2005/7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroopa haruldused Eestis EL 2005/7
Viinamäetigu – toodud ja kodunenud

Eesti suurima kojaga tigu on meile toodud tema algkodust Lõuna-Euroopas. Et ta on siin üsna hästi kohanenud, siis pole ta meil enam looduskaitse all. Sellegipoolest ei tohiks viinamäetigu hulgi korjata: siinses karmivõitu kliimas ei paljune ta nii kiiresti, et suudaks kriitilise piirini kahanenud asurkonna taastada.

Viinamäetigu (Helix pomatia) on üks Eesti tuntumaid maismaalimuseid, väga hästi teatakse teda suuremas osas Euroopas. Ingliskeelne nimetus edible snail (söödav tigu) seletab nii tema tuntust Euroopas kui ka seda, miks ja kuidas Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Euroopast pärit liik meieni on jõudnud. Keskajal kasvatati neid tigusid munkade paastuaja söögipoolisena ning toodi nõnda Saksamaale, Poolasse, Rootsi, Baltimaadesse ja mujale põhjapoolsematele aladele. Praegusajalgi levib viinamäetigu eelkõige inimese kaasabil. Viinamäetigu kasvatati söömiseks juba Vana-Roomas, sellest kõneleb ka tema teine ingliskeelne nimetus Roman snail (Rooma tigu). Prantslased aga nimetavad teda suureks valgeks – gros blanc.

>Tigude kulinaarse poole kohta võib põhjalikumalt lugeda 2002. aasta Eesti Looduse juuli-augustinumbrist [2]. Meie mail pole aga tigude söömise tava olnud ning eestikeelne nimetus “viinamäetigu” jutustab eelkõige loomakese toitumiseelistustest soojema kliimaga aladel, kus viinamarjaistandused on üks tema meeliselupaiku.


Kõige suurema kojaga tigu Eestis. Mujal Euroopas jagab ta esikohta Lõuna- ja Kagu Euroopas levinud krimmi viinamäeteoga (Helix lucorum) [3]. Nii nagu inimestegi hulgas on pikemaid ja lühemaid, on viinamäetigude seas suuremaid ja väiksemaid. Täiskasvanud viinamäeteo 4,5–5 keermega koja kõrgus on 30–50 mm ja laius 32–50 mm. Niisiis ei saa nende täiskasvanuikka jõudmise üle otsustada suuruse alusel, vaid ovaalse kojasuudme serva järgi: kui see on pisut tagasi keerdunud ja tugev, moodustab huule ning värvunud valkjaks või valkjasroosaks, siis on teo lapsepõlv läbi saanud. Huul katab osaliselt kinni koja alaküljel asuva väikese naba.

Tugevaseinalise koja värvus varieerub kollakaspruunist valkjashallini. Kojal võib olla kuni viis tuhmpruuni või pruunikasvioletset vööti, mis on sageli osaliselt kokku kasvanud. Eakatel viinamäetigudel on koja pealmine sarvkiht tihti elu jooksul maha kulunud ja selle all olev valkjas lubikiht selgesti näha [3]. Looma näsajas nahk on kollakas kuni tumehall, paar lühinägelikke silmi asuvad ülemise tundlapaari otstes.


Eelistab parasniisket ja hämarat keskkonda. Viinamäetigu elab meil parkides, aedades, salumetsades, eelistades poollooduslikke ja inimmõjuga piirkondi. Sööb rohelisi taimeosi, vilju, seeni. Ta vajab oma suure ja tugeva koja, samuti talikaane ehitamiseks rohkesti kaltsiumi. Samamoodi kui enamik maismaatigusid liigub ta aktiivselt õhtu- ja öötundidel, samuti vihmase ilmaga. Kuiva ja päikesepaistelise päeva veedab taimede varjus või kotta tõmbunult puudel, ka ehitiste seintel. Pikad põuaperioodid on eelkõige ohtlikud noortele tigudele, kuid ka täiskasvanud elavad põuaaja üle kotta tõmbunult, paremaid aegu oodates.


Aasta- ja eluring. Viinamäetigu veedab talve (oktoobrist aprillini) mullas. Tema aastaring algab aprillis või mai alguses, mil ta ärkab talveunest. Tigu lükkab kojasuudmelt talvise kaitsva lubikaane – epifragma – ja poeb mullast välja. Kõigepealt kustutab ta nälga esimeste kevadiste värskete taimedega. Kosunud ja puhanud, hakkab ta huvi tundma teiste omataoliste vastu.

Tunde kestvaid pulmatantse ja paaritumist võib näha tavaliselt mais-juunis, kuid vähemal määral ka suve teisel poolel kuni augusti lõpuni. Viinamäeteod on hermafrodiitsed loomad, igaüks täidab nii isa- kui ka emakohuseid. Paaritumisel vahetatakse seemnepakikesed ja pannakse need erilisse seemnehoidlasse. Munarakkude valmides võetakse viljastamiseks seemnerakke “laost” ning munemine võib alata. Neli nädalat pärast paaritumist kaevab viinamäetigu munade jaoks pinnasesse 5–7 cm sügavuse augu ja muneb pooletunniste vahedega 15–60 muna. Suurel teol on ka suured munad: nende läbimõõt on umbes pool sentimeetrit.

Kuu aja pärast kooruvad neist väikesed õhukese kojaga teolapsed. Täiskasvanuks saavad neist vähesed. Nad kardavad kuivust, aga ka liigset niiskust, külma, neid söövad mitmed imetajad, linnud, selgrootud. Kellel õnne on, võib kolmeaastaselt täiskasvanuks saades sisustada kevadet ja suve pulmatantsu ning munemisega. Viinamäetigu võib elada kuni 10-aastaseks, ent looduses kohtab nii eakaid tigusid harva [1].

