Hiljuti möödus 150 aastat Peipsi teadusliku uurimise algusest, mille algataja oli mitmekülgne loodusteadlane Karl Ernst von Baer (1792–1876). Viis Baeri kalanduslikku ekspeditsiooni Peipsile ja Läänemerele (1851–1852) panid aluse kalabioloogilistele uurimustele Venemaal ning tähendasid ka esimeste looduskaitsemeetmete kasutuselevõttu Vene impeeriumis.

Arstist botaanikuks, botaanikust zooloogiks. Juba lapsepõlves osutus Baer mitmekülgseks noorukiks, keda huvitasid nii ajalugu, geograafia ja botaanika kui ka kirjandus ja raamatud. Samamoodi kui mõni teinegi kuulus loodusteadlane jõudis Baer tõsise loodusteaduse juurde botaanika kaudu.

Baer lõpetas Tartu ülikooli 1814. aastal arstina. See oli 19. sajandi algul ainus võimalus loodusteadustest huvitatul kuulata sellel erialal asjatundlikke loenguid. Seejärel siirdus Baer end täiendama Viini ülikooli. Seal jõudis ta sisimas selgusele, et kuigi praktiseeriva arsti kutse teda ei rahulda, ei ole tal ka botaanikuna tulevikku, sest botaanikaprofessori kohad Tartus ja Peterburis olid juba hõivatud. Baer otsustas valida endale uue eriala – zooloogia. Juba esimesed nädalad tõestasid, et valik oli õige. Kui 1816. aasta suvel tehti Baerile ettepanek pühenduda teadusele ja saada Königsbergi ülikooli juures tööd zooloogiaassistendina, siis oli lõplik valik zooloogia ja teaduse kasuks langenud.

Oma tegevuse algusaastatel Königsbergis hakkas Baeri üha enam huvitama kalade ja suurte mereimetajate bioloogia, eriti nende sigimine [2]. Baeri sellealane huvi seostus tema üldiste arusaamadega elu arengust ja loodusest. Baeri teleoloogiline printsiip looduse sihikindlast arengust põhineb suuresti kalade sigimisel. Baeri arvates oli elu edasiviiv jõud altruism, mitte olelusvõitlus. Nii näiteks ei produtseerinud kalad tohutul hulgal järglasi mitte seepärast, et mõni tugevam isend suudaks hiljem populatsiooni taastada, vaid seepärast, et teisedki liigid saaksid kaladest toituda ja oma sugu jätkata. Samas oli Baer arvamusel, et inimene võib oma tegevusega sellist looduslikku tasakaalu rikkuda, eriti siis, kui ta liike kuritahtlikult oma huvides hävitab. Selline arusaam viis Baeri looduskaitse küsimuste juurde. Tema eesmärk oli registreerida ja uurida ohustatud looma- ja taimeliike ning ka rahvakilde, et väljasuremise korral säiliksid neid käsitlevad kirjalikud allikad.

Esimene ekspeditsioon: kuuekümne päevaga ümber Peipsi. Kuid Baer ei piirdunud teooriaga. Teda kannustas vajadus rakendada loodusteadusi praktikas. See oli ka põhjus, miks Baer seadis 1851. aasta talvel Peterburi Teaduste Akadeemias üles oma kandidatuuri ekspeditsioonijuhi kohale Peipsi järve ja Läänemere kalandusolukorra uurimiseks [2].

Ekspeditsiooni tagamaa oli lühidalt järgmine. 1848. aastal kirjutas Liivimaa kuberner oma aastaaruandes Vene riigivarade ja kolooniate ministeeriumile, et juba aastaid on kalasaagid Peipsi järves ja Läänemeres vähenenud. Selle põhjuseks pidas kuberner kalameeste liiga peenesilmalisi võrke, mis hävitasid kalade järelkasvu. Ministeerium määras ühe ametniku küsimusega tegelema, kuid see ei saanud ülesandega hakkama [6]. Siis pöördus minister Pavel Kisseljov abipalvega Peterburi Teaduste Akadeemia poole. Ekspeditsioonijuhi kohale kandideerisid Baer ja tema noor kolleeg Alexander Theodor von Middendorff. Kisseljov eelistas Baeri.

Baeri ekspeditsiooniplaan lähtus põhimõttest, et uurida tuleb Peipsi kalandust kõikidel aastaaegadel. 13. aprillil 1851 lahkus teadlane Peterburist Narva oma esimesele Peipsi ekspeditsioonile. Ninasil jäi reis pooleli, sest esimest korda elus oli Baeril võimalik uurida ja lahata vaala. See vääris viivitust. Uurimisobjektiks osutus Rammu saare juures kuivale jäänud pikk-loib vaal, keda kogunes imetlema kogu baltisaksa teaduse koorekiht. Kohal olid ka Middendorff, Carl Johann Seidlitz, hulk Tartu üliõpilasi jt. elualade esindajad.

