Rottidest, meie lähimatest ja tihti ka vihatumatest kaaslastest, on räägitud ja kirjutatud kummalisi, isegi müütilisi lugusid. Meenutagem legendi Hamelni rotipüüdjast, kes meelitas flöödimänguga rotid vette uppuma, või perestroikaaegseid ajaleheartikleid inimsööjatest hiigelrottidest Moskva metroos. Kuid üks kummalisemaid sääraste lugude seas on osutunud tõele vastavaks ning on mitu korda teaduslikult kinnitatud. See on lugu rotikuningast.

Monarhiast on asi siiski kaugel. Rotikuningas pole mitte üks loom, vaid sabapidi kokku põimunud rotipundar. Sellises puntras võib olla kaks kuni mõnikümmend looma. See kummaline nimetus on arvatavasti tulnud saksa keelest, kus väljend Rattenkönig on kasutusel olnud sadu aastaid, ehkki algul teises tähenduses. Nii kirjutas Konrad Gesner 16. sajandil järgmist: “Räägitakse, et rott kasvab vanas eas väga võimsaks ning noored rotid toidavad teda: seda kutsutaksegi rotikuningaks.” Alles 18. sajandist peale on “rotikuninga” all mõeldud sabapidi kokku põimunud rotipundart [1].

Seda omapärast nähtust on leitud üliharva, kuid sajandite jooksul ilmub rotikuningas aeg-ajalt kord siin, kord seal, tekitades inimestes hämmeldust ja hirmu. Nii ka Eestis.

Saru kuningas. 16. jaanuaril 2005 läks Võrumaa Mõniste valla Saru küla Alaveski talu peremees Rein Kõiv oma faasaneid söötma ning avastas faasani söögimaja liivapõranda suures augus siplevad rotid. Inimest nähes sattusid loomad paanikasse, mis väljendus nende hirmukisas, kuid põgeneda nad ei suutnud.

Rottide abituse põhjus selgus alles pärast seda, kui nad olid tokiga surnuks löödud ning külmunud liivast välja kangutatud: loomad olid sabapidi kokku põimunud. Kokku oli puntras 16 rotti, millest umbes 9 olid avastamise ajal veel elus, teised aga surnud. Arvatavasti ei saanud loomad kitsast urust välja ning ava laiendades matsid ülemised rotid alumisi elusalt liiva sisse.

Rottide pundar pandi lauavirna peale, kuhu nad jäid peaaegu kaheks kuuks. Pakase tõttu säilisid surnud rotid võrdlemisi hästi ning külarahvas sai haruldast nähtust imetleda. Rein Kõiv näitas seda kurioosumit ka jahimeeste kokkutulekul. Vahepeal oli üks roiskunud rott puntrast välja pudenenud ning kaks rotti viinud minema mingi väikekiskja, arvatavasti tuhkur, jättes siiski ühest alles saba.

Nende ridade autor sai Saru kuningast teada 7. märtsil Tallinna loomaaia zooloogi Tiit Marani kaudu, kelle poole pöördus kommentaaride saamiseks võrukeelse Uma Lehe ajakirjanik Evar Saar. Tänu Saarele õnnestus mul 10. märtsil sündmuspaigal ära käia ja, mis olulisem, tuua rotikuningas Võrumaalt Tartu ülikooli zooloogiamuuseumisse [# 1, 2].

Põhjalikumalt sai rotikuningas üle vaadatud 21. märtsil, vahetult enne fikseerivasse lahusesse panekut. Rotipundar koosnes kodurottidest (Rattus rattus). Sel kuupäeval oli puntras alles 13 looma, peale selle üks muljumismärkidega saba. Rottide hulgas oli nii isas- kui ka emasloomi, kõik täiskasvanud.

