2005/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2005/3
Hummuli mõis ja park

Meie päevadeni säilinud Eesti mõisaparkidest on Hummuli üks nooremaid, üsna liigirikas, paljude võõrpuude ja põõsastega. Seda parki peetakse tüüpiliseks inglise stiili näiteks Eestis, mõis ja park tervikuna on huvitavad oma ajaloo ja kultuuripärandi poolest.

Eesti mõisad koos nende juurde kuuluvate parkidega ning kogu mõisamajandus on jätnud märgatava jälje meie maastikku. Ehkki mõisate aeg on ammune möödanik, võivad mõisahooned ja pargid püsida veel sajandeid.

Alustame Eesti mõisate loodus- ja kultuurilooliste väärtuste tutvustamist Valgamaalt, tehes peatuse Hummuli mõisas.

Asukoht ja omanikud. Hummuli (saksa k. Hummelshof, vanasti ka Hummel, Hummele) mõisakompleks asub üsna Väikese Emajõe lähedal. Arvatavasti paiknes mõis algul praeguse Mäemõisa kohal (Kupessche landt under landgut) ja alates Rootsi ajast Hummulis. Kohanimi terra Humularia on kirjas ordu ja Tartu piiskopi maajagamisürikul 1226. aastal, nime tüvi ulatub oletatavasti muistsesse Eesti iseseisvusaega.

Ordumeister Johann Wolthus von Herse läänistas 1470. aastal Goswin Anrepile Helme kihelkonnas Hummuli vakuses Kuppesche maatüki ja mõisa. Anrepite päralt oli mõis orduaja lõpuni. 1599. aasta Poola revisjonist nähtub, et Hummuli vakus (Hummelvaka) oli ühendatud Helmega ja olnud hiljem ühiste omanike käes kuni 1678. aastani. Sel aastal said mõisa Franz von Dreilingi pärandusena tema tütred Anna ja Catharina.

Hiljem läks mõis Catharina tütrelt tema mehele Georg Friedrich von Reutzile. 1818. aastast pärineva mõisa kirjelduse järgi oli selle hoonete, platside ja aia all kokku ligi 17 ha. Kõik see kuulus von Reutzidele 1823. aastani, siit edasi vahetusid 1856. aastani kiiresti omanikud ja pandipidajad, kuni mõis läks Samson von Himmelstjernade valdusse.

23. aprillil 1914 ostis Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg (1845–1938) Axel Samsonilt Hummuli koos Aitsra ja Alamõisaga oma nooremale pojale Ermes Friedrich Bergile (1880–1949). Ermes Fr. Berg oli 1903. aastal abiellunud Ernestine (Erna) Adele von Ettlingeriga (1882–1945). Nende abielu lahutati ning Ermes lahkus Eestist: algul Saksamaale, hiljem Soome. Hummuli jäi aga Ernestinele, kes ise elas Sangastes. Et krahv Bergi abikaasa Maria Katharina (1856–1922) oli juba 1882. aastal perekonna juurest lahkunud, oli kogu Sangaste majapidamine Ernestine korraldada ning Hummuli jaoks ilmselt eriti aega ei jäänud.

Hummulit ja Sangastet ühendasid mõned seosed juba varasemast ajast, sest Bergid ja Samsonid suhtlesid omavahel tihedalt. Näiteks 1889. aastal korraldas krahv Berg koos Hummuli mõisnikuga kartulikasvatuse katseid.

Et Ermes von Berg oli 1918. aastast Soome Vabariigi alam (Soomes kuulusid krahv Bergile Elimäki /Moisio/, tema abikaasale Summa ja Tavastila mõis), jäi Hummuli pärast Eesti Vabariigi loomist maaseaduse alusel temale ja planeeriti alles 1928. ja 1929. aastal.


Mõisa peahoone. 1830. aastast pärit ja hilisemal Hummuli mõisa plaanil asub puust peahoone praegusest kivihoonest põhja pool. Vana mõisahoone ase on veel märgatav kõrgema kohana uue hoone otsa kohal. Näha on ka, et algne sissesõidutee ja selle äärne puiestee olid suunatud just vana peahoone juurde. Peahoone esise planeering järgis samuti vana mõisahoonet: praegune peahoone on esiväljaku suhtes nihkes.

