Kõik algab jõgedest

Arvo Järvet, Margit Karu


JOONIS. RAHVUSPARGI VEESTIKU SKEEM JA ÜLEUJUTUSALA

Just jõed teevad soomaast Soomaa. Eesti oludes võib neid nimetada suurteks. Kuigi peajõgi on siin Pärnu, jääb rahvuspargi keskseks voolusooneks Halliste jõgi, mis Sakala kõrgustiku lõunaosast lähtudes kogub endasse enamiku kõrgustiku läänepoole veest. Halliste suurim lisajõgi on Raudna1, mis ületab jõgikonna pindalalt (1140 km2) poolteist korda ka Hallistet ennast. Raudna omakorda võtab vastu Kõpu ja Lemmjõe vee (joonis). Rahvuspargi põhjapiir kulgeb 30 km pikkuselt mööda Navestit.

Soomaa laisavõitu jõed looklevad laiadel lammidel, välja arvatud Navesti, samuti Halliste jõe viimased 8 kilomeetrit (alates Raudna suubumiskohast), kus vooluvesi on moreeni ja viirsavidesse uuristanud moldoru.

Siinne vetevõrk hakkas kujunema umbes 10 000 aastat tagasi, kui praegune Soomaa oli vabanenud jääsulamisvee alt. Suurematesse nõgudesse jäid esialgu järved, mis nüüdseks on soostunud: seda tunnistavad järvesetted (liiv, savi ja sapropeel) rabade turbakihi all. Miks tekkisid ulatuslikud sood alale, kust voolab läbi nii palju üsna suuri veerikkaid jõgesid? Vettpidava savise pinnasega ja äärmiselt tasasel ning madalal alal ei pääse pinnavesi hõlpsasti liikuma. Sellest siis üleujutused ja jõgede veetasemest tingitud kõrge põhjavesi, mis ongi soostumise peapõhjus.

Jõed ja Soomaa maastikud

Samavõrd kui möödunud aastatuhandetel, on jõed Soomaa maastike arengus olulised ka nüüd.

* Siinsed laialdased ja kestvad üleujutused muudavad ainulaadseks nii looduse kui ka ajalooliselt kujunenud elulaadi.

* Sakala kõrgustikult kaasa toodud tahke aines setib jõelammidel, muutes need väga toiterohkeks.

* Üleujutuste toel jätkub siin lammisoode ja -niitude ning lammi- ja lodumetsade areng.

* Jõed takistavad rabade laienemist: seetõttu näeb siin Eesti kõige järsemaid rabarinnakuid.

* Tulvaveest kantud setete ladestudes muutub pinnamood ja jõe voolusäng nihkub pidevalt. Kõige sagedamini murrab vesi läbi loogete, kujundades aeglaselt täituvaid soote. Eriti looklev ja sootiderikas on Raudna jõgi rahvuspargi läänepoolel, aga ka Halliste jõgi Tipu küla lähedal.

Soomaa rabadki on sellised nagu nad on just jõgede mõjul. Jõed mitte ainult ei eralda suuri soomassiive üksteisest, vaid oma üleujutustega nad tegelikult määravad rabade paiknemise ja ulatuse. Kikepera raba piir kulgeb 20 km piki Halliste kallast, Kuresoo raba ümbritseb igast küljest vooluvesi. Raba piiril toimub nähtamatu võitlus raba- ja madal(lammi)soo vahel: "rindejoon" nihkub vastavalt toiterikka jõevee ning toitevaese rabavee vahekorrale.

Jõgede veere'ziim

Soomaa jõgede veetase kõigub hoopis suuremas ulatuses kui enamikul meie jõgedest. Seda võib väita, toetudes veemõõdupostide andmeile. Kaks Soomaa vaatlusposti - Riisa Halliste jõel ja Aesoo Navestil (joo-nis 1) - kuuluvad Eesti esimeste (1920. aastail rajatud) ja seniajani tegutsevate hulka.

Veetaseme nii pikad vaatlusread võimaldavad uurida jõgede veere'ziimi ja määrata äravoolu, ent mis veelgi olulisem - hinnata isegi tagantjärele suurveest põhjustatud üleujutusi ja ennustada nende sagedust ning ulatust tulevikus.

Veetaseme kõikumine sõltub sellest, kui suur on jõe äravool ja kuidas see aasta jooksul jaotub. Kuid Soomaal on veetaset mõjutanud ka kevadised jääummistused: näiteks Halliste vesi on sageli olnud kõrgeim just jäämineku ajal, ning hoopis harva suvel või sügisel.

Navesti ja Raudna jõe aasta keskmine veetase muutub suuremal määral kui Hallistel, sest valdav osa Navesti ja Raudna jõgikondadest paikneb mineraalmaal ja nende valglad on suurema kaldega kui Halliste jõgikonnal.