Loomad ei näinud välja kõhnad, küll aga olid sabad pikaaegse õhu käes hoidmise tõttu kokku kuivanud ning kuningat uurides pudenesid mõned isendid puntrast välja. Lahti tulnud loomadel olid sabad sõlmesolemisest kohati muljutud, mistõttu olid need kaotanud oma normaalse, läbilõikes ovaalse kuju. Ühel loomal oli peaaju ära söödud (järel nahk ja luufragmendid), teisel oli kukla piirkonda näritud, kolmandal puudus vasak tagumine jalalaba ning sama jäseme sääreluud olid paljad – lihased ära rebitud. Need vigastused olid tekkinud ilmselt pärast loomade surma. Sööjateks olid tõenäoliselt teised rotid, kuid kahe roti peaaegu täielik kadumine ning jalast rebimine oli mõne suurema looma, arvatavasti tuhkru tegu. Praegu on Saru rotikuningas fikseeritud alkoholis ning eksponeeritud Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis.

Teised Eesti rotikuningad. Saru kuningas ei ole esimene rotikuningas Eestis, vaid vähemalt kolmas. Kahjuks ei ole varasematest midagi säilinud peale mälestuste.

Zooloog Sven Veldre rääkis mulle 1980. aastatel, et tema isa, Richard Wedler (Veldre), on näinud kolme rotti, kes olid omavahel sabapidi kokku põimunud. Juhtum leidis aset Tartus aastatel 1915–1920. Täpne aeg ei olnud enam meeles.

Aastal 1986 pöördus Matti Masing Eesti Looduse artiklis [3] rahva poole üleskutsega teatada Tallinna loomaaeda haruldaste liikide leidudest. Vastukajana tuli loomaaeda muude kirjade hulgas teade (kirjutatud 25.02.1986) loodusehuviliselt viljandimaalaselt Kaarel Pedjat. Ta kirjutas: “Väga huvitav juhus oli umbes 15 aastat tagasi. Kõva pakane oli pidevalt kestnud mitu nädalit ja meie kohalikus endises Lalsi-Lätkalu piimatööstuse kõrvalhoones jäi sabapidi kokku 18 rändrotti. Nad olid ilmselt suure külma tõttu üksteise pääle roninud saepurutäidisega kõrvalhoone seinas ja sabad kokku põiminud selliselt, et isegi kohalikul mehel, kes nad avastas ja maha koksis, polnud sabasid võimalik lahti harutada. Mina proovisin tagajärjetult, kuid siis olid rotid külmunud. Rääkisin metsade peavalitsuse ja looduskaitse töötajale sm. Jaan Naabrile rottide kokkupõimimisest ja tema ütles et kirjanduse järgi on seda varem ka juhtunud.”

1986. aasta septembris uurimisretkel ööbisin Viljandimaal Kolga-Jaani valla Rõika külas Kaarel Pedja külalislahkes majas. Ta viis mind kokku Rõika rotikuninga avastajate Vilma ja Heino Sirkliga, kes jutustasid järgmise loo. Ühel külmal talvepäeval sisenes Vilma lauta ning nägi seinaaugust vaatavat rotti. Loom käitus ebatavaliselt: piiksus ega läinud ära. Appi kutsutud Heino lõi roti maha ja hakkas teda välja tirima, kuid selle asemel kerkis august üks rott teise järel. Rottide kättesaamiseks pidi Heino eemaldama seinast ühe laua. Seejärel kukkus põrandale rotipundar, milles oli 18 rotti, nagu pärast selgus. Kaks rotti pääses puntrast lahti ja jooksis minema. Teised rotid aga tapeti ning riputati õue külarahvale vaatamiseks.

Kahjuks ei suutnud keegi Rõikarotikuninga näinud inimestest tuletada meelde, mis aastal see leiti. Kaarel Pedja kirjast lähtudes võis see olla 1971. Mäletati, et oli väga külm talv. Loomade kirjelduse järgi oli tegemist kodurottidega. Kuigi meie vestluse ajal elasid seal kandis rändrotid, on koduroti elamine Rõikal 1970. aastate algul kooskõlas selle liigi tollase levikupiiriga ning selle muutumise tendentsiga [5]. Seega on Eestis umbes 90 aasta jooksul nähtud vähemalt kolme rotikuningat.

