Me paremad päevad...

Edgar Kask

Ühel kevadel pesitses luigepaar Käsmu randa Saartneemega ühendaval kuival künnisel. Lind haudus vaid mõne sammu kaugusel inimeste rajast. Ometi tuli luigepere toime: viiest munast koorus kolm poega.

Sügisel kogunesid kriitvalged vanalinnud ja hallis sulerüüs noored parve ja lendasid ära lõuna poole. Järgmisel kevadel ei näe enam poegi – on vaid luiged, kes sageli vana pesakoha lähedale uue kodu rajavad. Ja kõik kordub taas.

Teatud ikka jõudes tunneb inimene looduse poolt seatud vastupandamatut tungi teise sugupoole järele, seda nimetatakse armastuseks. Paariheitnuil sünnivad lapsed, keda kutsutakse armastuse viljadeks. Nüüd tuleb laste eest hoolitseda, neid koolitada, kuni nad ellu astuvad ja kaugele soojale või külmale maale rändavad.

Talukohas võib see olla teisiti, kuid linnas sarnaneme üha enam luigepaarile, kelle paremad päevad on möödunud lapsi kasvatades. Tegelikult oleme hoopis hullemas olukorras, sest luikedel kordub lõimetishoole müsteerium igal aastal, meile antakse seda õnne vaid kord-kaks elu jooksul. Tunnen ilmselgelt: minugi paremad päevad on jäänud kuhugi aastate taha – aegadesse, mil lapsi käima õpetasin ning neid looduseradadele viisin.