Eesti Looduse fotovõistlus
2005/3



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2005/3
Kas haab on ainult haavikuemanda toit?

Loomadest hindavad haaba toidupalana nii selgrootud (haavasikud, haavamailased, haavaklaastiivad jt.) kui ka selgroogsed (metskitsed, põdrad, jänesed, koprad). Aga kuidas on lood inimesega?

Esmahetkel võiks arvata, et haaval inimese toidulauale küll asja pole ei lehtede, koore puidu ega viljadena. Ent arvamus on petlik, ajaloost võib leida küllaga vastupidiseid näiteid.

Kõigepealt haavapuit. Otseselt puitu on toidulisandina kasutatud niinimetatud hädaleiva küpsetamisel. Hädaleiba tehti viljaikalduse järel: siis, kui viljatagavara nappuse korral näljahäda juba tõsiselt ähvardas. Haavapuitu lisati leivatainale peenestatult ehk teisisõnu saepuruna. Peale jahupisku ja lehtpuude saepuru kuulusid Eestis näljaaja leivatainasse veel sammal, sõnajalad, urvad, kapsalehed, tõrud, aganad jne. Loomulikult jahvatati kogu see kraam enne tainasse lisamist hoolikalt peeneks.

Toiteväärtuse seisukohast polnud peenestatud haavapuit just kõige õnnestunum valik. Ehkki haavapuidus on rikkalikult süsivesikuid – tselluloosi ja mitmesuguseid polümeriseerunud pentoose –, ei suuda meie seedekulgla ensüümid neid lõhustada. Küll aga annab selline lisand sööjale ohtralt kiudaineid, mis kiirendab soolestiku tühjenemist ja väldib kõhukinnisust. Paraku viibib selline toiduollus soolestikus lühikest aega, mistõttu niigi väheste toitainete imendumiseks napib aega. Vaevalt aga see tõdemus näljas vaevlevaid hädaleivasööjaid õnnelikuks tegi. Peenestatud haavapuidu kasuks leivatainas räägib see, et haab on suhteliselt pehme ega anna kõrvalmaitset. Haavapuidu lisaväärtusena võiks märkida vähest glükosiid salitsiini sisaldust, millest inimorganismis moodustub nii põletiku- kui ka mikroobivastase toimega salitsüülhape.


Mitmekülgne mähk. Hoopis toitvam osa haavast on teiskoor ehk mähk. Seda koorealust kihti on näljahäda leevendamiseks kasutatud ammustel aegadel nii Skandinaavias kui ka Põhja-Ameerikas. Kuigi toitainete poolest on haavamähk puidust tunduvalt parem – ainuüksi valke võib seal olla kuni 5% –, häirib sööjat mõru kõrvalmaitse. Haavakoore toiteväärtus pole püsiv, see muutub aasta-ajati, saavutades suurima väärtuse just talveperioodil. Samas võib arvata, et just haava koorealuseid kihte süües tuldi mõttele kasutada haavakoort ka ravimina. Ju pandi tähele haavalisandiga toidu pruukimisel avaldunud muutusi organismis ja tasapisi hakatigi neid teadlikult kasutama.

Nüüdisajal kasutatakse loodusravis haavalehti, -pungi ja -koort. Et nimetatud kolmest on vaid haavakoor inimese toidulauda täiendanud, siis heidamegi põgusa pilgu just selle ravitoimele. Haavakoorel on inimorganismis keskmine vett väljutav toime. Siit ka selgitus, miks soovitati haavakoore leotist pruukida tursete ja põiehädade korral. Rögaeritust soodustava toime tõttu joodi haavakooreteed kange köha puhul. Koortekeedust kasutati ka tuberkuloosi raviks. Veel on haavakoort soovitatud palavikualandina, valuvaigistina ja põletiku vastu. Neidki mõjusid saab biokeemiliselt selgitada: nimelt leidub haavakoores populiini, millest organismis moodustub salitsüülhape. Et haavakoores sisalduvatel ühenditel on bakteritsiidne toime, siis on mõistetav, miks Siberis asetati haavakoore tükke visalt paranevatele haavadele.


Kasutuses mitmes valdkonnas. Otseselt inimtoiduna haaba praegusajal loomulikult ei kasutata. Küll aga püsib haab toidulaual kõrvalistes rollides. Et haavapuit on maitsetu ning samas üsna kergesti töödeldav, siis on sellest ammustest aegadest kuni tänapäevani valmistatud toidunõusid. Tõsi, haavapuidust kausid, vakad, karbid ja toidukastid on nüüdseks enamasti asendatud teistest materjalidest valmistatud anumatega. Seevastu haavast võinuge, puulusikaid ja pannilabidaid toodetakse ning kasutatakse ka nüüdisajal.

Kodustes suitsutusahjudes küpsevad kalad sageli haavasuitsus – omalaadne kasutusala toidulaua rikastamiseks seegi. Ehkki haavasuits annab kergelt mõrkja maitse, eraldub haavapuu põlemisel üsna vähe tahma.

Lõpetuseks veel üks talupoeglik kavalus, kuidas haab aitas omal ajal toidulauale värsket liha muretseda. Nimelt levis juba 19. sajandil talunike seas komme talviti õunaaeda haavaoksi tuua, et nii haavikuemandaid laskeulatusse meelitada.



URMAS KOKASSAAR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet