Eesti Looduse fotovõistlus
2005/9



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/9
Kuidas meil ajast aega tõrva on aetud

Kirjanduse kaudu teame, kui Noa laeva ehitas, tõrvas ta laeva seespoolt ja väljaspoolt. Kuna laev oma mõõtmetelt oli suurem kui praegune ookeani aurik – siis pidid küll tolleaegsed tõrvaahjud suuremad olema kui hiljem Võhma küla meestel Saaremaal. Kes külastas Saaremaal Võhma külas kevade poole talvel mõnda talu ja küsis: „Kus teie meespere on?” siis vastati: „Mehed on metsas ahjude juures ja ajavad tõrva”.
[KV 658: 100, Mustjala, Karja]

Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Männitõrvaga immutatud puit ei karda seentõbe ega pehkimist. Tõrva põletamine on vana kunst, mille meie ajaarvamise algul Läänemere äärde jõudnud soomesugu rahvad õppisid tõenäoliselt baltlastelt. Balti keeltest on laenatud ka sõna tõrv (leedu derva, läti darva) [5: 2].

Puuajastu. Talupojale on maastik olnud ennekõike tootmisala ja tema teadmised sellest seostusid eeskätt loodusvarade kasutamisega [1: 44]. Maastik andis võimalusi teha mitmesuguseid töid. Samas piirkonnas üles kasvanud talu- ja kalurilapsed kogesid loodust hoopis erimoodi. Ühed märkasid ilma, lainetust, tuuli; nende maailm koosnes kalapüügist, paatidest, karidest, randadest. Teistest said põldude ja niitude tundjad. Metsas kasvanud lapsed õppisid tundma oma maastikku.

Talupoja teadmised loodusest on kujunenud väga pika aja jooksul. Tähelepanu pöörati ka pisimale muutusele looduses. Teadmisi anti edasi traditsiooni kaudu, vanadelt noortele. Loodust tuli majandada piiratud tehniliste vahenditega, õppimine kestis pikka aega, tööoskusi omandati terve elu.

Euroopa metsavööndi kultuure kuni murranguni 19. sajandil on mitmed teadlased nimetanud puuajastuks. Puud kasutati ehituseks, kütteks, tarberiistade valmistamiseks ja paljuks muukski: tõrva ja tökati, veovahendite, aedade-tarade tegemiseks jne. Enamiku oma tarbevarast sepitses talumees ise. Kõige rohkem kasutati meie metsade peamisi puuliike mändi, kuuske, kaske ja haaba, mille tehnilised omadused ei ole kõige paremad [6: 9].


Tõrva kasutusviisid. Tõrva tarvitati puidu mädanemise vastu. Igal aastal tõmmati kuuma puutõrvaga üle rautamata vankrirattad ja reejalased, et muuta neid vastupidavamaks. Tõrvati pilbas- ja laastkatuseid ning alumisi seinapalke, samuti maasse ulatuvaid aiapostide otsi, suuski jpm. Eriti rohkesti kulus tõrva mererannal ja suuremate siseveekogude ääres, kus sellega immutati paate, laevu, köisi ja kalavõrke. Saartel tõrvati ka riidest jalanõude – pättide tallad. Rannarootslased ütlesid: “Kõike, mis sa teed – tõrva!”

Tõrv oli ka hinnatud ravim, mis pidi aitama üheksa haiguse vastu. Sellega võiti haudunud varbavahesid, lõhenenud sääri ja külmavõetud kohti, samuti arvati tõrvast abi saavat nahahaiguste ja liigesevalu korral. Isegi valutavale hambale tilgutati männitõrva. Mõnikord määriti sääri tõrvaga ka parmude ja madude peletamiseks. Usuti, et ussid pelgavad tõrva lõhna ja hoiavad selle järele lõhnavatest inimestest ning majadest eemale. Palju ei tohtinud tõrva siiski korraga naha peale määrida, sest nahk võis maha tulla.

Saaremaal suitsetati rabanduse saanu nina all tõrvasuitsu ja inimene hakanudki toibuma. Leili viskamisel pandi vette veidi tõrva, siis oli saunas kergem hingata ja hingamisteede haigused taandusid. Tõrvaga raviti ka tiisikusehaigeid.