Septembris poeb viinamäetigu mulda, tõmbub kotta ja kasvatab koja suudme ette lubjast kaanekese. “Siseukseks” eritab veel paksu limakihi ning pikk talveuni võib alata. Meie karmivõitu talve aitab tal üle elada korralik lumevaip. Siiski on just muutlike ilmadega talved neile ohtlik aeg ja arvukust piirav tegur.


Levinud suures osas Euroopast. Viinamäeteo levila küünib Kesk-Prantsusmaast läänes kuni Baltimaade, Valgevene, Ukraina, ja Musta mere läänekalda riikideni idas, Taanist ja Lõuna-Soomest põhjas kuni Balkani poolsaare põhjaosa ja Põhja-Itaaliani lõunas. Alpides elab kuni 2000 m kõrgusel. Teda leidub ka Inglismaa lõunaosas ja vähestes kohtades Rootsis.

Eestis on vanimad teadaolevad leiukohad Lääne-Eestis ja saartel. Viimase viiekümne aastaga on ta aga inimese kaasabil asustanud sobivaid elupaiku üle Eesti, põhiliselt parkides. Rohkesti on viinamäetigusid Viidumäel, Sõrve poolsaarel, Abruka ja Ruhnu saarel, Puhtu poolsaarel ja Virtsus, Haapsalu ümbruses, Lehmja tammikus (Harjumaal), Kagu-Eestis Annikorus ja Kongutas. Konguta algkool on valinud viinamäeteo oma vapiloomaks.

Kohati võivad nad sobivates oludes muutuda ka massiliseks. Ruhnu saarele kolm aastakümmet tagasi viidud viis viinamäetigu on paljunenud nii jõudsalt, et kujunenud saarerahva aedades nuhtluseks [4]. Erakordselt suur oli viinamäetigude arvukus 1955. aastal Mõntu pargis, kus neid lausa rehaga kokku riisuti ja kanadele toiduks viidi [5].


Ohud ja kaitse. Eesti punases raamatus on viinamäetigu IV kategoorias, kuuludes seega tähelepanu vajavate liikide hulka. Looduskaitse alla võeti viinamäetigu Eestis haruldase ja pisut eksootilise liigina 1958. aastal, praegu ta kaitsealuste nimistus enam pole. Viinamäetigu on EL loodusdirektiivi V lisa liigina selliste loomade seas, kelle kasutamist ja korjamist tuleb reguleerida nii, et asurkond püsiks. Tema kaitseks võib kehtestada korjamislubade või kvootide süsteemi ja reguleerida tigude ostu-müüki ja müügiks pakkumist [6].

Nõudlus viinamäetigude järele on pidevalt suurenenud. Seetõttu on nende kogumisele loodusest majanduslikel eesmärkidel kehtestatud Euroopa eri maades põhiliselt kolme tüüpi kaitsepiiranguid: alammõõdust (tavaliselt 32 mm) väiksemaid loomi ei tohi korjata, korjamiskeeld põhiliselt paaritumis- ja munemisperioodil (tavaliselt aprillist juuni lõpuni) ja korjamistsükkel üle kolme või nelja aasta [7].

Need loodusdirektiivile toetuvad kaitsemeetmed peavad tagama liigi püsimise looduses. Kuid ka inimese teoisu ei jää rahuldamata, sest järjest enam ja enam kasvatatakse neid farmides. Selle üha areneva majandusharu vastu on huvi tuntud ka meil.

Eestis ohustab viinamäetigu ehk kõige rohkem liiklus: niisketel suveöödel kipuvad nad autoteedele. Üldiselt piirab selle lõunapoolse päritoluga liigi väga jõudsat paljunemist meie külma talve ja jaheda suvega kliima, nii et järjekindel korjamine hävitaks siinsed viinamäeteod üsna kiiresti. Omas tempos rahulikult ja pikkamööda ning ilma inimese suurema häirimiseta suudavad aga need soojemate maade tulnukad meil päris hästi elada. Võib öelda, et viinamäetigu on Eestis kodunenud.


1. Kerney, M. P.; Cameron, R. A. D. 1979. Land snails of Britain and North-West Europe. – HarperCollins Publishers, Hong Kong: 20–21.

2. Kokassaar, Urmas 2002. Tigu kahvli otsas. – Eesti Loodus 53 (7/8): 26–27.

3. Pfleger, Vaclav 1990. Molluscs. – Blitz Editions, Prague: 170–171.

4. Sepp, Andres; Lember, Ain 2000. Ruhnu keelas loomade sisseveo. Eesti Päevaleht, 25.05.2000.

5. Vilbaste, Juhan 1958. Meie suurim maismaatigu. – Eesti Loodus 9 (4): 238–239.

6. Vilbaste, Kristel; Marvet, Ann (toim.) 2004. Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Keskkonnaministeerium, Tallinn.

7. Welch, Joan; Pollard, E. 1975. The exploitation of Helix Pomatia L. – Biol. Conserv. (8), Great Britan: 155–160.


Annelie Ehlvest (1966) on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogia erialal. Töötab Tartu keskkonnahariduse keskuse Tartu loodusmaja looduseuurijate ringi juhendajana ja koordinaatorina (www.teec.ee). Projektijuht Kütioru Avatud Ateljees (www.metsas.ee).



ANNELIE EHLVEST
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012