Rekordeid putukate maailmasKülli Hiiesaar |
|
Kõige edukamaks eluvormiks Maal on putukad – nad on vallutanud kogu maakera. Putukate võimetel pole piire. Nad kuulevad ultraheli ja näevad ultraviolettkiirgust, orienteeruvad maa magnetismi järgi. Nad helendavad ja muudavad end nähtamatuks, suudavad nälgida üle aasta, täielikult läbi kuivada või külmuda ning soodsate tingimuste saabudes normaalselt edasi elada. Nad maitsevad jalgadega ja kuulevad põlvedega, musitseerivad, kasutavad tööriistu, rajavad imepäraseid ehitisi. Nad võivad elada täielikus üksinduses, rajada monogaamseid paare või koguneda hiidparvedesse. Inimlik uudishimu on viinud püüdlusteni sellest tohutust mitmekesisusest välja selgitada see kõige-kõige, st. rekordiomanikud. Siiski vaid vähesed rekordid jäävad alatiseks püsima. Täieneb mõõtmiste metoodika ja tehnilised vahendid, uurijad jõuavad veel käimata paikadesse ning rekordid kirjutatakse juba uutele nimedele. Kes on praegu edetabeli tipus? * Kõige suurem putukas. Kõige suuremaks putukaks loetakse sarvikpõrniklaste alamsugukonda kuuluvat 17 cm pikkust hiidpõrnikat (Dynastes hercules) (Coleoptera: Dynastinae), kes kaalub 37,5 grammi. * Kõige väiksem putukas. Kõige väiksemad putukad kuuluvad siseparasitoidide hulka. Neist on seniste mõõtmiste põhjal esikohal ripskireslase (Dicopomorpha echmepterygis) (Hymenoptera: Myramidae) 0,14 mm pikkune pime ja tiivutu isane, teisel kohal 0,17 mm pikkune munaparasitoid Megaphragma caribea (Hymenoptera: Trihhogrammiatidae) ja kolmandal 0,2-millimeetrine kasvuhoone karilase vastsepatasitoid enkarsia (Encarsia formosa) (Hymenoptera: Aphelinidae), keda kasutatakse ka meie kasvuhoonetes kasvuhoone-karilase biotõrjes. * Lühim arengutsükkel. Arengutsükkel hõlmab arengufaase munast kuni suguküpse valmikuni ning selle läbimise kiirus sõltub putukatel eelkõige temperatuurist. California kaguosas eluneval pistesääsel (Psorophora confinnis) (Diptera: Culicidae) kulub optimaalsetes tingimustes selleks kõigest üks nädal. Umbes nii kiiresti kuivavad põllukultuuride niisutamisel tekkivad loigud, milles vastsed arenevad. * Pikim arengutsükkel. Looduslikes tingimustes pikim, 17-aastane arengutsükkel on registreeritud kolmel eri liiki tirdil: Magicicada septendecim, M. cassini ja M. septendecula (Homoptera: Cicadidae), kes toituvad puidu ksüleemil (juhtkoe osa, mille kaudu kulgeb tõusev vool). Nii pika elutsükli juures on huvitav see, et nende valmikud kooruvad lõpuks kõik ühel ajal. Pikima arengutsükli, mis kestis 51 aastat, läbis aga hundmardiklane (Buprestis aurulenta) (Coleoptera: Buprestidae) üsna kummalises kohas – raamaturiiuli kuivanud ja töödeldud puidus. * Kõige kiirem põlvkondade vaheldus. Kõige kiiremini toimub põlvkondade vaheldus lehetäidel. Kurgi (paakspuu) lehetäil (Aphis gossipii) (Homoptera: Aphididae) kulub selleks 26 °C juures 5 päeva, rekord kuulub aga lehetäile Rhopalosiphum prunifolia, kelle põlvkonnad vaheldusid 25 °C juures iga 4,7 päeva järel. * Pikim valmikuiga. Kõige pikem valmikuiga, 28,7 aastat, on registreeritud mullamurelase (Lasius niger) (Hymenoptera: Formicidae) emasipelgal. * Kõige rohkem kasvujärke. Putukate vastsestaadium kulgeb pidevate kestumistena ühest kasvujärgust teise. Suurema osa liikide jaoks on kasvujärkude arv püsiv, kuid mõnedel sõltub see elutingimustest ning toidu kvaliteedist. Kasvujärkude rekord kuulub ühepäevikulisele Stenacron interpunctatum canadense (Ephemeroptera: Heptageniidae), neid oli täpselt 45. Ühepäevikulistel on pikk “lapsepõlv” ja väga lühike valmikuiga. Emased elavad ühe päeva, mõned liigid vaid mõne tunni. Vastsed elavad veealuste taimede ja kivide vahel. Ühepäevikulised on ainuke putukaselts, kus on olemas