Parimaid luiske olevat saadud tõrva ja liiva segust [EA 9: 549, Hiiumaa]. Seepidele lisati samuti tõrva või vaiku: tõrvaseep arvati ära hoidvat nahahaigusi [EA 33: 103–115, Ambla]. Suviti kasutati tühje tõrvaseid tünne ka kärbsepüünisena: tünn toodi tuppa vanal kuul, sest usuti, et siis jääb rohkem kärbseid püünisesse [3: 141]. Jaaniõhtuti lõõmas tõrvatünn kõrgel pika ridva otsas, andes nii valgust kui ka paksu suitsu [6: 81].


Tõrva põletamine. Sagedasti põletasid talumehed oma majapidamises vajamineva tõrva ise. Ent Eestis leidus paiku, kus tõrvapõletus primitiivsetes ahjudes aitas mõningal määral elatist hankida. Suuremad tõrvapõletuskeskused tekkisid männimetsaaladel: Saaremaal Mustjalas ja Hiiumaal Kõpu poolsaarel ning Kagu-Eestis Pihkva järve lähistel Orava metsades. Saarlaste jutu järgi olevat tõrvaajamisest tulnud Mustjala nimigi: „Millest Mustjalg nime saand, sellest, et täma tõrva aand” [6: 34]. Hiiumaal hüüti Kõpu mehi ka tõrvakõplasteks.

Tõrva aeti enamasti männikändudest või -puust. Kuusetõrva ei peetud kuigi heaks, sest see oli kleepuv ning võis talvel rattal külmuda. Kõige paremaks peeti männipuu kõige vaigurikkamaid osi, eriti kände koos juurtega, mida tunti nimetuse all tõrvased, ka tõrvandid (Lõuna-Eestis), sakardid (Lääne-Eestis) või sakud (Saaremaal). Omaaegsel öisel ahingupüügil – tulusel käies põletati neid paadi ninasse kinnitatava haralise tuluseraua peal valgusallikana. Märjamaal mäletatakse, kuidas vanasti „pimedal ajal käidud teed, tõrvaka-lont käes, – see ei karda tuult, põleb ikka edasi ja annab käijale valgust” [6: 80].

Aastakümneid maa sees pehkinud männikände koguti soomaadelt ja turbarabadest, kus puukasv oli aeglasem, kuid see-eest sisaldas puit ka rohkem vaiku. Pehkinud kändude ümbert oli nn. maltspuit ära kõdunenud ja alles jäänud vaid vaigurikas osa. Väidetavalt olid suurema vaigusisaldusega ka tulekahju üle elanud metsa männid [KV 676: 93, Varbla].

Kõdunenud kände oli lihtsam maa seest kätte saada. Kergem oli juurida ka turbamaadel kasvanud puude kände, sest neil puudus sügavale maasse ulatuv pikk peajuur.

1939. aastal on Mustjala kihelkonnas tõrvakate kogumist kirjeldatud nii: Tõrva aetakse meil männikändudest ja tõrvastest männitüvidest. Kännutõru olla ikka parem kui linnukäre-tõru (linnukäretõrvaks hüütakse seda, mis tüvepuudest aetakse). Tõrvatöö algab sakude maast võtmisega. Sakusi-kändusi võetakse säält, kus mets on ühe paarikümne aasta eest juba maha võetud. Sest männa pekk mädaneb ümbert ära ja tõrvane süda jääb järge. Sakk kaevatakse ümbertringi lahti, raiutakse siis kervega juured läbi, aetakse kali alla ja ta tuleb maast üles. Sakude võtmise aeg on enamasti sügise, kuid võetake ka kevadel. Sakud võetakse hobusega kogu ja lautakse pinuse. Säält võetakse nad kas koju või otse tõrvaahjule. Sakud lastakse ennem ikka ilmastiku käe ka seista, see peseb nad mullast ja liivast puhtaks. Siis saetakse sakud kõik seitsmekaheksa tolli pitkusteks juppideks. Jupid lõhutakse kervega pisikesteks tolli ja kahe jämmusteks pilbasteks ehk käredeks. [3: 139]

Tõrva ei saa ajada värskelt raiutud puust. Esmalt tuleb puit kuivatada ning siis parajateks tükkideks ehk käredeks raiuda, et tõrv kergemini välja jookseks. Märja puu põletamisel jäi tõrva hulka palju vett. Käred pidid olema üsna väikesed – vaksapikkused, paaritollise läbimõõduga, käesuurused.


