Kitiini mitu rolli

Urmas Kokassaar

See võib tunduda imelik, kuid kitiini avastas professor H. Braconnot 1811. aastal hoopis seentest. Alles 1830. aastal isoleeriti sama ühend putukate välisskeletist ja sellest ajast kannab ta nime kitiin. 1859. aastal avastas teine prantslane C. Rouget kitosaani.

Kitiini leidub lülijalgsete välisskeletis, samuti on kitiinil oluline roll seente rakukestades. Kuuludes nende kahe arvuka organismirühma koostisse, on kitiin looduses tselluloosi järel levikult ja sünteesikoguselt auväärsel teisel kohal. Kuid lülijalgsed ja seened pole ainsad, kes kitiinisisaldusega hoobelda võivad. Kitiini leidub veel käsnades, ainuõõssetes, rõngussides, molluskites ja isegi mõnedes rohevetikates! Mis aine see kitiin siis ikkagi on? Tegemist on hargnematu polüoosiga, mis koosneb N-atsetüül-glükoosamiini monomeeridest. Üksikud ehitusüksused seostuvad omavahel beeta-(1-4) glükosiidsidemetega pikkadeks molekulridadeks. Need moodustavad omakorda kõrgkorrastatud struktuure, mis annavadki kitiinile erilise vastupidavuse ja elastsuse. Kuid see pole veel kõik. Mitmete loomade väliskatetes seostub kitiin täiendavalt eri valkude, pigmentide, parkainete ja kaltsiumisooladega, moodustades tugevaid komplekse.

Kõige rohkem seostavad inimesed kitiini putukatega. Lisaks välisskeletile leidub neil seda ainet kehas mujalgi: tiibades, liitsilmades, tundlates, siseelundite toestes jne. Keemiliste ja bioloogiliste mõjutuste suhtes on kitiin väga vastupidav, ta ei lahustu ka vees. Kõnealusest ühendist saavad edukalt jagu vaid kontsentreeritud happed või alused. Looduslikult laguneb kitiin üksikute ensüümide mõjul, millest tuntum on kitinaas. Selliseid mikroorganisme, kes kitiini edukalt lagundada suudavad, on looduses suhteliselt vähe. Enamik neist on saprotroofid, kes lagundavad surnud organismide kitiini. Järelikult kaitseb kitiinrüü tema kandjat välise surve, keemiarünnaku ja mikroobide sissetungi eest. Ka inimese seedekulglas puuduvad kitiini lagundavad ensüümid. Sellest polegi suurt lugu, sest vähid ja putukad ei kuulu meie põhimenüüsse. Seened seevastu maitsevad inimestele küll. Seente rakukestade kitiinirohkus raskendab oluliselt nende seedimist, mistõttu soovitataksegi seened toitudes võimalikult peeneks hakkida – nii saavad seedeensüümid neid paremini lagundada.

Kitiini levinum keemiline teisend on kitosaan, mille ehitusüksustes puudub atsetüüljääk. Kitosaani sünteesivad mitmed seened ja seda ainet saab ka kunstlikult valmistada – selleks tuleb kuumutada kitiini tugevalt leeliselises keskkonnas. Kitosaani eeliseks kitiiniga võrreldes on tema lahustuvus vees. Inimene on asjaliku loomusega ja nii on juba aastakümneid kitiinile kui rohkele ja taastuvale loodusressursile otsitud rakendust. Võimalusi selleks on mitmeid. Kitiini ja kitosaani kasutatakse heitvete puhastamisel siduva komponendina, metalliioonide püüdjana, sideainena liimi- ja tekstiilitööstuses, täitva ja tugevdava koostisosana paberi valmistamisel. Kosmeetikatööstuses kuulub kitosaan niiskustsiduva ja -säilitava komponendina mitmete kreemide ja nahahooldusvahendite koostisse. Kitiini ja kitosaani teeneid vajab ka toiduainetetööstus – neid inertseid, seedumatuid ühendeid kasutatakse toiduainetes stabilisaatorite ja paksendajatena. Kitosaaniga selitatakse kääritatud jooke, sest ta seob pöördumatult endaga hägusust tekitavad ühendid.

Viimastel aastatel soovitatakse ja tarvitatakse kitosaani üha rohkem kui loodusravimit. Milles siis seisneb kitosaani edu? Toote tutvustuses rõhutatakse, et kitosaan pole toksiline ega põhjusta allergiat. Viimane väide kehtib vaid ülipuhta toote korral. Põhjus on selles, et kitosaani valmistatakse peamiselt mitmete vähiliste koorikrüüdest, millest erisuguste töötlusviisidega eemaldatakse nii mineraalsed kui ka valgulised lisandid. Vähiliste valgud on aga toiduallergeenide pingereas üsna esirinnas. Kitosaani reklaamitakse eeskätt efektiivse rasvapüüdurina ja loodusliku kaalulangetajana. Seletus on lihtne – kitosaan seob seedekulglas erinevaid rasvu. Moodustuvad suured kompleksid ei seedu ega imendu. Järelikult läbib sissesöödud rasv kitosaani külge seotult seedekulgla ja ei anna organismile kaloreid. Selline organismisisene rasvaeemaldamine põhjustabki oodatud ja lubatud kaalulanguse. Reklaamtekstide põhjal on kitosaan võimekas tegutseja veel mitmeski muus valdkonnas. Seedumatu kiudainena vähendab ta kõhukinnisust ja sellest tulenevaid terviseriske. Kitosaan seob seedekulglas kolesterooli ja sapphappeid, samuti laktoosi molekule, millest on abi neile, kes ei talu piimasuhkrut. Lisaks reguleerib kitosaan soolestiku veereiimi. Et see polümeer imab jõudsalt vett, tuleb teda tarbides tingimata piisavalt juua.

Kuid rasvamagneti kasutamisega kaasnevad mõned probleemid. Loosung: sõda toidurasvadele kõlab võimsalt, kuid kätkeb endas teatud ohte. Nimelt saab inimene koos rasvadega ka rasvlahustuvaid vitamiine ja asendamatuid rasvhappeid. Võimas rasvapüüdur ei erista aga vajalikku mittevajalikust. Järelikult varitseb innukaid kitosaanitarbijaid rasvlahustuvate vitamiinide hüpovitaminoosi oht. Väljapääsuna pakutakse omakorda järgmisi preparaate. Kõik see muudab niisuguse lihtsa tegevuse nagu söömine suhteliselt keeruliseks ja kalliks. Samuti ei tasu unustada, et vanade eluviiside taastudes kosub organism üsna kiiresti ja preparaati tuleb uuesti võtta. Lihtsam ja odavam on piirata rasvarikaste toitude söömist ja anda organismile piisavalt kehalist koormust.