valmikueelne tiibadega vorm – eelvalmik ehk subimago, kes samuti kestub. * Kõige vähem järglasi: Veistel parasiteeriv raudkärblane (Hippobosca variegata) (Diptera: Hippoboscidae) annab ainult 4 järglast, see on teadaolevatest putukatest kõige väiksema viljakusega liik. Munad valmivad emase kehas ükshaaval ja samas kooruvad neist ka vastsed. Korraga kasvatatakse üles ainult üks vagel, kes on juba nii kaugele arenenud, et võib kohe nukkuda. Emasel kulub selleks palju energiat, järglased on hästi kaitstud ning nende suremus on väga madal. Sageli levitavad raudkärblased liikumisvõimetuid väivilisi (Mallophaga), kes parasiteerivad imetajatel ja lindudel, kuid ei ime verd, vaid toituvad sulgedest, karvadest ja naha sarvkesta soomustest. * Kõige rohkem järglasi. Austraalias elav eistekedriklaste (Hepialidae) sugukonda kuuluv Trictena atripalpis munes 29 100 muna ning tema munasarjadest leiti veel 15 000 arenenud muna. See on mitteühiselulistest putukatest viljakaim liik. Emane heidab lennates munad kummipuu lähedusse, et vastsed saaksid selle juurtel toituda. Väga palju mune ja röövikuid hukkub, seda kompenseeribki kõrge viljakus. Ühiseluliste putukate viljakus on veelgi kõrgem, kuid nende munade täpne arv pole kindlaks tehtud. Näiteks muneb termiidiema elu jooksul kümneid miljoneid mune, millest hukkub ligi 99%. * Väikseimad munad. Kõige väiksemad munad, mille pikkus on 0,02–0,027 mm, kuuluvad vastsekiinlasele Zenillia pullata (Diptera: Tachinidae). Samasse sugukonda kuuluva Gymnosoma sp. munad on ligi 2000 korda suuremad. Vastsekiinlased arenevad siseparasiitidena nii putukatel kui imetajatel. * Suurim arv siseparasitoide. Väike kosmopoliitne vamplane Copidosoma floridanum (Hymenoptera: Encyrtidae) on kuldöölaste (Plusiinae) alamsugukonna liblikate munade ja röövikute siseparasitoid, kelle järglaste arv ühe rööviku kohta on keskmiselt 2000, suurim aga 3055 isendit. Nii palju vastseid saab areneda tänu polüembrooniale (s.o. nähtus, mil parasitoidi ühest munast koorub korraga palju vastseid). * Kõige sügavamal vee all elav putukas. Surusääse Sergentia koschowi (Diptera: Chironomidae) vastsed elavad Baikali järves 1360 m sügavusel. See on võimalik, sest vastsete hemolümfis sisaldub hemoglobiini, mis talletab hapnikku. Hemoglobiini leidubki putukatest ainult üksikute surusääsklaste hemolümfis. Arvatakse, et selle rekordi võiks purustada vaid mõni senitundmatu putukaliik samast järvest. * Kõige kuumataluvam putukas. Sahara kõrbes elav jooksiksipelgas (Cataglyphis bicolor) (Hymenoptera:Formicidae) säilitab bioloogilise aktiivsuse ligikaudu kuni 55 °C juures. Kui teised kõrbesipelgad poevad temperatuuril 35–45 °C juba maa alla, siis rekordiomanik muutub just siis aktiivseks ning suundub toiduotsingule. Kõrbes elamiseks on sellel liigil oma kohastumused. Suur liikumise kiirus jahutab keha, pikad jalad tõstavad ta maapinnast kõrgemale, kus temperatuur on 6–7 °C võrra madalam. Toiduotsingutel teevad nad vahepeatusi, ronides maapinnast kõrgemale kuivanud taimekõrtele ning jahutades end seal tuule käes. * Kõige külmataluvam putukas. Kõige madalamat temperatuuri taluvad Aafrika surusääse Polypedilum vanderplanki (Diptera: Chironomidae) vastsed, kes jäävad ellu ning suudavad edasi areneda pärast läbikülmumist vedelas heeliumis temperatuuril -270 °C. See on mõnevõrra imelik, sest sellist kohastumust ei vaja ju Lääne-Aafrikas elav liik. Nii madalat temperatuuri talub ta aga tänu kudede äärmiselt madalale veesisaldusele. Üks vähestest liikidest, kes talub rakusisest läbikülmumist, on varreleedik (Ostrinia nubilalis) (Pyralididae). Vedelas lämmastikus (temperatuuril -196 °C) läbikülmunud putukas toibub hiljem kiiresti ja jätkab oma