Tõrv aeti välja kuumaga. Eestis on tõrva põletatud peamiselt kolmel moel: tõrvaaukudes ehk -haudades, kummuli keeratud pajas ning erilistes tõrvaahjudes. Kõige arhailisemad olid tõrvahauad. Need olid saviliivasesse maasse, tavaliselt künkasse kaevatud võrdlemisi madalad lehtrikujulised augud, mis täideti püstiasetatud tõrvastega ning süüdati pealttuult põlema. Kui kännud olid intensiivselt põlema hakanud, kaeti auk pealt mätastega. Mõne uurija arvates võidi auk enne mätastega kinni katta ja süüdata alles hiljem selleks jäetud avadest. Niimoodi on toimitud ka näiteks Soomes. Augus tekkis suur kuumus, mille mõjul kännud ajasid tõrva välja. Lehtrikujulise haua põhi oli savitatud ja kõvaks tambitud või paekividega vooderdatud. Haua allosas oli auk, selle põhjast lähtus (tavaliselt puidust) renn, mille kaudu tõrv kogumisanumasse valgus. Aukudes põletades läks aga hulk tõrva kaotsi.

Tihti aeti oma tarbeks väikesi tõrvakoguseid kummuli keeratud paja all. Sellisel juhul tõrvapuid ei põletatud, vaid kuumutati paja peale tehtud tulega. Vana pada topiti tihedalt käresid täis ning asetati kummuli laudadest või kivist põhjale. Alla sobis lapik kivi, võimaluse korral kasutati paekivi. Kivi keskele raiuti auk, mille ümbrus õõnestati lohukujuliselt või raiuti kivisse augu suunas jooksvad kiiretaolised sooned. Augu kaudu voolas tõrv kivi all olevasse anumasse (või renni, mis viis tõrvakogumise anumani). Et tõrvapuud tulega kokku ei puutuks, savitati paja servad hoolikalt kinni. Tihti kaeti savi ka veel liivakorraga ning kui savi kütmise ajal pragunes, raputati kohe liiva peale. Seejärel seati paja ümber puud püsti ja süüdati põlema või tehti tuli paja põhja peale. Pajaaluse all võis olla ka puust või plekist renn, mida mööda tõrv anumasse voolas.

Suuri tõrvakoguseid aeti vastavates ahjudes. Tõrvaahje on valmistatud nii kividest (paas, graniit, tellis), savist kui ka miinikeredest ja laevakateldest (need müüriti kiviahjude sisse). Paekiviahje on peetud paremateks, sest usuti, et raudkiviahi läheb liiga kuumaks ja käred võivad kõrbema minna. Hilisemal ajal ehitati tõrvaahi tellistest, Kagu-Eestis ka savist. Raudkatlad ja miinikered on kõige hilisemad ning on olnud kasutusel neis paikades, kus tõrvapõletamine oli elatusala, näiteks Hiiumaal. Raudkatel on õhukindlam, kuumeneb kiiremini ja nõuab vähem kütet. Siiski ei pruukinud suur katel olla ökonoomsem kui pada ja lihtne tõrvaahi: suures katlas ei saanud tõrvakad ühtlaselt kuumust, katla keskosas paiknenud käred võisid jääda tooreks ning tõrv neist välja imbumata [KV 658: 43, Kadrina]. Ka tänapäeval põletatakse kodusel viisil tõrva sageli vanades raudkateldes, bensiinivaatides jms.

Tõrva valmistati tavaliselt kevadel, mõnel pool ka sügisel pärast põllutööde lõppu. See töö võeti ette alati vaikse ilmaga, sest tuulega sööb tuli tõrva ära [KV 57: 17, Kõue]. Ka siis, kui tõrv põlema läks, oli tuulevaikse ilmaga kadu väiksem. Tõrvaahjud ehitati alati kuskile metsaserva, elumajadest kaugemale.

Et tõrv jooksma hakkaks, pidi mõnda aega kütma – eri andmeil mitu tundi kuni ööpäev. Tuli ei tohtinud olla liiga valus, et käred ei kõrbeks. Esmalt jooksis torust tärpentinisegust vett (mida kuivemad tõrvapuud, seda vähem). Seejärel hakkas torust tulema auru ning auruga koos ka tõrva. Mõnel pool koguti esimene, hele ja vesine nn. tõrvakusi eraldi nõusse. Räpinas kasutati seda nahkade leotamiseks, Kuusalu kandis tõrvati niisuguse heledama ja vedelama tõrvaga laevade reelinguid, sest see andis kena kollase värvitooni. Hilisema paksu musta tõrvaga võõbati laevade ja paatide keresid ja tekke [KV 658: 65, Kuusalu, Kadrina; KV 658: 149, Räpina].