Pärast vaala uurimist siirdus Baer uuesti Peipsile, käies Mustvees, Kükital, Omedus, Tihedal, Lagedal ja Kallastel. Alatskivilt läks Baer Tartusse ja sealt Võrru. Kuna Eesti maapiirkondades elas 19. sajandi keskel vähe haritlasi, kes saanuks kaasa aidata Peipsi kalanduse uurimisele, siis pöördus Baer Võrus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poole sooviga, et see aitaks tal kindlaks teha Tamula ja Vagula järve kalaliike. Milliseid tulemusi Kreutzwald sai, selle kohta pole andmeid [3].

Võrust siirdus Baer üle Petseri Pihkvasse (käies ka Talabski saarel) ning Oudova ja Vasknarva kaudu tagasi Peterburi. Kokku läbis Baer esimese ekspeditsiooni jooksul 1400 versta ehk 1500 kilomeetrit.

Nähtust masendas Baeri kõige enam kalapüük Pihkva järvel. Seal oli välja kujunenud eriline kalamaimude püüdmise süsteem. Sama aasta maime nimetati kohalikus keelepruugis sevoletka’deks (umbes mesilasesuurused maimud). Neid püüti riidest valmistatud nootadega ja kasutati toiduks kohapeal. Teise aasta maime tähistati hohlik’ute e. okuðka’dena ning igal aastal müüdi neid Pihkva turul ligikaudu kolmsada tonni. Selle tagajärjel muutus latikas Pihkva järves harulduseks ning tõugjas ja abakala surid sootuks välja. Abakala tänapäeval enam Pihkva järves ei olegi [3].

Teine ekspeditsioon: tähelepanu all on Läänemeri. Reis algas 5. juulil. Seekord uuriti eelkõige Soome lahe lõunakalda kalandust ja väljapüüke. Et kindlaks teha, kas püügimahud on tõesti pikema perioodi vältel kõikunud, hakkasid Baer ja tema kaaslased Narva, Pärnu, Tartu ja Tallinna arhiivides koguma ajaloolist andmestikku Vene Läänemere-provintside kalanduse kohta. Nende materjalide põhjal koostas Baer esimese ülevaate kalanduse ajaloost Venemaal [1]. Kogutud arhiivimaterjalid tõestasid, et Peipsi kalaliikide arv on vähenenud, väljapüügid aga suurenenud. Statistiliselt olid väljapüügid 1840. aastatel siiski vähenenud. Baer järeldas, et kalapüügi optimaalseid kvoote on ületatud, eriti seetõttu, et välja on püütud noorkalu ja marjakala nende kudemispaikades. Selle tagajärjel sattusid mõned Peipsi kalaliigid väljasuremisohtu ja nende eluruumi võtsid üle teised samalaadsetes toitumistingimustes elavad liigid.

See viis Baeri mõttele kasutada Peipsi ja Pihkva järvel kalade kunstlikku siirdamist. Niisuguseid katseid oli ennegi Eesti- ja Liivimaal tehtud. Baer üritas siirdada lõhet ja forelli Velikaja jõkke. Plaanid aga ebaõnnestusid, sest kokkuostetud isendeid ei õnnestunud ebasoodsate ilmaolude tõttu üle järve transportida. Isendid tuli lahti lasta Peipsil. Kas katse tõi endaga kaasa ka positiivseid tulemusi, on kaheldav, kuigi veel aastaid hiljemgi püüti üksikuid lõhesid Peipsil ja vahel ka Emajõest [6]. Siinkohal on huvitav märkida, et veel 1870. aastail osales Baer aktiivselt Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi töös, kus arutati plaane siirdada forelli ja lõhet Peipsisse ja Emajõe jõgikonda. Baer pidas seda plaani mõistlikuks, kuid samal ajal hindas pessimistlikult nende kalaliikide arvukuse säilimist pärast esimest rännet.