Sademerikkal perioodil tõuseb veetase kõigi jõgede ülem- ja keskjooksul kiiresti, kuid Raudna jõe järsema langu tõttu on äravool suurem, avaldades mõju ka jõe alamjooksule. Seega mõjutavad tugevad vihmad Raudna jõe veetaset rohkem, kui sood seda tasandada suudavad. Lemmjõel nagu Hallistelgi püsib aasta keskmine veetase veidi ühtlasemana, sest valgla on vähem kaldu, rohkem soostunud ja suurvee aegu valgub vesi laiale lammile. Sinna ja soodesse talletunud vesi toidab jõge madalveeperioodil.

Soomaa jõed on kuulsaks teinud

kevadine suurvesi.

Veetõus algab tavaliselt märtsi keskel või aprilli alguses ja kestab mai esimese nädalani. 1978. aastal püsis kõrgvesi Riisa küla juures 36 päeva (20. märtsist kuni 24. aprillini), 1926. aastal 31 päeva ja 1982. aastal 30 päeva. 1956. aastal tõusis Riisal veetase viie päevaga 4,16 m ehk keskmiselt 83 cm päevas.


JOONIS. KEVADISE SUURVEE KÕRGUSE MUUTUS NAVESTIL JA HALLISTEL 1931. AASTAL (VEETASE SENTIMEETRITES ÜLE GRAAFIKU NULLI; GRAAFIKU NULL VÕRDUB 16,6m ü.m.)

Navestis tõuseb veetase paar päeva varem kui Hallistes, kuid see ei tähenda veel suurvee algust Soomaal. Üleujutus algab alles siis, kui Sakala kõrgustikult tulev vesi jõuab Halliste alamjooksule. Suurveevall liigub Hallistel järk-järgult: Tipul algab tõus paar päeva varem kui Riisal ja Reinastes (25 km Tipult ülesvoolu) omakorda paar päeva varem kui Tipul. Suurvee kõrgem tase püsib tavaliselt seitse päeva, üleujutus kokku 2-3 nädalat, eriti kõrge veetaseme korral ka kauem. Vesi langeb aeglasemalt, kui tõusis (joonis). Raudna ja Lemmjõe üleujutus kestab keskmiselt nädala ja vesi ei tõuse nii palju kui Hallistes.

Sügisene suurvesi kestab umbes nädala ja see ei ole nii selgepiiriline kui kevadel. Vesi võib tõusta luhtadele ka vihmasel suvel. See juhtus viimati 1998. aastal.

Riisa uputus.

Eestis pindalalt suurimat üleujutusala Halliste, Navesti, Raudna, Kõpu ja Lemmjõe alamjooksul tuntakse Riisa küla järgi. Halliste jõge pidi ulatub veeväli 27 km ülesvoolu, kuni Venesauna veskini - kohani, kus rahvuspargi lõunapiir ületab jõge; Raudna jõge mööda 33 km pikkuselt - Kõpu jõe suudmeni.


AASTA MAKSIMAALSE VEESEISU MUUTUS RIISAL AJAVAHEMIKUS 1925-1999 (SENTIMEETRITES ÜLE GRAAFIKU NULLI - 16,39); KATKENDJOON NÄITAB MAKSIMAALSE VEETASEME KESKMIST KÕRGUST

1931. aasta 25. aprillil on registreeritud kõrgeim veetase Riisal - 21,94 ja Aesoos - 21,96 m üle merepinna (joonis). Nii moodustus peaaegu ühetasane veeväli, mis küündis kõige laiemas kohas üle kaheksa kilomeetri. Navesti üleujutus on pindalalt tagasihoidlikum jõe kõrgemate kallaste tõttu. Järsunõlvalised rabad jäävad saartena veeväljade keskele.

Seal, kus Raudna ühineb Hallistega, katab tulvavesi nõrga veetõusu korral 30-40 km2, keskmisel aastal 50 ja rohkem ruutkilomeetrit. Maksimaalse veeseisu korral on üleujutus-ala hinnatud koguni 200-210 km2 (vastab Võrtsjärve pindalale tema madala veetaseme korral). Täpsustasime seda 1: 10 000 topograafilisel kaardil, arvestades Riisa vaatluspostil registreeritud kõrgeimat veeseisu (1931) - 553 cm üle graafiku nulli ehk ligi 22 m ü.m. ja saime tulemuseks 175 km2. Usume, et erinevus on tingitud kaartide erinevast täpsusastmest ning sellest, et tõenäoliselt arvestati varem üleujutusalasse osa rabade pinnast.