Rotikuningate leiud väljaspool Eestit. Hea ülevaate rotikuningate leidudest on andnud hollandi teadlane Martin Hart. Allpool toodud andmed pärinevad enamasti tema raamatust [1].

Esimene teade rotikuninga kohta sisaldub 1564. aastal ilmunud Johannes Sambucuse poeemis. Teoses on juttu härrasmehest, kes oli suures hädas rottidega, ja kelle teener on näinud seitset rotti, kes olid omavahel sabapidi kokku põimunud. Need seitse rotti on kujutatud ka illustratsioonil.

Alates 1564. aastast kuni 1963. aastani oli maailmas avastatud ja kirjeldatud 57 rotikuningat. Hilisema aja kohta olen suutnud leida teate vaid ühe rotikuninga kohta, kes oli leitud 1986 Prantsusmaal [6]. Seega on maailmas koos Saru leiuga üle neljasaja aasta jooksul registreeritud vaid 59 rotikuningat. See arv kajastab mingil määral nähtuse sagedust. Samas on osa nendest leidudest tõestamata ja mõned võisid olla ka võltsitud. Teiselt poolt näitab Eesti kogemus, et iga rotikuninga leid ei satu meediasse. Arvestada tuleb ka seda, et rotikuningatest leitakse ilmselt vaid väiksem osa.

Kõik leitud rotikuningad peale ühe koosnesid kodurottidest [# 3]. Erandiks oli 1918. aastal Jaava saarel avastatud rotikuningas liigist R. argentiventer. Maailmas laialt levinud inimkaaslejal rändrotil (R. norvegicus) ei ole looduslikke kuningaid kunagi nähtud, mõned on aga saadud eksperimentaalselt.

Teadaolevate rotikuningate suurus on varieerunud 3–32 loomani. Puntrasse ühendatud rotid on tavaliselt kuulunud samasse vanuserühma: kõik olid kas noored või täiskasvanud. Enamik rotikuningaid on leitud elusana. Need on avastatud eri aastaaegadel, kuid sagedamini talvel ja kevadel.

Leidude geograafia, välja arvatud Jaava rotikuningas, piirdub Kesk-Euroopaga. Enamik rotikuningaid on leitud Saksamaal, üksikud Poolas, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal ja Eestis.

Teiste loomade kuningaid on leitud üliharva. Kirjeldatud on vaid mõned sellised juhtumid oravatel, mets- ja koduhiirtel.

“Oravakuningaid” on Harti kokkuvõttes mainitud viis, kuid liiginimetused on jäänud mainimata. Kuna kolm juhtumit leidsid aset Ameerikas ja kaks Euroopas, siis oli tegemist vähemalt kahe oravaliigiga. Ameerika kolm oravakuningat avastati ühes ja samas kohas: ühe loomaaia territooriumil Lõuna-Carolina osariigis aastatel 1948–1951. Need kolm oravapundart koosnesid 3–7 loomast, kellest mõned olid avastamise hetkel surnud. Kõik kolm leiti külmal aastaajal.

Kaks Euroopa oravakuningat leiti 1921 ja 1951. Erinevalt rotikuningatest oravakuningaid enamasti ei tapetud, vaid lasti vabadusse, mõnikord pärast arstiabi saamist. Erandiks oli 1951. aasta Euroopa oravakuningas, mille leidja hukkas kurioosumi, et seda säilitada.