Kolmas reis: kuhu kaob räim? Oma kolmanda ekspeditsiooni käigus 1851. aasta oktoobris-novembris uuris Baer räimesaakide kahanemise põhjusi Narva lahes. Ta pidas põhjuseks Peipsist välja voolava veehulga suurenemist, mis omakorda tõi endaga kaasa soolsuse vähenemise Narva lahes. Peipsi väljavoolu suurenemise taga nägi Baer maaparandust, mis suurendas Peipsi veemahtusid. Peale selle põhjustas kuivendamine Baeri arvates Peipsi ja Pihkva järve lõunaosas ulatuslikke üleujutusi. Teistsugust järeldust oli keeruline toonaste teadmiste põhjal teha. Kuigi Baer uuris 1830. aastate lõpul ja 1840. aastate algul jääajajälgi Soome lahe põhjarannikul ja Soome lahe saartel ning algatas Läänemere veetaseme mõõtmised Kroonlinnas ja Soome lahel, ei osanud ta veetaseme alanemist seostada pärastjääaegse isostaatilise maakerkega Peipsi põhjarannikul ja langusega lõunaosas [5].

Samas seostas Baer sagedasi üleujutusi Peipsi lõunaosas samuti kalasaakide kahanemisega, sest see vähendavat oluliselt kaladele soodsaid kudemispaiku. Peipsi kalavarud vähenesid Baeri meelest ka Peipsi ranniku metsade hävitamise tõttu, mis kahandas kalade toiduvarusid.

Neljas ja viies reis: seaduseelnõuni välja. Neljanda ekspeditsiooni käigus (veebruar–märts 1852) uuris Baer talvist kalapüüki Peipsil ja tegi kindlaks, et see pole noorkaladele nii ohtlik kui kevadpüük. Ka seekord tegi ta endale märkmeid. Säästmaks noorkalu, pani ta ette suurendada tublisti nootade silmasuurust.

Viiendal ekspeditsioonil (lõppes aprillis 1852) tegi Baer taas kogu Peipsile ringi peale. Reis tipnes Piirissaarel peetud istungiga, mis oli kokku kutsutud kalandusmeetmete kasutuselevõtuks Peipsi järvel.

Kuna Baer ei näinud võimalusi püügikvoote piirata, siis tuli keelata noorkalade ja marjakalade väljapüük kudemiskohtades. Baer koostas seaduseelnõu, mille eesmärk oli korrastada kalapüüki Peipsi järvel. Kuna eelnõu menetlemine venis, muutus Baer rahutuks ja kartis, et ükski tema ettepanek ei lähe läbi. Kasutades oma tutvusi Vene Riiginõukogus, sai ta seaduseelnõu veel enne kinnitamist läbi vaadata [4]. Baer tegi oma parandused ja pärast kinnitamist Riiginõukogus allkirjastas selle 1859. aastal ka keiser Aleksander II.

Baeri koostatud Peipsi järve kalakaitseseadus on oma aja kohta kõnekas. See oli esimene omataoline Venemaal, ühtlasi sai Baer ellu viia oma arusaamasid looduskaitsest ja kalavarude mõistlikust kasutamisest just niipalju, kui ta seda tegelikkuses võimalikuks pidas. Olukorras, kus valitses röövpüük ja inimeste looduskaitseteadlikkus oli olematu, võimaldas edu saavutada vaid lihtne ja kergesti kontrollitav seadus. Sellest Baeri seadus ka juhindus ja osutus edukaks.

Erki Tammiksaar (1969) töötab Eesti põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituudi Baeri muuseumis teadurina.

1. Baer, Karl Ernst von 1853. Materialien zu einer Geschichte des Fischfanges in Russland und den angränzenden Meeren. Bulletin de la classe physico-mathématique de l’Académie Impériale des Sciences de Saint-Pétersbourg 11: 225–254, 257–288.

2. Baer, Karl Ernst von 1866. Nachrichten über Leben und Schriften des Herrn Geheimraths Dr. Karl Ernst von Baer, mitgetheilt von ihm selbst. St. Petersburg.

3. Kaavere, Vello 1984. Targa mehe käigud Peipsile. Edasi, nr. 167–173.

4. Lütke, Friedrich Benjamin [1859]. Zwei Briefe an Karl Ernst von Baer, St. Pbg., 24. 09./06. 10. [1859] und nach 24. 09./06. 10. [1859] an Baer. Universitätsbibliothek Giessen, Nachlass von Baer., Bd. 15.

5. Tammiksaar, Erki 2000. Karl Ernst von Baer als Meeresbiologe. Berichte zur Geschichte der Hydro- und Meeresbiologie und weitere Beiträge der 8. Jahrestagung der DGGTB. Berlin: 111–117.

6. Бэр, К. 1860. Исследования о состояния рыболовства в России. Т. 1. Рыболовство в Чудском и Псковском озерах и в Балтийском море. Санктпетербург.