon võib olla selgesti nähtav, kuid varjud puuduvad. Kui kõrgkihtpilved on väga tihedad, siis võib Päikese või Kuu asukoha reeta heledam laik pilvede pinnal.

Optilisi nähteid nende pilvedega tavaliselt ei kaasne, kuid mõnikord võib siiski moodustuda kahvatu tara.

Kõrgkihtpilved jaotatakse kahte alaliiki: udutaolisteks (Altostratus nebulosus – As neb) ja lainelisteks (Altostratus undulatus – As und). Kummaski alaliigis eristatakse omakorda pilvevorme (translucidus, opacus, praecipitans).

Udutaolised kõrgkihtpilved:

a) As trans – ühtlane valkjashall või sinakashall udutaoline pilvkate, millest Päike ja Kuu paistavad läbi. Maapinnale tekivad vaevumärgatavad varjud (foto 1).

b) As op – ühtlane hall pilvkate. Päikese ja Kuu asend on aimatav heledama laigu järgi pilvede pinnal.

c) As pr – annavad nõrku sademeid suvel vihmana, talvel lumena.

Suvel ei jõua vihmapiisad sageli maapinnani, sademete eraldumisest annavad tunnistust sajujooned pilve all.

Lainelistel kõrgkihtpilvedel (foto 2) eristatakse samasugused pilvevormid kui udutaolistelgi. Vahe on ainult selles, et selle alaliigi pilvedel on selgesti näha vöödid ja lained pilvkatte alumisel pinnal.


FOTO 2. LAINELISED KÕRGKIHTPILVED (AS UND OP) - TAEVAS ON ÜLENI PILVEDEGA KAETUD, KUID PILVEKIHT ON VEIDI LAINELINE.


Fotod: Sulev Kuuse