Siiani püsinud neogooti stiilis härrastemaja on ehitatud kahes järgus, põhjapoolsem osa on vanem. Täpset ehitusaastat dokumentidest ei leia, küll on aga teada, et 1886. aastal hakati Hummuli mõisa ehitama uut tellisetehase ahju: eeldatavasti selleks, et alustada laiemat ehitustegevust. Seega võib oletada, et uus peahoone valmis 1890. aastate algul. Selle arhitektuurne lahendus arvatakse osaliselt põhinevat Sangaste lossi eeskujul. Viimane loss valmis aastatel 1879–1883.

Eesti Vabariigi ajal jäeti mõisa süda esialgu kavandatud majapidamiskooli tarbeks. Seda siiski ei avatud ning 1930. aastal kolis sinna Soe 6-klassiline kool. Hummuli põhikooli kasutada on mõisahoone siiani. 1960. aastate lõpus, kapitaalremondi aegu, muudeti peahoone esialgset ruumilahendust, ehitati lisasissepääs ning võeti kasutusele keldrikorrus.


Pargi ajalugu. Mõisakompleksis tuleks vaadelda ehitisi ja loodust koos – ansamblina. Selle moodustasid mõisahäärber oma kõrvalhoonetega, mõisahäärberi juurde viiv puiestee, esindusväljak ja peahoonetagune park. Haljastatud oli ka maastikku mitmekesistavate kalatiikide ümbrus. 1908. aastal rajati neid viis karpkala ja linaski kasvatamiseks ning 1908–1910. aastal ehitati veel 20 forellitiiki umbes kolmel ja poolel hektaril. (1914. aasta aprillis müüdi Hummulis 23 500 aastast forelli, 1915. aastal oli kasvanduses 8000 suurt ja 8000 väikest vikerforelli.)

Hummuli park koosneb kahest eri ajal rajatud osast: mõisahäärberi lähiümbrus on kujundatud 19. sajandi algul, kaugem osa sama sajandi lõpul.

1830. aasta plaanil asus puust peahoone taga väike park, mille laius ei küündinud saja meetrini. Puude tingmärgid kaardil kinnitavad, et tegemist oli kõrghaljastuga. Pargi piirilt algas ühtlane roheline ala, ilmselt heinamaa. Kusagil praeguse mõisapargi piiril kraavi kohal oli ka Hummuli mõisa piir.

1852.–1854. aasta plaanil on hooned ja tiigid endises kohas. Peahoone taga paistab olevat puuviljaaed ja sellest edasi kohe park. Peahoonega paralleelne park on üsna väike ja kujundatud nii, et teed moodustavad Suurbritannia lipu triibud. Pargi ja puuviljaaia pikiküljega liitus tõenäoliselt ilu- või juurviljaaed (seal, kus praegu on kooliaed ja osa spordiväljakust). Pargi taga algas põllumaa, mis ulatub kuni eelmärgitud kraavini. Edasi algab kiiluna Alamõisa maa. Jõekäärus oli aga Hummuli mõis omandanud lahustükina heinamaa.

1873. aasta plaanilt hakkavad silma mõningad muutused. Peahoone taga on ikka väike park, siis tulevad põllud. Mõisamaad on laienenud jõeni. Jõe poole madalduv ala (mis varem kuulus Alamõisale) on mingil määral kaetud metsaga, ilmselt kasutusel karjamaana. Jõelammil on heinamaa.

1909/1910 valminud plaanil on park enam-vähem praegustes piirides. Andmeid pargis kasvavate puuliikide kohta seal pole. Pargi üldpindala oli umbes seitse hektarit.

Plaanil on näha ka juurdesõiduteed palistav puiestee, sellest paremale ja vasakule jäävad juurviljaaiad. Peahoone ees oleva ringi lähistel, umbes tiikide joonel, läheb allee üle esiväljakuks. Peahoone taga, praeguse peasissepääsu joonel, algab sirge pargiallee. Peasissekäik parki on peahoone tornipoolsest küljest, pargitee haruneb peagi kaheks: põhjapoolne liitub alleega, lõunapoolne lookleb pargi ääres, jäädes siiski selle alale. Neid teid ühendavad mõned lisateed. Samas pole märki praegustest suurematest lagendikest pargi alal. Pargi läänepiiriks on kraav, edasi tuleb juba männimets.

Enam-vähem mõisa joonel algavad pargi taga mõlemas küljes puuviljaaiad. Pargipoolsel lõunaküljel, praeguse peaukse juures, algab aed, mis ulatub mõisa majandushoonete taga ka tunduvalt kaugemale. Nüüdne kooliaed on vaid väike osa toonasest.