Kütmise kestus olenes tõrvapuude kogusest. Kütmine lõpetati siis, kui tõrva vool vähenes ja see veel ainult niidina nirises. Seejärel jäeti ahi kolmeks-neljaks päevaks, soojal aastaajal ka kuni nädalaks jahtuma. Jahtunud ahjust võeti söed välja. Kui süte jahtumist ei saanud oodata, kustutati need veega.

Saadava tõrva hulk olenes ahju suurusest ning tõrvapuude hulgast. Tõrva sisse jäi siiski alati mingil määral vett. Selle aurutamiseks soojendati tõrva. Mõnel pool lasti tõrval enne tarvitamist nädal aega varjulises kohas seista, et vesi koguneks peale ja auruks.

Tõrva põletamine oli enamasti meeste töö, kuid leidus ka erandeid. Nii asus Läänemaal Varbla kihelkonnas Poolenõmme külas Torupilli sauna mail väike tõrvaahi, kus tõrva ajasid ja süsi põletasid kaks naist, Riinu ja Liisu. Torupilli Riinut ja Liisut tunti nii kohapeal kui ka kaugematel rannikualadel, sest nende tõrva tarvitasid kala- ja laevamehed. Tõrvakännud juurisid ning tükeldasid samuti naised ise [KV 676: 91, Varbla].


Pigi, süsi ja muud kõrvalsaadused. Tõrvast keedeti lahtisel lõkkel pajas ka pigi (saartel nimetati seda tümaks), mille abil valmistati lõngast pigitraat. Pigi valmidust hinnati närides: vees jahutatud pigitilk ei tohtinud jääda hammaste külge. Liiga kaua keedetud pigi purunes hamba all, siis tuli keedusele lisada värsket tõrva. Mõnel pool segati tõrvasse ka nõge. Parajaks keenud pigi valati külma vette ning sellest vormiti käsitsi kanamunasuurused kakud.

Pigi valmistasid kingsepad. Talumehed tõid seda kingsepa käest. Pigitatud niidiga õmmeldi nahkesemeid, hobuseriistu ja jalanõusid [KV 57: 35, Helme].

Tõrva põletamisel tekkinud süsi tarvitati sepikodades ääsil. Sepad kasutasid puusütt kuni kivisöe kasutuseletulekuni. Vahel põletati puuhalgudest sütt ka eraldi, tõrva või muid kõrvalsaadusi kogumata. Sepad tegid seda oma tarbeks, kuid süsi on tehtud ka müügiks. Puusöe tegemisel oli eelistatum mänd või kuusk. Eriti mänd, sest kuusesöed olevat hakanud ääsil praksuma. Lehtpuid põlati kalliks, samuti polevat nad hästi põlenud. Süsi pandi ka triikraudadesse.

Tõrva ajamisel võis saada ka tärpentini. See oli keerukas, nii et selle kohta on vaid üksikuid teateid piirkondadest, kus tõrvapõletamine oli elatusala. Tärpentini lisati värnitsale, et tagada värvi parem nakkuvus, kuid tarvitati ka arstimiseks.

Tänapäeval võetakse tärpentiniajamine tõrvapõletamisest rääkides sageli kõneks. Elevuse põhjus: tärpentini eraldati puskariaparaadi abil ning kodus puskarit ajada on Eestis nüüd teatavasti keelatud.


Tõrvamine. Enne kasutamist aeti tõrv soojaks, et see puitu paremini kataks. Vahel hoiti tõrvatud asju sel eesmärgil ka kuuma päikese käes.

Kuusalus segati paaditõrvale kolmandiku jagu petrooleumi ja aeti siis väljas lahtisel tulel keema. Selline tuline tõrv imbus paremini puitu, puidupind kuivas kiiresti ega jäänud kleepuvaks. Petrooleumi ja tõrva segu keetmine oli aga väga tuleohtlik. [KV 658: 66–67, Kuusalu, Kadrina]

Nahkesemete, tavaliselt pastelde ja hobuserakmete määrimiseks mõeldud tõrvale lisati searasva, sest puhas tõrv tegi naha rabedaks ning koorus kergesti maha. Searasvaga segatud tõrva kasutati ka ratta- ja saapamäärdeks. Mõnikord pandi tõrva põletamise ajal kändudele juurde raiutud konte või rasvast liha või isegi visati käredele mõni väiksem surnud loom (näiteks koer). Siis jooksis rasv koos tõrvaga kogumisnõusse. Seesugune tõrv sobis kohe saabaste ja muude nahkesemete määrimiseks [KV 658: 43, Kadrina; KV 658: 72, Kuusalu; KV 658: 149, Räpina].