normaalset elutegevust. * Kõige mitmekesisem mimikri. Aafrika pääsusabal (Papilio dardanus) (Papilionidae) on selgelt väljendunud suguline dimorfism. Kuid lisaks sellele, et isane erineb emasest, erinevad ka emased üksteisest nii kuju kui värvi poolest, kusjuures neist iga vorm sarnaneb kindlale mitte söödavale liblikaliigile danaiidide (Danaidae) sugukonnast. Aafrika pääsusaba emasliblikal on neid jäljendusvorme üle kolmekümne. * Kõige tugevam putukamürk. Mürgiseid putukaid leidub mitmes putukaseltsis. Mesilase ja herilase nõelatorget on paljud meist kogenud. Putukate seas kõige tugevama toimega mürki omab aga Põhja-Ameerikas elav sipelgas Pogonomyrmex maricopa (Hymenoptera: Formicidae), kelle mürgi LD50 (annus, mis surmab 50% isendeist) hiirtele võrdub 0,12 mg/kg. Ühe sisaliku jaoks (Phrynosoma cornutum), kelle ohvriks see sipelgas sageli ise langeb, on LD50 märkimisväärselt kõrgem – 162 mg/kg. Ju on mürk tõhusaks relvaks selgroogsete, sh. inimese vastu. * Kõige valjuhäälsem. Kõige tugevamat heli putukate seas tekitavad lõunamaa tirtide (Homoptera: Cicadidae) isased, õrnema soo esindajad on neil aga “tummad”. Tirdi laulu, mis meenutab rongivilet või ketassae häält, on tõlgendatud nii peibutuslauluna emastele, kui hoiatus- ja peletuslauluna vaenlastele. Helitugevuse rekord kuulub momendil Aafrika tirdile Brevisana brevis, mõõdetuna 50 cm kauguselt oli see 106,7 dB, ainult veidi vaiksemalt laulavad Põhja-Ameerika tirdid Tibicen walkeri ja T. resh: nende poolt tekitatud heli tugevus oli 105,9 dB. Arvatavasti kõige lärmakama tirdi, Indoneesias elava imperaatortsikaadi (Pomponia imperatoria) kurdistav laul on seni veel lindistamata. Rekordiomaniku nime vahetus on siin vaid aja küsimus. * Suurim parv. Suurimaid parvi moodustavad kõrbetirtsud (Schistocerca gregaria) (Orthoptera). Üks selline parv kattis 1954. aasta varakevadel Keenias 200 km² suuruse maa-ala. Ühe ruutkilomeetri kohta tuli 50 miljonit, kogu parve suuruseks hinnati 10 miljardit tirtsu. Sellisest parvest jäi maha ainsagi rohulibleta must maa. * Pikim ränne. Pikima registreeritud passiivse rände (liikumine tuule abil, kus oma lennuvõime ei ole oluline) on sooritanud 1988. aastal kõrbetirtsu (Schistocerca gregaria) parv, kes liikus troopiliste tuulte ning tormidega Lääne-Aafrika rannikult üle Atlandi ookeani Lääne-India saartele. Kogu distantsi pikkuseks mõõdeti 4500 km. * Kõige kiirem lendaja. Seni suurim usaldusväärne registreeritud lennukiirus, mõõdetuna vabalennuna looduses, kuulub tondihobulaste sugukonna (Aeshnidae) kiilile Austrophlebia costalis ning see on 98 km/h. Parmudel Hybomitra hinei (Diptera: Tabanidae) on emast jälitava isase lühikese lennusööstu kiiruseks mõõdetud koguni 145 km/h. Väga suureks putukate lennukiirus minna ei saa, sest õhutakistus võiks nad purustada. * Kõige mitmekesisem menüü. Karuslaste (Lepidoptera: Arctiidae) sugukonda kuuluv Ameerika valgekaruslane (Hyphantria cunea) näib toidu suhtes olevat kõige leplikum, tema röövikud toituvad 636 liiki taimel, nende hulgas on heintaimed, umbrohud, köögiviljad, aga ka põõsad ja puud, v.a. okaspuud. Teisel ja kolmandal kohal on käsnalainelane (Lymantria dispar) lainelaste (Lymantriidae) sugukonnast ning jaapanipõrnikas (Popillia japonica) põrniklaste (Scarabaeidae) sugukonnast. Nende menüüs on ligi kolmsada erisugust taimeliiki. Nii suur toidutaimede hulk saab nende menüüs olla tänu võimele neutraliseerida paljusid taimede toksiine (sekundaarseid ainevahetusjääke). * Pikim diapaus. Diapaus on putukate puhkeseisund ebasoodsate tingimuste üleelamiseks. Kui diapaus kestab üle ühe aasta, nimetatakse seda pikaajaliseks e. kestvaks. Putukate klassis on kestev diapaus üsna levinud nähtus ning