Parki muudeti ka 1930. aastail. Sel ajal hoogustunud kodukaunistuse ajendil istutati siia uusi puid ja põõsaid. Puid on juurde istutatud veel hiljemgi, 1960. aastatel.


Vabakujuline, inglise stiil. Puude vanust arvestades on praegune nn. uus park rajatud 19. sajandi lõpul või eelmise sajandivahetuse paiku. Park ühendab kitsa peaaegu ida-läänesuunalise ribana mõisa keskust jõeäärse metsaga, lõikudes sillana põldude vahele: pargi laius 130 m ja pikkus 510 m, pindala ligi 7 ha. See on kujundatud selgelt väljapeetud vabakujulises nn. inglise stiilis, mis täiel määral vastab nii peahoone arhitektuurile kui ka ajastu valitsevale moele.

Pikliku kujuga pargi keskel on ulatuslikud lagendikud, servades erisugused puuderühmad. Pargi põhjapiiril kulgeb tammepuiestee, mida mööda mindi Väikese Emajõe äärde. Puiestee on jätkunud mingil määral veel lehiste alleena ilmselt ka Väikese Emajõe poole jäävas metsas. Lõunas on pargi piir tähistatud praeguseni püsinud tammede reaga. Pargi keskele on jäetud suur vabakujuline aas, mida liigendavad väiksemateks väludeks eenduvad puudesalud. Selgemalt tulevad esile kaks lagendikku: lossi pool väiksem ja jõe pool suurem. Neid kahte lahutas ringikujuline nulgude rühm, mis oli alles veel 1960. aastal. Lossipoolsel lagendikul asusid tenniseväljak ja püsilillede peenrad. Jõepoolne oli avar muruväljak.

Kohati võib märgata ka regulaarpargi ilminguid: pisut nooremate pärnadega puiestee viib pargilagendikule. Planeerimisel oli arvestatud ka eri liiki puude omadusi. Mõisnik Samson olevat lasknud kujundada pargi nii, et sügisvärvides pargipuudest moodustuksid peahoone tornist vaataja ees tema nimetähed. Aeg on teinud oma töö ja praegu see enam nähtav ega loetav pole.


Valitseb tamm, ilmet annavad võõrpuud. Pargi puistu koosneb heitlehistest leht- ja okaspuudest (põhiliselt tammed, pärnad ja lehised) ning igihaljastest okaspuudest (nulud, kuused ja ebatsuugad). Puudel kui pargi koosluse loojail on olnud ka oma osa pargi kujunduselemendina: park pidi mõjuma inimese meeltele, ta pidi andma positiivseid emotsioone eri aastaaegadel.

Levinuim puu on kodumaine tamm, kes kasvab puiesteena pargieelsel alal kahel pool sissesõiduteed, pargi põhjaservas puiesteena ja lõunaservas pargipiirina reas ning laialdaselt kogu puistus. Arvata võib, et see liik oligi pargi rajamisel valdav. Levinum võõrliik on aga siberi lehis, neid on vähemalt 60. Nende kõrval on tänapäeval levinumad jaapani lehis (kokku 18 puud kuues kohas), harilik elupuu (12 puud viies kohas), järgnevad ebatsuuga (11) ning nulud, valdavalt palsaminulg.

Liigilist mitmekesisust suurendasid ja kauneid vaateid lõid omal ajal alpi ja siberi seedermänd, must ja valge mänd, kodumaine harilik kuusk, tema kõrval võõramaised kanada kuusk ja sinihallide okastega torkava kuuse kultivar ‘Glauca’. Kahjuks ei saa otsustada ligi sada aastat pärast pargi rajamist selle üle, kui palju on seal algul olnud lühemaealisi puid. Tundub, et võõrpuid, eriti aga okaspuid on olnud tunduvalt rohkem kui nüüdsel ajal. Võimalik, et toonases liigirohkuses on tunda ka krahv Friedrich Bergi mõju.

Praegune park on aegade jooksul saanud sootuks teise näo kui mõisaajal: pargi ülesanne oli siis teine ja seda hooldasid pidevalt aednik ja aednikupoisid.


Pargi ning lähiala puud ja põõsad. Hummuli pargis on enne 1940. aastat märgitud üle 200 eri taksoni (liigi ja liigisisese üksuse). Ehkki karmide talvede ja hooldamatuse tõttu on paljud neist hukkunud, oli toonane arv ilmselt siiski ülepaisutatud. 1960. aastal oli Hummuli pargis, häärberi ümbruses ja kooliaias Aleksei Paiveli andmeil (koos hilisemate määrangutega) 100 taksonit, millest 29 olid kohalikud puittaimed. Et osa kodumaiseid puid jäi tollal registreerimata, oli tegelik liigirikkus tõenäoliselt suurem.