HALLISTE JÕE PIKIPROFIIL

Et mõista, miks vesi just Riisal pidama jääb, jälgime, kuidas asjad arenevad. Algul tõuseb veetase Tipu ja Sandra küla kohal kiiremini kui Raudna ja Halliste suudmealal, sest ülalpool on jõgede lang suurem (joonis). Suurveevalli jõudes Tõramaa ja Riisa külani, seisab ees kohtumine Navestiga. Surve Navestile on väga suur, sest ühinemise kohal on Halliste valgla ligi kaks korda suurem kui Navestil (vastavalt 1880 ja 1010 km2), äravool pindalaühikult on aga neil jõgedel enam-vähem ühesugune - pikaajalise keskmisena 9 l/s km2-lt. Nõnda tekibki Tõramaa ja Riisa piirkonnas justkui paisutagune, nii et 2-3 km Halliste ja Raudna ühinemiskohast ülalpool on kõrgveeaegu täheldatud isegi väikest tagasivoolu. Kui veetase saavutab kõrgeima seisu Raudna-Halliste suudmealal, hakkab ta Sandra ja Tipu külas juba alanema [3].

Alates 1920. aastatest, mil alustasid tööd vaatluspostid, on eriti suured üleujutused olnud neljal aastal: 1923, 1931, 1951 ja 1956. Tänavuse aasta kõrgeim veetase (4. aprillil 437 cm üle graafiku nulli) ületas keskmist 90 cm võrra, kuid 75-aastases vaatlusreas jääb 1999. aasta alles 10. kohale. Eelmine, tänavusega võrreldes peaaegu sama kõrgele ulatunud suurvesi oli 1962. aastal. 1978. aasta augusti-septembri suurte vihmade mõjul kujunenud suurvesi jäi selle kevade maksimaalsele veetasemele alla 12 cm.

Miks tekib veepais just siin?

o Tasane pinnamood ja jõgede alamjooksu väike lang (samal ajal kui lang kesk- ja ülemjooksul on mitu korda suurem). Piltlikult öeldes tuleb suurvesi Sakala kõrgustikult hooga alla ja Soomaal ei lase jõed, eelkõige Halliste ja Raudna alamjooks, sama suurt veehulka enam läbi.

o Lehvikukujulistes jõgikondades, kus lisajõed ühinevad lähestikku, ei suuda peajõgi kogu vett kiiresti vastu võtta.

o Setetest ummistunud ja osaliselt kinni kasvavad jõesängid (see soodustab eriti suve-sügise üleujutusi).

o Aastatuhandete jooksul võib jõgede veere'ziimi mõjutada ka neotektooniline maatõus: seda piirkonda läbib Pärnu-Tapa tektooniline rikkevöönd, mistõttu loodes, Pärnu jõe parempoolsetel kaldaaladel kerkib maakoor kiiremini kui Halliste-Raudna alamjooksul [4]. Et jõgede põhjaerosioon on tagasihoidlik, siis kujunevad pika aja jooksul jõgedele looduslikud tõkked.

o Halliste jõe suudme omapärane, veidi vastuvoolu asend Navesti jõe suhtes. See vajab lähemat selgitust.

Kas Halliste suubub Navestisse vastuvoolu?

Tavaliselt seinakaardilt ja teedeatlasest paistab see tõesti nii, ja aastaid on ka väidetud, et Halliste suubub Navestisse nürinurga all - 160° ehk vastuvoolu [1, 5]. Ometi jääb arusaamatuks, kuidas sellisel juhul Halliste vesi üldse Navestisse pääseb. Vaadates suuremõõtkavalist (1: 500) skeemi, näeme, et tegelikult suubub Halliste jõgi Navestisse 90-100° all.


Väiksema mõõtkavaga kaartidel (alla 1: 50 000) ei tule tegelik nurk kahe jõe vahel nähtavale, sellest siis eksiarvamused.

See suurejooneline loodusjõudude põhjustatud vaatemäng, mis kordub Riisal keskmiselt igal kolmandal kevadel, lisab rahvuspargile omapära. Soomaa rahvale on see aga lihtsalt katsumusterikas viies aastaaeg.

 

KIRJANDUS:

1. E i p r e, T., 1977. Pärnu jõgi. Eesti Loodus, 10.
2. J ä r v e t, A., 1994. Soomaa veestik ja jõgede veere'ziim. Rmt.: XVII Eesti loodusuurijate päeva ettekannete kokkuvõtted. Soomaa Rahvuspargi loodus. Trt.
3. L i i n s o n, J., 1971. Halliste ja Kõpu jõe kevadised suurveed. Eesti Loodus, 4.
4. M i i d e l, A., 1991. Maatõus seab jõgedele tõkkeid. Eesti Loodus, 9/10.
5. T õ n i s s o n, A., 1999. Soomaa suurvesi peegeldab kevade nägu. Loodus, 2.