Sipelgad kui mahepõllumajanduse eelkäijad

Ants-Johannes Martin


KUKLANE LEHETÄID LÜPSMAS

Sipelgate põllumajanduse evolutsiooni loetakse vähemalt 50 miljoni aasta vanuseks. Uurijad on seeni kasvatavate aedniksipelgate pesades teinud kindlaks 553 erisugust seenesorti, mida me loodusest mujalt ei leia või kui, siis ainult nende lähisugulasliike. Aedniksipelgate välitöölised lõikavad oma teravate lõugadega puude lehtedest tükikesi, kannavad need pesasügavusse ehitatud seenekasvatuskambrikestesse, kus valitseb täpselt reguleeritud mikrokliima. Lehetükikesed mälutakse peeneks, immutatakse sülje ja väljaheidetega – kasvusubstraadiks lehikseentest aretatud kultuuridele. Pesakambrites asuvates seeneaedades on välja kujunenud seente väetusviisid kõrgema saagi saamiseks ning tagatud antibiootiliste “herbitsiididega” teiste, “umbrohtudena” kasvama kippuvate hallitusseente tõrje. Aedniksipelgaliike on seni kirjeldatud üle 200, mõni neist on “aretanud” ühe, mõni kultiveerib aga paljusid erisuguseid seenesorte. Neid antakse emapesast tütarperele “veimevakas” kaasa ja levitatakse vahetuskaubana sama asurkonna piires teistesse pesadesse. Seeneaedades toimub pidev “aretustöö”, et valida välja parimaid ja viljakamaid sorte.

Eestis elavatel metsakuklastel ja teistelgi sipelgatel on väga kõrgelt arenenud põllumajandusharu hoopis loomakasvatus – nad peavad lehetäisid. Lehetäisid karjatatakse nii okas- kui lehtpuudel, aga ka rohttaimedel, kus neid lüpstakse süsivesikuterikka toidu saamiseks. Metsakuklased koguvad aprillist septembrini kuni 1000 kg lehetäinestet pesa kohta. Pere järglaste valguvajaduste rahuldamiseks söödetakse vastseid lehetäilihaga. Sügisel, kui õhutemperatuur langeb alla 5 0C, ei külastata enam puudel elavaid lehetäisid. Oktoobris jätkatakse lehetäineste kogumist sama puu juurtel toituvatelt juuretäidelt veel kuu lõpuni, sest pinnas püsib kauem soojana. Kuklased ehitavad puujuurte ümber isegi turvalised “tun-nellaudad”, mis on pesaga ühendatud pinnasekäikude abil. Lautasid õhutatakse, puhastatakse mullast ning kui pere toiduvajadused suurenevad, siis ka pikendatakse mööda puujuuri. Lehetäikolooniaid kaitstakse röövputukate – lepatriinude, kiilassilmade jt. eest. Looduse poolt pakutavast toidust ei piisa meie puistutes elavatele metsakuklastele, eriti siis, kui sipelgate arvukus on väga suur – nende biomass võib tõusta 300 kg/ha. Seetõttu on meie regiooni sipelgad leidnud sobivaima väljapääsu, “kodustades” lehetäisid, neid kasides ja vaenlaste eest kaitstes. Mõned murelaseliigid ehitavad rohttaimedele lehetäide kaitseks näärmenõrega kokkukleebitud mulla- ja taimeosakestest “lautasid”. Võrreldes seenepõllundust viljelevate troopiliste aedniksipelgatega, peavad metsakuklased mõtlema ka toidu säilitamisele. Sügistalvine periood elatakse üle sipelgatesse kogunenud suhkrute arvel, sest meie kliimas pole võimalik lisatoitu hankida väljastpoolt pesa. Varakevadel on toiduvarud eriti olulised, kuna siis tuleb täita pere eduka arengu seisukohalt kõige tähtsam ülesanne – kasvatada üles suguisendite uus põlvkond. Sel ajal kasutavad kuklased eelmisel aastal kogutud, töödeldud ja säilitatud toitu. Suur osa energiast kulub veel pesa kütmiseks, sest haue vajab arenguks soojust. Kõige otstarbekam on säilitada toit elusvarudena (lipiidid, suhkrud) varusipelgate rasvkehas. Seal toit ei rikne ja liigub ise õigel ajal õigesse kohta.

Jälle kord näeme, et meil on raske midagi uut leiutada. Ka inimese loominguks peetud mõne aastatuhandese ajalooga põllumajandust on sipelgad viljelnud väga kõrgel tasemel juba üle 50 miljoni aasta. Intensiivpõllundus, mida turgutatakse sünteesitud väetiste ja keemiliste umbrohu- ning kahjuritõrjevahenditega, ei varusta meid tervisliku ja puhta toiduga. See sunnib otsima teisi võimalusi. Väljapääsu nähakse loodussäästlikumas mahepõllumajanduses, mida enamikes maades viimastel aastatel väga ulatuslikult propageeritakse.

Maailma tunnustatuimad mürmekoloogid B. Hölldobler ja E. O. Wilson on sipelgaid tabavalt võrrelnud inimesega. Nii nagu inimest peetakse selgroogsete loomade hulgas kõige kõrgemale arengutasemele jõudnud olendiks, nii on ka sipelgad selgrootute loomade seas saavutanud evolutsioonis kõrgeima taseme – neil on välja arenenud sotsiaalsed struktuurid ja sotsiaalne eluviisis. Oluline on siiski lisada, et sipelgad on meist ajalooliselt üle 100 korra vanemad – seega on kellelt õppida harmoonilist kooselu loodusega.


LEHE- JA JUURETÄIDE "FARMIDEST" KOGUTUD JA "TÖÖDEL- DUD" TOIT TAGAB SIPELGAPERE JÄRGLASTE JUURDEKASVU JA AITAB HOIDA PESAS PÜSIVAT MIKROKLIIMAT.


Joonistanud Ene Aomets