Nimetatud sajast taksonist olid 23 okaspuud ja 77 lehtpuud ja -põõsast. Osa neist ei olnud pärit pargi algusaegadest, vaid istutatud üsna hiljuti (näiteks värd-hobukastan, harilik pöök), osa aga arvatavasti 1930. aastatel kodukaunistamise hoogtöödel (halli lepa vorm f. laciniata ja kollane kask).

1960. aastal nimetatud puudestki olid paljud pärit pargi algusaegadest: tavalisemate puude kõrval (palsami- ja siberi nulg, euroopa, jaapani ja siberi lehis, mägi- ja tatari vaher jt.) hariliku kuuse vormid (f. viminalis ja f. virgata), must ja valge mänd, hõbevaher, täpiline viirpuu, pensilvaania saar, amuuri korgipuu, hõberemmelga kultivar ‘Vitellina’, amuuri sirel, Moltke pärn ja suurelehise pärna kultivar ‘Vitifolia’. 1984. aastal, kui pargis tehti kujundusraiet, võeti maha ka võõrliike.

2002. ja 2003. aastal registreeriti pargieelsel alal kahel pool puiesteed, lossi ees ja kahel küljel kooliaias ja pargis kokku 130 taksonit, neist 25 taksonit okaspuid ning 105 lehtpuid ja -põõsaid. 130 taksonist 35 (ligikaudu veerand) olid meie kodumaised liigid ning seitse viljapuud ja marjapõõsad. Võõrliike oli vastavalt 95, neist üle viiendiku (21) okaspuud.

Haruldaste, vähese levikuga liikidena said kirja jaapani lehis, must mänd, punane vaher, täpiline viirpuu, pensilvaania saar, naastune kikkapuu, hariliku kikkapuu kultivar ‘Pendula’, hall pähklipuu, amuuri korgipuu, punane tamm, siberi seedermänd ja hõberemmelga kultivar ‘Vitellina’. Teiste Eesti parkidega võrreldes on siin eriti palju jaapani lehist, sealhulgas ka väga suuri (kõrgus 33,5 m, 31,5 m ja 31,0 m ning tüve rinnasläbimõõt vastavalt 78, 68 ja 61 cm). Silmapaistvate mõõtmetega on ka siinsed pensilvaania saared, kes kasvavad mitme väikse rühmana. Puud olid eri vanusega, ilmselt pargis naturaliseerunud. Kahe suurima pensilvaania saare kõrgus on 29,5 m ja rinnasläbimõõt 67 cm ning 63 cm.


Pargi rohttaimed. Parkide kirjeldustes räägitakse enamasti puudest ja põõsastest. See on ka loomulik, just need taimerühmad määravad pargi põhiloomuse. Rohttaimi on meie parkides kahjuks vähe uuritud.

Hummuli pargis on registreeritud 200 taksonit rohttaimi, neist 54 ilutaimedena kooliaias ja 146 pargis. Pargis kasvab niidu- ja metsataimede kõrval ka prahipaikadele ja teistelegi kasvukohtadele omaseid taimi. Rohttaimestik on pargi eri osades erisugune, see oleneb mullastikust, reljeefist ja sinna ajapikku kujunenud metsakooslustest, samuti hooldusest. Sagedane ja sealjuures varajane niitmine (enne kui taimedel jõuavad valmida seemned), samuti tallamine põhjustavad tavaliselt kõrreliste ülekaalu. Nii ongi niidetavate alade taimestik üsna ühetaoline, koosneb enamlevinud kõrrelistest: harilik kastehein, harilik kerahein, harilik nurmikas, salunurmikas, harilik sugapea, valge kastehein ja luht­kastevars. Siin kasvavad käpalised püramiid-koerakäpp, ka kahelehine käokeel, hall käpp, soo-neiuvaip ja vööthuul-sõrmkäpp on pargis üsna ainulaadsed.


Kooliaeda hakati rajama tõenäoliselt 1930. aastatel, see paikneb kunagise mõisaaia kohal. Praegusele lähedasel kujul oli see olemas 1950. aastatel. Kooliaed on pargi kui terviku osa, juba aastakümneid hästi korras ja hooldatud. Praegu on siin väike eesaed ilupuittaimedega, ilutaimede peenar, kiviktaimla ilu-, ravim- ja maitsetaimedega, kasvuhoone, eraldi veel tarbe- ja ilutaimepeenrad ning viljapuuaed.


