Vesiroosimardikad

Mati Martin

Suveõhtu kristallselge vetepeegel kutsub meid järvele. Läheme otsima põhjamaa kuninglikumaid õisi – vesiroose. Sahinal jookseb paadinina lopsakate lehtede keskele. Kui üle paadiserva kummardume, märkame suurtel ujulehtedel ka pisemaid lillehuvilisi. Teiste hulgas torkavad silma väikesed vesiroosimardikad.

Vesiroosimardikad kuuluvad poilaste sugukonda

Tavaliselt on poilased lühikese, jässaka, sageli poolkeraja kehaga ning metalse läikega. Erandiks on vesiroosimardikad, kelle keha on pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi, kes on hoopis teise mardikaliste sugukonna esindajad. Rohekas, punkteeritud ülakülg helgib neil metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas. Oma nime on vesiroosimardikad saanud sellest, et sageli kohatakse neid vesiroosi või vesikupu lehtedel.

Pärast paarumist närib mardikas lehesse augu, torkab tekkinud avasse oma tagakeha ning muneb munad ridadena veepinnal ujuva lehe alumisele pinnale.

Vesiroosimardika vastsed arenevad vee all

Munadest kooruvad õige pea väikesed, peaaegu jalgadeta vastsed, kes kohe sukelduvad. Tõugud puurivad end otsapidi veetaimede juurtesse või vartesse ja asuvad seal sööma. Et nad oma vastseea vee all peavad veetma, siis tuleb neil seal kuidagi ka hingata. Tavaliselt kasutavad vees elavate putukate vastsed hapniku hankimiseks keha pinnal paiknevaid lõpuseid. Vesiroosimardika vastsete kehal asuvad hingeavad ehk stigmad, kust vesi sisse ei pääse. Viimane stigmade paar on teistest tunduvalt suurem, nende lähedal on seest õõnsate jätkete paar, mille abil vastne kinnitub taimele. Seejärel surub ta konksjad jätked taimes asuvatesse trahheedesse ja hingab nendes olevat hapnikku.

Vastne vajab arenemiseks umbes kuus nädalat

Selle aja jooksul kasvab vastne 1,5 cm pikkuseks ja valmistub seejärel nukkumiseks. Ta kinnitab end tagumiste haagikestega kindlalt taime külge ja valmistab naha- ja võrgunäärmete sekreedist kollaka või pruunika kookoni, mille kest on tihe ja tugev ega lase vett läbi. Nukkunud vastne jääb siin hapnikurikkasse keskkonda, kookonisse pääseb hapnik taimevarde surutud haagikeste kaudu.

Mardikas talvitub vee all

Kevadel väljub koorunud mardikas kookonist ja tõuseb õhukihist ümbritsetuna veepinnale. Ta jõuab sinna täiesti kuivana ja võib kohe lendu tõusta ning tegutsema asuda.

Vesiroosi lehel võib kohata ka teisi mardikalisi,

sest vesiroosimardikal on palju sugulasi roomardiklaste alamsugukonnas, kuhu ta ka ise kuulub. See Eestis 26 liigiga esindatud alamsugukond jaguneb kolmeks perekonnaks: sukelpoi, tarnamardikas ja roomardikas. Kõik nad elavad veekogude kaldataimestikus. Erinevalt vesiroosimardikast sukelduvad paljud neist ja munevad oma munad taimevarte veealustele osadele, kuid valmikuna või nukuna talvituvad nemadki. Ja kui kevadel päike jää sulatab, siis kooruvad noored mardikad. Nende eluiga on üsna pikk, mistõttu võib roomardiklasi näha veel isegi juuli keskpaigas. Siis on neid veetaimedel väga palju, kuid nad pole ohtlikud kahjurid.

Vesiroosi-ehmespoi vastsed arenevad vesiroosi lehel

Kahe vesiroosimardikaga pildil on näha kahjustused, mille on põhjustanud hoopis teised poilased, nimelt vesiroosi-ehmespoi vastsed. See fotol kujutatust veidi väiksem mardikas on tüüpilise poilase sarnane, värvuselt pruunikasmust, kollaste triipudega kattetiibade serval. Ka tema muneb vesiroosi või vesikupu lehtedele. Koorunud vastsed aga ei sukeldu, vaid hakkavad samas, lehe ülapinnal, toituma. Vesiroosimardika vastsetega võrreldes on nende elutingimused üsna karmid. Kõige rohkem ohustab vastseid tugev lainetus, mis neid ujulehtedelt vette uhub. Kui ei õnnestu järgmisele lehele ronida, siis loomake hukkub. Kui aga vastne suudab lehel püsida, nukkub ta sealsamas. Nukust väljub valmik, kes talvitub ja järgmisel kevadel muneb jälle värsketele lehtedele.

Kui veedate aega paadiga sõites, siis on just õige aeg vaadelda mööda libisevaid vesiroosilehti ja otsida nendelt mardikalisi, kellest meil eespool juttu oli.


Foto: Urmas Tartes