1929. aprillis leiti Holsteinis Saksamaal sabapidi kokku põimunud noori metshiiri (Apodemus sylvatucus) [6]. Kuningaid on koduhiirtel (Mus musculus) kirjeldatud Hannoverist ja Moskvast [2, 4]. Mõlemad juhtumid leidsid aset uurimislaborites. Kummalgi juhul oli tegemist stressis loomadega, kelle sabad olid kaaslaste hammustustest verised.

Kuidas rotikuningad tekivad? Selle kohta on pakutud mitmeid hüpoteese. Mõned neist kuuluvad fantastika valdkonda, näiteks oletus, et tugevamad rotid seovad nõrgemad liigikaaslased sabapidi kokku, et saada endale mugavat pesa. Tõsiselt võetavaid oletusi on vaid kolm: 1) rotikuningad on kunstlikult tehtud, 2) sõlm tekib sabade juhuslike liigutuste tagajärjel, 3) sõlm tekib sabade kokkukülmumisel või -kleepumisel.

Esimese oletuse loogika on järgmine. Rotikuningas on väga kummaline nähtus, millega saab inimesi hirmutada või selle näitamisega raha teenida. Mõnda rotikuningat ongi näidatud rahvale raha eest. Miks inimesed ei võinud ise rotte sabapidi kokku siduda?

Mõne rotikuninga kunstlik päritolu ei ole tõesti välistatud ja kunstkuningaid on saadud ka eksperimentaalselt (vt. allpool). Kuid samas on veenvaid argumente, et enamik rotikuningaid on tekkinud loomulikul teel: 1) surnud rotte sabapidi kokku sidudes tekib korrapärane sõlm, mis erineb suuresti sellest, mida näeme säilinud rotikuningatel; 2) suur osa rotikuningaid on leitud elusana, kuid elusaid rotte on võimalik kokku siduda ainult narkoosi all ning vaid laboris, mitte aga lautades, veskites või elutubades, kus neid tavaliselt on leitud; 3) rotikuningaid teatakse ainult kodurottidel, kes on parasvöötme Euroopas küllalt haruldased. Võltsijatel oleks palju mugavam kasutada kergemini kättesaadavaid rändrotte.

Teise hüpoteesi järgi tekib sõlm siis, kui rotid mängivad või tülitsevad ning vehivad seejuures oma sabadega või miski hirmutab neid ja nad haaravad oma sabaga ehmatuses teise roti saba. See hüpotees ei seleta sõlme tekke mehhanismi, ka ei leia see kinnitust tegelikus elus. Mängimise või tüli puhul on rotid nina-, mitte sabapidi koos. Ronimisel haaravad kodurotid puuoksi tõepoolest sabaga, kuid ehmatusest nad sabaga ei vehi. Olen ise aastaid pidanud kodurotte. Loomad on väga valvsad ning tihti satuvad paanikasse, näiteks püüdmise või puuri koristamise ajal, kuid sabad pole siiski kunagi kokku põimunud. Seda enam, et hirmunud rotid jooksevad tavaliselt laiali, mitte kokku.

Kolmas hüpotees selgitab asja järgmiselt. Rotid magavad koos, eriti külmal ajal. Juhul, kui nende sabaotsad kleepuvad või külmuvad kokku (kleepaineks võib olla veri, pesamaterjal, toidujäänused jm.), siis ärgates püüavad nad vabaneda ning kaootiliselt liikudes võivad tõmmata oma sabad sõlme. Seda oletust on katseliselt kinnitatud: rotid (ka rändrotid), kelle saba otsad on kokku liimitud, moodustavad rotikuninga mõne minutiga. Kusjuures tekkinud sõlme kuju on samasugune, nagu looduslikel rotikuningatel. Ka pärast liimi eemaldamist narkoosi all ei suuda loomad enam sõlmest vabaneda.