Taimed metsistuvad. Hummuli parki ei ole juba aastakümneid tervenisti hooldatud. Seda on tehtud peahoone lähedal, regulaarselt on niidetud ka pargilagendikke. Paljud võõramaised taimed on saanud vabalt kasvada ning levida.

Rohtseid metsistunud ilutaimi Hummuli pargis palju ei ole. Siin hakkavad silma eelkõige eriti vastupidavad rohttaimed, nagu õiekas aster, karvane kannike, harilik katkujuur, kõrge maasikas, suur tähtputk ning igal pool murus levinud kirikakar. Hiljutise võõrliigina tasub veel märkida ida-kitsehernest ehk söödagaleegat, mis on viimastel aastatel põldudelt levinud nii metsadesse kui ka asulatesse.

Metsistuvaid ning naturaliseerunud puittaimi on pargis ja selle läheduses 29 liigist (ligi kolmandik võõrpuittaimedest), mis levivad juurevõsudega või seemneliselt. See viitab puittaimede heale kohandumisele ja ühtlasi ka soodsatele tingimustele.

Meil tavaliselt looduslikku järelkasvu andvate puittaimede kõrval (hõbehaab, aed-karusmari, siberi kontpuu, punane leeder, villane lodjapuu, harilik lumimari jt.) näeb siin harva seemnetega levivat harilikku elupuud, palsaminulgu, suurelehist pärna, pensilvaania saart, läikivat tuhkpuud, saksa viirpuud ja naastust kikkapuud ning juurevõsudega ja ilmselt ka seemnetega levivat väikest läätspuud.

Mõneti üllatuslikult levib siin seemnetega Põhja-Ameerikast pärit punane vaher. Selle liigi emapuud on pargist ammu kadunud, ent järglasi on kahes kohas, seejuures ulatuslikumalt umbes saja meetri kaugusel pargipiirist metsasihil (suurima puu kõrgus 11,5 m ja rinnasümbermõõt 10 cm). Punane vaher istutati Hummuli parki väidetavalt 1920. aastail. Puud pidasid hästi vastu ja hakkasid kandma idanemisvõimelist seemet. 1960. aastate keskpaiku võis vanade puude ümbruses leida isetärganud noori. Pargis on naturaliseerunud ka mägivaher: kuigi emapuud on ammu kadunud, leidub mägivahtrat laialdaselt eri vanuses ja mitmesugustes mõõtmetes. Ala liigirikkusele on kaasa aidanud pargist põhja ja ida poole rajatud uuselamud.

Sel aastal täitub Hummuli mõisakoolil 75 aastat: selle kolmveerandsajandi jooksul on mõisa ja pargi põhiülesanne olnud toetada haridust ja vaimsust.


1. Ilves, Alfred 1984. Punaste õitega vaher. – Eesti Loodus 35 (8): 509–510.

2. Kahk, Juhan 1992. Sangaste “rukkikrahv” Berg. Fr. V. Bergi Fond. AS Infotrükk, Tallinn.

3. Maiste, Juhan 1987. Mõisaarhitektuur. – Tarmisto, V. (toim.). Valga rajoonis. Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon, Tallinn: 171–179.

4. Maiste, Juhan 1996. Eestimaa mõisad. Kunst, Tallinn.

5. Mägi, Heino; Veri, Karl 1976. Siin- ja sealpool maanteed. Valga rajoon. Eesti Raamat, Tallinn.

6. Sander, Heldur; Paal, Taimi 2002. Hummuli Põhikooli looduse-õpperada. Infotrükk, Tallinn.

7. Tammekann, August jt. (toim.) 1932.Valgamaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartu.

8. Tohver, T. 1995. Krahv Friedrich Berg ja kalandus. – Kübar, Harri (koost.). 150 aastat krahv Friedrich Bergi sünnist. Krahv Fr. Bergi Fond, Tartu: 44–55.

Arhiividokumendid:

EAA, f.1874, n. 1, s. 3432.

EAA, f. 1874, n. 1, s. 3400.

EAA, f. 3724, n. 4, s. 1346, s. 1347.

EAA, f. 3724, n. 4, s. 345/2.



HELDUR SANDER, TAIMI PAAL, TOIVO MEIKAR, ALAR LÄÄNELAID
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012