Kiudkihtpilved ja halo

Milvi Jürissaar

 

Kümnes ja viimane põhiliik on kiudkihtpilved – Cirrostratus (Cs). Nad on kõige sagedamini seotud sooja frondi lähenemisega. Tavaliselt eelnevad neile kiudpilved, mis meenutavad kassiküüsi (Cirrus uncinus). Nii on kiudkihtpilved ka läheneva sajuilma tunnuseks.

Taevasse vaadates kujutavad nad endast valkjat või nõrgalt sinakat katet, kas pisut kiulist või täiesti ühtlast. Need pilved ilmuvad taevasse algul horisondi lähedal, pikkamööda kerkivad kõrgemale ja lõpuks katavad kogu taeva. Kiudkihtpilved paiknevad meil harilikult kõrgusevahemikus 6–8 km, lõuna pool ja suvel ka 8–10 km kõrgusel. Jääkristallidest koosnevate pilvede kihi paksus võib ulatuda sajast meetrist mitme kilomeetrini. Meil Eestis kiudkihtpilved sademeid ei anna, näiteks Ida-Siberis võib neist langeda nõrka lund või jääkristalle. On ju nende pilvede veesisaldus ainult mõni tuhandik grammi 1 m³ õhus.

Eristatakse kahte alaliiki: niitjad (Cirrostratus fibratus) ja udutaolised (Cirrostratus nebulosus) kiudkihtpilved.

Niitjas alaliik (Cs fib) kujutab endast kiulise ehitusega, enam-vähem ühtlase tihedusega pilvkatet, millega sageli kaasneb halo

 


Udutaoline alaliik (Cs neb) on täiesti ühtlane valkjale loorile sarnanev pilvkate, mille olemasolu ei pane vahel õieti tähelegi.

 

Kiudkihtpilvedest taevas annavad tunnistust halonähted: valkjad või nõrgalt vikerkaarevärvilised rõngad ümber Päikese või Kuu, valepäikesed (eba-päikesed), poolringid, kaared, valgussambad.

Halo ülemise kihi pilvede puhul. Kõige sagedasem on 22-kraadine haloring. See haloring võib esineda nii Päikese kui Kuu ümber. Ringi sisemine serv on piiritletud teravamalt kui välimine. Siseserv on punakas, punane läheb sujuvalt üle kollakaks ja rohekaks, lõpuks sinakaks, siis ring kaob. 22-kraadisele haloringile võivad lisanduda puutujakaared, milles tegelikult tuleb näha väga haruldase ellipsikujulise halo osasid.

Harvemini esineb 46-kraadine haloring. Selle ringi värvid on nõrgemad ja kogu ring kahvatum. Ka 46-kraadisele haloringile võivad lisanduda puutujakaared. Haruharva on puutujakaared nähtavad allpool horisonti jääudus või tumeda metsa taustal. Kui taevas on üleni kaetud kiudkihtpilvedega, võib tekkida rõhtring. Rõhtring on paralleelne horisondiga ja läbib päikeseketast. See ring on valge. Seniidis võib tekkida seniidiring, mis on väike ja värvilt valge. Mõnikord on seniidiring ka värviline, seda juhul, kui temaga liitub nn. Kerni kaar. Seal, kus rõhtring läbib 22-kraadist haloringi, tekivad valepäikesed. Vale- ehk ebapäikesed on eredad säravad täpid, mis päikesepoolselt küljelt on punased. Edasi järgnevad kollased, rohelised toonid ning täpp lõpeb sinisega. Valepäikesed võivad rõhtringi peal olla kaugemal 22-kraadise haloringi lõikumiskohast. Niisugusel juhul võivad valepäikestel olla heledad kaarjad sabad, mis võivad liituda 22-kraadise haloringiga. Neid kaarjaid sabasid nimetatakse Lowitzi kaarteks. Mõnikord on Lowitzi kaarte siseküljed nõrgalt punakad. Valepäikesed esinevad ka ilma rõhtringita. Valepäikeste saba pikkus on ligikaudu 20 kraadi.

Halonähete hulka kuuluvad veel valgussambad, mis tekivad nii allpool kui ülalpool päikese- ja kuuketast. Harilikult on sambad valged, kuid päikesetõusu või loojangu ajal on nad sageli värvilised, enamasti oranikad või punakad.

Üsna harva on nähtav Parry kaar. See kaar on valge (harva värviline), elliptiline ja asub 22-kraadilise haloringi kohal, kuid ei puutu ringi.

Mõnikord esineb otse Päikese vastas rõhtringi peal hele täpp. Seda täppi nimetatakse vastaspäikeseks. Vastaspäikesega on seotud nn. Buguer´i halo. Viimane tähendab haloringe vastaspäikese ümber, nende nurgaraadius on kas 33 või 38 kraadi. Vastaspäikesed võivad tekkida rõhtringile ka 90-kraadise või 120-kraadise nurga all.

Kui tähistada 22-kraadiste halode esinemissagedus 100%-ga, siis teiste vormide esinemissagedus Kesk-Euroopa vaatluste andmeil on järgmine:

valepäikesed – 25,4%
ülemised puutujakaared – 6,7%.
22-kraadisele halole
puutujakaared – 4,0%
46-kraadisele halole
valgussambad – 2,5%
46-kraadine haloring – 2,3%
rõhtring – 1,3%.

Halod võivad tekkida ka j ä ä - u d u s, selle kohta on andmeid Antarktikast ja Jakuutiast. Viimasel ajal on tulnud teateid halotaolistest nähtustest selge ilmaga suure külma ajal l u m e p i n n a l.

Ajaloost on halodega seoses teada palju huvitavaid ja naljakaid juhtumeid.

XVI sajandil piirasid keiser Karl V väed Magdeburgi linna. Ühel päeval nägid piirajad taevas kolme päikest korraga. Linna elanikud olid segaduses ja ei teadnud, kas pidada kolme päikest heaks või halvaks endeks.

Siis aga võtsid vaenlased maha müürilõhkujad, panid kokku telgid ja lahkusid linna alt. Hiljem põhjendas väepealik keisrile lahkumist sellega, et ta ei söandanud jätkata linna piiramist, mille kohal särasid kolm päikest.

On säilinud märkmed, et 1603. aasta 6. juunil kella 5–6 paiku oli ka Tallinna kohal kolm päikest korraga ja vikerkaar nagu “poolik saabel”. Pooliku saabli näol oli ilmselt tegemist ühe haloringi osaga või Parry kaarega. 17. juunil peetud jutluses olevat Pühavaimu koguduse õpetaja Georg Müller halosid kommenteerinud nii: “Mis see tähendab, seda teab jumal üksi. Tallinn, paranda end ja pööra patust.”

1960. aasta 2. märtsil oli Kuressaare kohal jälgitav küllalt keeruline halode süsteem. Taevas oli 22-kraadine haloring oma puutujakaartega. Haloringi kohal oli haruldane Parry kaar. Kahel pool Päikest särasid valepäikesed koos Lowitzi kaartega. Osadena olid näha 46-kraadine, seniidi- ja rõhtring. Rõhtringil oli 120-kraadise nurga all nähtav veel üks valepäike. Vaatleja märgib, et hämmastasid seniidiringi osa ja 22-kraadise haloringi puutujakaarte eredus ning säravad värvid, mis olid puhtad nagu suvisel vikerkaarel. Halode süsteem oli nähtav 11 tundi.


Fotod: Sulev Kuuse