Rotisabade kokkukleepumine on kahtlemata haruldane juhtum. Kleepaine võib sattuda pessa väljastpoolt, näiteks pesamaterjaliga või võib selleks osutada veri, mis kuivades on kleepuv. Tuletame meelde, kui kõvasti kleepub vatt verise sõrme külge. Verine saba pole rottide puhul haruldane, sest suhteid klaarides hammustavad nad rivaali sabast, tavaliselt küll sabajuure juurest. Uurijate silme all tekkinud “hiirekuningatel” olidki sabad värskete haavadega.

Veel võib sabasid kokku kleepida külm. Märg käsi (või koguni keel) kleepub läbikülmunud metalli vastu otsekohe. Pesamaterjal ja ka roti sabad võivad olla niisked ning külma ilma puhul võivad sabaotsad kokku külmuda. Seda oletust kinnitab asjaolu, et paljud rotikuningad on leitud just külmal aastaajal. Rõika rotikuninga leidjad rõhutasid, et talv oli eriti külm. Saru kuningas leiti aga vahetult pärast järsku külmenemist, kui pikaajaline sula oli üleöö asendunud pakasega.

Kokkukülmumise hüpoteesi toetab ka rotikuninga leidude geograafia. Kuigi kodurott on üks enim levinud imetajaid maailmas, teatakse rotikuningaid peaaegu eranditult vaid Kesk-Euroopast. Põhjuseks võib olla see, et Kesk-Euroopa on üks väheseid piirkondi maailmas, kus kodurott elab külmas kliimas. Ehkki Põhja-Euroopas või Kanadas on kliima veelgi karmim, pole seal püsivaid kodurotipopulatsioone. Indias näiteks [kodurotti on ju ka paljudes teistes sooja kliimaga maades] on kodurott arvukas, ent seal on soe kliima.

Miks rotikuningad ikkagi tekivad? Oleme harjunud avastama looduses imetlusväärse otstarbekohasuse, mis tagab liikide eksistentsi ja evolutsioonilise edu. Rotikuningas on sootuks vastupidine näide. Omavahel sabapidi seotud loomad on surmale määratud: nad ei ole võimeliselt normaalselt liikuma, endale toitu hankima, varjama ennast vaenlaste eest. Rotikuninga rottide järelejäänud üürike elu on piinarikas, sest sõlme tõmmatud sabades areneb nekroos ning seda haiget saba tiritakse pidevalt eri suundades. Nagu näitavad röntgenipildid, ei pea sellisele tirimisele vastu isegi luud ja sabalülides tekivad mõrad.

Niisiis rottide seisukohast on see kummaline nähtus kahjulik. Miks ikkagi rotikuningad tekivad? Üks 17. sajandi autor on seletanud asja niiviisi, et meile sääraseid koletisi saates tuletab jumal inimestele meelde, kui patused nad on. Rotikuninga ilmumist on ühtlasi peetud katku endeks. Bioloogina arvan, et rotikuningas pole midagi muud kui karm evolutsiooniline tasu, mida maksab kodurott pika ja paindliku saba olemasolu eest.

1. Hart, Martin 1982. Rats. – Alison & Busby, London, New York.

2. Kunstyr, I. 1977. Beobachtung des sog. “Rattenkönigs” bei weiblichen BALB/cA Mäusen. Herdenpsychose und aggressives Verhalten als wahrscheinliche Ursache der Schwanzverschlingung. – Z. Versuchstierk. 19 (1–2): 92–96.

3. Masing, Matti, 1986. Meie pisiimetajate levikuatlas. – Eesti Loodus 37 (2): 99–102.

4. Котенкова Елена В.; Мешкова Наталия Н.; Шутова Майя И. 1989. О крысах и мышах. – Издательство Наука, Москва.

5. Милютин Андрей; Езерскене Элена 1984. Распространение крыс (род Rattus) в Прибалтике. Сообщение 1. – Eesti Ulukid 3: 39–50.

6. http://en.wikipedia.org/wiki/Rat_king

Andrei Miljutin (1953) on zooloog, bioloogiakandidaat, Elistvere loomapargi näriliste osakonna juhataja.