2005/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
PANIN TÄHELE EL 2005/2
Kes elavad jalakalehtedel?

Meie maja eest kasvab jalakas. Vaevalt saab ta suvehakul rohelise rüü, kui paljude lehtede üks serv muutub kollase-valgekirjuks ja hakkab kokku rulluma. Tekkinud torbikulaadset moodustist ettevaatlikult avades võib näha trobikonda pisikesi tumedaid olevusi (arvatavasti lehetäid) ja enamasti ka hallikasvalget sodi. Mõnest avatud rullist jooksevad laiali vilkad pikliku kujuga mustjaspruunid putukad. Täidest on nad paar-kolm korda suuremad.

Peagi muutuvad kahjustatud lehed kollaseks, seejärel pruuniks, ning langevad juba enne südasuve maha.

Samas äratavad tähelepanu mitmesuguse kujuga “punnid” lehtedel. Kui mõni neist lahti lõigata, siis näeb valkjashalli “vati” sees samasuguseid tumedaid olevusi nagu leheserva torbikuteski. Hiljem tekivad punnidesse avad.

Mis elukad need ikkagi on, kes meie jalakat nõnda järavad?

Enn Lumet Tartumaalt


Fotod: Enn Lumet



Kommenteerib putukateadlane Mati Martin

Loomad kasutavad taimede eri osi mitmeti, kõige sagedamini toiduks. Enamasti süüakse rohelised taimeosad kiiresti: neid närides või mäludes. Väga palju loomaliike putukate ja lestade seast kasutab aga taime pikemat aega: sel juhul imetakse tavaliselt taimemahla. Osa loomi teeb seda avalikult taimel istudes, need on siis enamasti ka taime värvi; teine osa eelistab jääda varju. Aga kolmandad on omandanud võime suunata taime kasvu endale kasulikus suunas. Kõige osavamad on siin putukad ja ämblikulaadsete hulka kuuluvad lestad. Juuresolevatelt piltidelt ongi näha, kuidas see käib. Piltidel on jalaka lehed, neil elab mitut liiki putukaid.

Emasputukas, käesoleval juhul jalaka-kobrutäi (Eriosoma (Schizoneura) ulmi), alustab taimemahla imemist lehe alaküljel (#1). Esialgu teeb ta seda üksi, peagi aga koos oma arvuka järglaskonnaga. Imemisel taimekudedesse eritatud sülje mõjul hakkavad lehe koed deformeeruma ja ebatüüpiliselt vohama. Lehe serv hakkab selle tagajärjel allapoole pöörduma, moodustades poolkinnise ruumi, kus lehetäi koos järglastega ohutult elada saab. Selline moodustis on pahk.

Pahad on mitmesuguse kujuga taimekudede väärmoodustised, mis tekivad mingi looma, peamiselt teatud lülijalgse liigi (aga ka näiteks ümarusside) elutegevuse mõjul. Kui vaatame jalakalehe serva alla, siis näeme seal tegutsemas väikesi putukaid, kelle seljapool on tumedam, kuid kõhupool rohekaskollane. Osa nendest on suuremad, osa aga veel üsna väikesed. See on lehetäi pere. Nende elutegevuse tagajärjel lehe koed pikapeale kärbuvad ning lehetäid lahkuvad pahast. Samas eritavad nad oma elupaika magusaid nõresid, millel hakkavad sageli kasvama nõgiseened. Seetõttu on vanemad pahad seest sageli mustjad ja kleepuvad. Lehetäide eritatavad vahaniidikesed moodustavad kohati valkja kirme, mis kaitseb neid vaenlaste eest. Fotol lehe ülaosas nähtav putukas on üks lehetäi vaenlastest – röövlutikas. Need ongi rullist laiali jooksvad vilkad pikliku kujuga mustjaspruunid putukad.

Muide, sama liiki lehetäi võib asuda jalaka asemel ka punasesõstra lehtedele ja tekitada seal samasuguseid pahkasid. Tavaliselt kahjustab punasesõstra lehti sõstra-pahktäi (Cryptomyzus ribis).

Teisel pildil (#2) on veel omapärasem jalakalehe muundunud osa ehk pahk, mille tekitab eelmise liigi sugulane jalaka-paunatäi (Tetraneura ulmi). Selle putuka elutegevuse tagajärjel hakkab taim lehe ülemisele küljele, tavaliselt pearoost veidi kõrvale, kasvatama ümarat pudelitaolist varjupaika. Moodustis on seest õõnes ning avaneb lehe alaküljel. Sealt saavad lehetäid õhku ja vajaduse korral ka väljuda. Pahkasid võib lehel olla rohkem kui üks ja need on keskmiselt 8–15 mm kõrgused. Veel väljaarenemata pahk on rohelist värvi ja meenutab aedherne seemet – hernetera. Vananedes muutub pahk kollakasroheliseks või punakasroosalaiguliseks.

Kui pahk avada, saab tutvuda selle elanikega (#3). Ka nende lehetäide seljapool on tumedam ja kõhupool heledam.

Lehetäide arengutsükkel on üks keerulisemaid loomariigis. Selle, nagu ka paljude teiste liikide areng ei piirdu ühe taimega. Nimelt pärast pahast väljumist suunduvad lehetäide uue põlvkonna tiivutud isendid kõrreliste juurtele. Seal arenev ja talvituv põlvkond lendab kevadel uuesti jalakalehtedele toituma. Kui aga jalakat parasjagu läheduses ei kasva, jätkub lehetäide areng endiselt kõrreliste juurtel. Sageli käsitletakse seda vormi eraldi liigina – kõrreliste juuretäina. Mitmel pool maailmas on see liik oluline kõrreliste kahjur.



Enn Lumet , Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012