Täielik päikesevarjutus Euroopas

Jaak Jaaniste

 

Lehitsesin vanu kalendreid – ega korralikku varjutust pole meie kandis nähtud juba 38 aastat! Viimane kord käis Kuu vari üle Euroopa 15. veebruaril 1961. Täielikku varjutust nähti siis meie maailmajao lõunaosas. Eestis oli Kuu poolt kaetud 88% päikesekettast. Seitse aastat varem, 1954. a. suvel läks veelgi pimedamaks: varjutatud oli 92% Päikesest (vari liikus siis üle Leedu).

Tõsi küll, 1990. a. 22. juuli päikesetõusu ajal jäi Kirde-Eesti koos Tallinnaga hetkeks Kuu varju. Tallinlased võib-olla mäletavad seda suvehommikut, kui puhkevast koidust sai hetkeks pilkane öö. Varjutust ennast ei näinud tol momendil keegi – kogu maad kattev paks udu mattis endasse nii tõusva Päikese kui teda varjava Kuu.

Tänavu 11. augustil saabub siis jällegi päev, mil see loodusime paljudele eurooplastele koju kätte tuleb. Täieliku varjutuse vöönd algab Loode-Inglismaalt, läbib Prantsusmaa, Saksamaa lõunaosa, Austria, Ungari ja Rumeenia; pisut saavad varjutusest osa ka Bulgaaria ja Jugoslaavia, vööndi servale jäävad Belgia, Luksemburg ja Sloveenia. Eestis on varjutus osaline, maksimaalne faas 70%. Mida lõuna poole, seda suurem osa Päikesest varjub – kuni täieliku varjutuseni välja (vt. kaarti).

Mida Eesti Looduse lugejaile soovitada? Kõigepealt – kel võimalik, võtke ette reis täisvarju vööndisse. Eestisse ei tule täielikku varjutust niipea (eelmine oli 1914 a., järgmine tuleb 2126. a.). Reis Ungarisse maksab umbes 2000 krooni, pisut parema taevaprognoosiga Bulgaaria ja Türgi nõuavad viis kuni kuus tuhat krooni. Oma autoga reisijaile on parim vast Saksamaa. Muidugi jääb sellise hinnalise ettevõtmise juurde risk, et ilm on pilves – see on paratamatus, millega peab leppima. Paljude aastate keskmise järgi tehtud prognoos annab selge ilma tõenäosuseks Saksamaal 50%, Ungaris 60%, Türgis kuni 80%.

Ja ega pilves ilma ei peagi kartma, pimedaks läheb niikuinii. Saate näha, kuidas reageerib loodus ootamatule olukorrale, kuidas vaikivad linnud, poevad peitu koerad ja kassid. Jälgige, kas toimub mingeid muutusi ka taimeriigis.

Kui taevas selge, siis on, mida vaadata. Võib imetleda Päikest ümbritsevat hiilgust – Päikese krooni, mida vaid täieliku varjutuse korral näha saab. Vaadake, kui kaugele ulatuvad krooni moodustavad kiired Kuu läbimõõduga võrreldes. Päikese aktiivsus on praegu tõusuteel (maksimum langeb aastatele 2000–2003), kroon peaks suur ja ilus olema.

Keskpäeval pimenenud taevasse ilmuvatest tähtedest väärib märkimist Veenus, mis jääb Päikesest kümmekond kraadi kagusse, ja Merkuur umbes 30 kraadi lääne pool. Rohkem planeete näha ei ole. Päike ise asub Lõvi tähtkujus. Püüdke vaadata, kas tunnete ära mõne tähtkuju. Ja pole ime, kui näete selles tumedas keskpäevases taevas ka mõnd “langevat tähte” – 11. august on teadupärast perseiidide meteoorivoolu maksimumi päev.

Kuidas varjutust vaadelda? Tavapärane nõuanne kasutada tahmast klaasi on muidu asjakohane, kuid kahjuks on tahmakihi kaitse nõrk ja ebaühtlane. Seetõttu tahmaklaasi ma ei soovita (eriti lastele). Kõige käepärasem vahend on tume, valgust näinud fotofilm; kõige kindlam – kitsasriba-valgufilter või keevitaja kaitseprillid. Toodetakse ka spetsiaalseid kaitseprille. Kui päikesesirp on kahanenud viie protsendini, võib vaatlust jätkata palja silmaga kuni täisfaasi lõpuni.

Asi, mille eest tahaks kindlasti hoiatada, on Päikese krooni vaatlemine teleskoobi või binokliga. Iseenesest pole see ohtlik, sest krooni koguhelendus on isegi väiksem täiskuu omast. Hoiatus käib täisvarjutuse lõpu kohta – kui unustate end krooni vahtima, tabab Kuu varjust ilmuva Päikese kiirgus teie silmi täie võimsusega. Kui teil on teleskoop, projekteerige Päike valgele ekraanile ja jälgige sel viisil varjutuse kulgu. Ka varjutuse pildistamine on ekraani vahendusel märksa lihtsam – pole vaja hinnalist optikat ega valgusfiltreid, täitsa asjaliku foto võib teha tavalise “seebikarbiga”. Kui kasutate binoklit või pikksilma, soovitan heita pilk Veenusele, mis varjutuse ajal asub Maa ja Päikese vahel ning mille suure läbimõõduga kitsas sirp peaks juba kümnekordse suurendusega hästi näha olema.

Mida soovitada kojujääjatele? Ikka seda sama: jälgige haruldast loodusnähtust. 70-protsendine varjutus on küllalt tõsine asi, et ümbritsev loodus seda märkaks. Ka Päikese kahanemist tasub jälgida, muidugi eespool kirjeldatud ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes.

Eestis algab osaline varjutus kell 12.40 ja lõpeb 15.00 paiku (suveaja järgi, Tähetorni Kalendris on talveaeg!). Täisvarju üleminek Euroopast kestab tund aega, kella 10.15 (Normandia) kuni 11.15 (Varna kuurort Bulgaarias) Greenwichi aja järgi. Eesti astronoomiahuvilised vaatavad varjutust Ungaris (Tartu tähetorni astronoomiaring) ja Türgis (Tallinna tähetorni ring Peep Kalviga eesotsas).

Täpsemalt vt. Tähetorni Kalender 1999 või http://www. obs.ee