Müük ja vahetus. Tõrvameistrid käisid talviti metsavaestes kohtades tõrva ja pigi müütamas ning leivavilja vastu vahetamas. Mustjala tõrvameistrid, kes tavatsesid enamasti Pöides kaubelda, nimetasid seda “Eekiptusest vilja toomiseks”.

Tõrva mõõdeti toobiga. Et toopi mitte tõrvaga määrida, mõõdeti kõigepealt ostja nõusse niimitu toopi vett, kui palju ostja tõrva soovis. Siis pisteti vette pulk ja tehti sellele veepiirile märk. Seejärel valati vesi nõust välja ja kallati tõrv asemele, kasutades märgitud pulka mõõtevahendina.

Vahel segasid tõrvamüüjad koguse suurendamiseks tõrvale lisaaineid, näiteks keeva vett ja härjasõnnikut, mis tõrvaga hästi segunesid. Mõnikord tembiti tõrva peeneks sõelutud tuhaga.

Pigi müüdi kakkude kaupa ja vahetati tavaliselt linade vastu. Maha müüdi ka tõrva põletamisest jäänud söed.


Tökat, kadakaõli, kivitõrv. Männitõrvaga samal viisil on saadud ka tökatit, kadakaõli ning saare- ehk kivitõrva.

Tökatit ehk kasetõrva aeti kasetohust ja -juurtest ning kasutati hobuseriistade määrimiseks ja saapamäärdena. Tökatit aeti enamasti kummulikeeratud pajas ja seda valmistati korraga vähem kui tõrva. Vana kase tohust sai rohkem ja paremat tökatit (nagu vana männi kännust sai paremat tõrva). Kõige paremat tökatit sai vanade mahalangenud kaskede pehastunud koorest. 1958. aastal Torma vallas üles kirjutatud teate kohaselt kippunud noortest kaskedest ja värskest tohust aetud tökat saabaste külge kinni jääma – seda olnud raske nahale laiali määrida – ning nahka praguliseks tegema. Seevastu vanast pehastunud tohust aetud tökatiga määritud saapad olevat läikinud nagu peeglid ega võtnud ka vett külge.

Mõnel pool põlati kodus aetud tökatit, sest ta olnd jüst kui va kört. Tökati varjuküljeks peeti ka erilist lõhna, mis olevat olnud ullem ais kui siku ais pärtlipäeva aeg [KV 79: 411, Torma].

Tökati ajamiseks pidi toht olema kuiv ja puhas. Samblast ja muust prahist puhastatud tohutükid asetati patta serviti, et tökat paremini välja nõrguda saaks. Paja peale tehti veidi väiksem tuli kui tõrvapõletamise puhul. Veikese tulega tuleb akata kuumutama. Kui suure tule teed, siis kärsatab vai põletab tohud ära. Siis on perses kõik see töö ja vaev… Tökatid pead aama kannatliku meelega võtab aega mis võtab, aja peale ei tule vuadata. [KV 79: 413-414, Torma] Nii tõrva- kui ka tökatiajamisel pidi väga ettevaatlik olema, et tõrvakad või toht tuld ei võtaks. Ka tökatiajamisel tekkis tärpentini [KV 658: 23, Simuna].

Samal viisil on tehtud ka kadakaõli, mida tarvitati nahahaiguste raviks. Kadakaõli oli võrdlemisi paks mustjaspunane vedelik, mida kuumas saunas ihule määriti. See olevat küll olnud valus, kuid hävitanud tõhusalt näiteks sügelisi.

Saarepuujuurtest aeti saare- ehk kivitõrva. Ka siin eelistati vana või pehkinud puud, sest usuti, et vanast puust saab rohkem tõrva. Kivitõrva aeti vanadest reejalastest, rattakodaratest, lookadest, painarpuudest jm. Kivitõrva kasutati ravimina kopsu- ja kõhuhädade ning jooksvahaiguse korral, seda ostsid ka apteegid. Tülika ja aeganõudva toimingu tõttu ei tahetud sellega siiski eriti tegeleda.

Ka männi- ja kuusevaiku, mida on nimetatud põletamata või tooreks tõrvaks, on paljud soomesugu rahvad kogunud ja kasutanud. Kleepuv vaik sobis side- ja tihendusaineks ning seda närides puhastati hambaid. Vaiguga võiti haavu ja sellest valmistati plaastreid. Peaharju valmistades kinnitati vaiguga harjaseid. Ajapikku asendati vaik tõrvaga, sest vaiku hakati vajama suurtes kogustes [5: 1–2].

