Mäealuse maastikukaitseala loomise algatas Viimsi vallavolikogu möödunud aasta augustis, selle aasta 14. juunil sai see teoks. Vallavolikogu lähtus seejuures valla arengukavast ning üldplaneeringust: esimene seab esikohale tasakaalustatud arengu ning teine määrab maakasutuse üldised põhimõtted.

Kaitseala loomisel kujunesid kõige ägedamaks vaidlused endise põllumaa üle. Kui metsade kaitseks on kodanikualgatuse korras kogutud üle tuhande allkirja – vajaduses neid hoida ei kahelda –, siis idee kaitsta tavalist lagedat ala säilitamaks tavapärast maastikupilti tundus mõnelegi kentsakas.

Ent Mäealuse maastikukaitseala karjamaa-osa on ainuke tükk “vana” Viimsit,
mis poolsaarel veel alles. Kariloomi Viimsil eriti enam ei peeta, kuid Mäealuse maastikukaitseala karjamaadel saab seda siiski veel näha. Mõned maaüksused on vahetanud omanikke, kuid suurem osa inimesi on siin elanud mitmendat põlve. Maaga on neil kindlasti teistsugune suhe kui uusasukatel. Kunagisi karjamaid ning põliseid talukohti eraldab ümbritsevast tiheasustusest klindiastang ühelt ja mets teiselt poolt. Seal tajutav elurütm ning elukorraldus erineb sootuks ümbritsevast, tänapäevast Viimsit iseoomustavast time is money elustiilist. Kohati tekib tunne, et saab piiluda “eilsesse”.

Kaitsealale jäävate maaüksuste sihtotstarve on maatulundusmaa ning kaitse-eeskiri ei sea olulisi piiranguid maaomanikele, pigem soodustab maa sihipärast kasutamist. Kaitseala valitseja kaudu makstavad loodushoiutoetused on ette nähtud rohumaade niitjaile, võsast puhastajaile ning loomade karjatajaile. Praegu niidetakse ja karjatatakse Mäealuse endisi põlde ja karjamaid vaid osaliselt. Et hoida ala võsastumast ning säilitada looduslikke ja poollooduslikke avamaakooslusi, oleks vaja aga hooldada kogu lagedat rohumaad. Osa endistest põldudest on nüüd söötis: see on paratamatu, sest maa pole siin omanikule enam tootmisvahend, puudub motivatsioon ning pole maaharimise masinaid. Korrapäraselt niites ja loomi karjatades saab söötis põllust kujundada liigirikka niidu. Selleks kulub küll aastaid, ent kaitseala luues oleme võtnud endale kohustuse seda teha, kulutades selleks ka raha.

Eesmärgi saavutamisel on oluline koostöö maaomanikega. Olukord on uus nii omavalitsusele kui ka maaomanikele, nii et toimiva süsteemi loomine nõuab harjumist ning aega. Väga selgelt on ilmnenud konfliktid era- ja avaliku huvi vahel, tõenäoliselt ei saa neid välistada ka edaspidi. Kuid meid aitab maaomanike kompromissimeelsus ja soov säilitada Viimsi valla loodus unikaalsena.

Kaitseala tagab intensiivse elamuehituse tandriks olevale Viimsile omase maastikupildi, metsade ning pinnamoe kombineeritud mõjust tuleneva bioloogilise mitmekesisuse, ökosüsteemi kooskõla ja maastike taluvuse.

Sigrid Rajangu (1979) on Viimsi valla keskkonnaameti juhataja.