üksnes liblikaliste seltsis tuntakse umbes 90 sellist liiki. Kestev diapaus aitab ellu jääda nendel putukatel, kes elavad äärmiselt ebastabiilsetes või ekstreemsetes kliimatingimustes. Teadaolevalt pikima diapausi läbis jukapuu koi (Prodoxus y-inversus) (Lepidoptera: Prodoxidae) eelnukk, kes suleti koos palmliilia tükikestega paljudeks aastateks pitseeritud kasti – selle liigi jaoks ebatavalistesse temperatuuri-, valgus- ja niiskustingimustesse. Liblikas koorus alles 19 aasta möödudes. * Resistentsus mürkide suhtes. Putukate resistentsus annab jätkuvalt tööd paljudele taimekaitsjatele. Juba 1984. aastaks oli lülijalgsete seas registreeritud 1797 resistentsuse juhtu insektitsiidide suhtes, seejuures kõige ohtlikum on ristresistentsus, kus putukad ei reageeri enam erisugustele mürkidele. Resistentsete putukate rida juhib virsiku lehetäi (Myzus persicae) (Homoptera: Aphidae), kes on muutunud resistentseks 71 erisuguse sünteetilise putukamürgi suhtes. Teisel kohal on kapsakoi (Plutella xylostella) (Lepidoptera: Plutellidae) 51 ja kolmandal kartulimardikas Leptinotarsa decemlineata (Coleoptera: Chrysomelidae) 37 erisuguse mürgiga. Need on 1989. a. andmed, tänaseks on need arvud kindlasti juba suuremad. * Suurim tiivalöökide sagedus. Suurim mõõdetud tiivalöökide sagedus putukatel on 1046 tiivalööki sekundis ning see kuulub ühele Forcipomyia perekonna habesääsele (Diptera: Ceratopogonidae). Nii kiiret lihaste kontraktsiooni võimaldab asümmeetriliselt töötavate lihaste süsteem. Kiire tiibade liikumine aitab neil õhus toimuva paaritumise ajal ühe koha peal paigal püsida. * Kõige vähem spetsialiseerunud verdimev putukas. Hematofaage (toituvad selgroogsete verest) leidub seitsmes putukate seltsis, kõige rohkem kahetiivaliste (Diptera) seas. Kõige vähem spetsialiseerunud ja kõige laiema peremeeste ringiga on Aafrikas levinud kurikuulus “unitõve” tekitavate trüptonosoomide siirutaja tsetsekärbes (Glossina palpalis) (Glossinidae). Tsetsekärbes toitub heameelega ükskõik millise selgroogse verest, kellega aga kokku puutub, olgu see imetaja, roomaja, kahepaikne või lind. Peremehe otsingul võib tsetsekärbes tõusta kõrgele õhku, laskuda maapinnale ja lennata tihedas võserikus. Nii mitmekülgse menüüga looma korral polegi võimalik öelda, kui palju liike arvuliselt tema peremeeste ringi kuulub. * Kõige tõhusam vanemlik hoolitsus. Putukate seas pole vanemlik hoolitsus eriti levinud, tavaliselt piirdub see turvalise munemispaiga leidmisega. Siiski leidub liike, kus hoolitsetakse ka vastsete eest ja enamasti on selle ülesande enda peale võtnud emane. Nendel liikidel, kus pesa rajavad mõlemad vanemad, on välja kujunenud tööjaotus: isane aitab ehitustöös, varustab emast toiduga või täidab valvuri ülesannet nii kaua, kuni emane muneb. Range tööjaotus on ühiselulistel putukatel. Kõige tõhusama vanemliku hoolitsuse poolest on tuntud raisamatja (Necrophorus orbicollis) (Coleoptera). Raisamatjad tunnevad laibalõhna juba paarisaja meetri kauguselt. Väikeste lindude ja näriliste laibad kaevatakse maa sisse, eemaldatakse suled või karvad ning emane muneb neile oma munad. Nendel mardikatel puudub tööjaotus, emane ja isane täidavad kõiki ülesandeid koos. Mõnevõrra rohkem aega veedab emane järglaste toitmisel, isane kaitsmisel. Kui emane juhtub kaduma või hukkub, võtab isane kõik ülesanded enda kanda ning tuleb nendega ka üksi suurepäraselt toime. Mida öelda Eesti putukate kohta? Meie looduses leidub harva ekstreemseid tingimusi ja seetõttu võiks arvata, et puuduvad ka rekordid. Kahjuks peab ütlema, et nii see pole. Resistentsete putukate rea esikolmik tunneb end Eestimaa pinnal väga koduselt.
Kirjandus: 1. Loomade elu. Selgrootud, III. 1984. Tln. |