Plaastri retsept: 4 osa puhast vaiku, 1 osa searasva või võid, 1 osa vaha (või veel parem: tarupigi), mõni tilk rukkiorase mahla, pisut soola; keeta 5–10 minuti. (Kanepi).

Võrdsetes osades mett, searasva või magedat võid ja vaiku (Kodavere).


Aga tänapäeval? Ettevõtlikud mehed ajavad männikändudest tõrva meie päevilgi. Männikäredest aetud tõrv on looduslikult puhas ja käsitöösaadusena ainulaadne. Üha suurenevate raiemahtude tõttu pole toorainepuudust karta.

Tõrvaga võib niiskuse eest kaitsta nii laastukatuseid kui ka palkmajade seinu. Taas on hakatud valmistama puupaate, mida saab veekindlaks muuta tõrva abil. Kodus valmistatud tõrva saab tarvitada ennetavaks roostetõrjekski. Tõrva põletamisel tekkinud süsi sobib aga grillimiseks. Tavapäraselt valmistatakse grillsütt lehtpuust, sest vaigurikka okaspuu süsi annab grillitavale toidule kõrvalmaitse. Kui aga vaik on männipuust välja kuumutatud, pole kõrvalmaitset karta.

Huvi suurenemist traditsiooniliste töövõtete vastu on soodustanud ka hoogustuv turism ning kohaliku identiteedi otsingud. Vanu menetlusi kasutatakse järjest enam ka turismimagnetina. Nii on Järvamaal meelelahutuseks üles seatud tõrvapõletusahi, kuhu tehakse tuli jaanipäeval, kodukandipäevade ja metsatöötajate päevade aegu või siis, kui on oodata suuremat turismirühma. Tavapärast käsitööd pakutakse laatadel, turismiettevõtetes jm., piirkondlikud mainekujundajad püüavad leida oma kodupaiga ajaloost elemente, mille abil kohalikku eripära rõhutada.


Arhiivimaterjalid

Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv (EA):

EA 2, A. Jürgens, Peetri khk, 1923: 483–790.

EA 9, Ferdinand Leinbock, Etnograafilisi teateid Hiiumaalt, 1925: 11–690.

EA 33, A. Promm-Järvesoo, 1937, Ambla khk.: 11–335.


Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastuste arhiiv (KV):

KV 57, G. Sommer 1941, REM. Küsimusleht nr. 28, Kose: 17–18; Hans Martin 1941, REM. Küsimusleht nr. 28, Helme: 35–36.

KV 79, Priidu Tammepuu 1958. Kodusest tökatiaamisest, Torma: 409–422.

KV 658, Kalvi Õis. Tõrvaajamine, Simuna: 22–24; Arnold Ilves 1976. Männipuu tõrva valmistamine, Kadrina: 42–47; Juss Sõster 1980. Tõrvapõletamisest rannakülades; Kuusalu, Kadrina: 60–69; J. Rass 1982. Tõrvapõletamisest, Kuusalu: 70–74; O. Kuusk 1975. Tõrvaajamisest Mustjala ja Karja khk.; Mustjala, Karja: 99–111; Nikolai Kivilomp 1983. Tõrvapõletamine, Räpina: 143–166.

KV 676 Karl Heinluht 1991. Läänemaa Varbla khk. Saulepi valla Poolenõmme küla ja Poolenõmme mõisa hooned ning eluolu: 46–105.


Kirjandus

1. Frykman, Jonas; Orvar, Löfgren 1990. Culture Builders. A Historical Anthropolgy of Middle-Class Life. New Brunswick and London: Rutgers University Press.

2. Kokassaar, Urmas. Männivaik on keemia-varaait.

http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0106/urmas.html

3. Loorits, Oskar 2004. Endis-eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. – Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 21 (15).

4. Raudvere, Rein 2000. Kalja küla mehed ajavad tõrva. – Maaleht nr. 46 (684). 16.11.

5. Talve, Ilmar 1940. Tõrva- ja miilipõletamine Eestis. Etnograafia keskastme seminaritöö. Käsikiri Eesti rahva muuseumis.

6. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.


Kristel Rattus (1971) on Eesti rahva muuseumi teadur-kuraator ning üks ERMi kodulehekülje rubriigi „traditsioonilised töövõtted” koostajaid.



KRISTEL RATTUS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet