2005/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2005/9
Linde ja roogu, kadakaid ja kive, muda ja mõisa

Hiiumaa tuntud looduse- ja loodusfotomees Tiit Leito kinnitab, et parim aeg Hiiumaa kaguosas Orjaku õpperajal käia on augusti lõpust oktoobrini: siis on sealne linnurohkus eriti muljetavaldav. Seda rada ei maksa aga pelgaks linnusõbra paradiisiks pidada. Vaade linnutornist rõõmustab kelle tahes silma. Kõnniradadel hoomad, milline on kadastik või rooväli seestpoolt. Ei puudu ka kultuuriloolised aspektid: saad teada, kuidas lõigatakse ja kasutatakse roogu või milleks on hea Kassari lahe muda. Isegi väike mõis on rajaservas.

“No mis mees sina siis oled, kui sul meie raamatutki pole?!” lõõbib Tiit Leito ehthiidlaslikul moel, kui talle saarereisi kavandades helistan. Küsin nimelt, milline hiidlaste loodusradadest valida seekord Eesti Looduse lugejaile tutvustada. Siis kuulengi, et maakonna keskkonnateenistus on kevadel välja andnud Tiidu enda kokku pandud raamatukese “Õppe- ja matkarajad Hiiumaal”.

Brošüüri kesklaotuse kaardilt on leida viisteist rada, aina saare servi pidi laiali, kõige tihedamalt Kassari kandis. Tiit kinnitab, et üks rada on tegelikult veel, aga see asub eramaal ja valdaja pole lisareklaamist huvitatud.

Meie ühine valikunäpp langeb just Orjaku rajale kui mitmekesisele, hästi välja ehitatud ja valikuvariante pakkuvale. Tiit Leito tuleb meie väikesele seltskonnale teejuhiks.


Alustada võib mõlemast otsast. Meie läheme rajale Orjaku silma juurest. Aga minna saab ka Orjaku mäelt. Raja mõlemas otsas on pisike parkla, üks asub kahest meremärgist madalama ehk siht-tuletorni, teine kõrgema ehk majaka juures. Raja ülesehitus ja asend suure tee kõrval võimaldab teda osaliselt või jupikaupa läbida.

Alustame siht-tuletorni juurest: tänavuses põletavas juulipäikeses Tiidulegi üllatuseks pruunikaks “päevitanud” infotahvli kõrvalt. Loogiline on enne pikemal rajaosal vantsimist läbi käia alles paar aastat tagasi suuremale rajale juurde õmmeldud nn. roostikuring, millel pikkust umbes 700 meetrit. Ega vist Eestis mujal kui siin ja Silma kaitsealal pilliroo vahele seatud radasid rohkem olegi.

Vasakul käel suunab meid elektrikarjuse traadistik: ilmne märk, et rajal on looduskaitseideede neljajalgseid elluviijaid. Kohe tuleb ka kaval pöördvärav, mille “maaletooja” olevat kadunud Ruuben Post. Inimene saab sellest hõlpsasti läbi, lammas aga mitte. “Lammas võib aru saada küll, kuidas minna, aga tal ei lähe pööruks,” teab Tiit hiiu moel öelda.

Värava taga ongi rannakarjamaad umbe kasvamast hoidev määgijasalk. Edasi kulgeb õpperada esimesele laudteejupile, OÜ Silmakare kätetööle. Lauad asetsevad veest oma pool meetrit või rohkemgi kõrgemal. Poste pole siin sugugi asjata raisatud: nii kõrgele ongi vesi küündinud.

Seda silda mööda saab matkaja kuiva jalaga Silmakarele, mis kunagi olnud suvine lambakarjamaa. Roostiku vahel on veel praegugi näha mõni tükk kunagist lambaaeda. Nüüd on suur osa karest kadastiku vallata ja selle vahele tee vääneldes lähebki. Kogenematu arvab, et seegi rada on ehk lammaste sisse tallatud. Ei ühti, teab Tiit Leito kinnitada, on hoopis suure töö ja vaevaga raiutud – selleks, et saaks kadakatihnikut ka seestpoolt vaadata. Nii nagu on lepavõsast välja raiutud see rajaosa, kus nüüd lambad asjatavad.


Hääbuva lahe roostikusilmusel. Ühel hetkel kerkib kadakate vahel kahejärguline vaatealus. Tiit räägib muheledes, kuidas algul ehitatud vaid madalam platvorm. “Aga sealt polnud ju midagi näha!” Nii tehtigi kõrgem pukk juurde – vaatega Käina lahele. Ja torni kõrval on lahe linnustikku esitlev infoalus. Infoalused on kõik meie teejuhi ja tema OÜ Kivirullija töö.

Kunagi on Käina laht tõesti olnud laht Hiiumaa ja Kassari, Eesti suuruselt viienda saare vahel. Nüüd on ta pigem riimveeline rannikujärv, mis merega ühenduses vaid väikeste vooluavade kaudu teetammides. Pinda on tal umbes 900 hektarit, aga see tikub aina väiksemaks jääma: lahe kinnikasvamine jätkub, jõuliselt tungib peale roostik. Ja lahe suurim sügavuski jääb alla meetri. Lahe kaldad on valdavalt soised. Kui üle kümne aasta tagasi õpperada kavandama asuti, oli Orjaku mägi vaata et ainus võimalik valik.

Esimese tõsise roomõõtmise tegid Käina linnuparadiisi avastaja Johann Kallas ja Tiit Leito aastal 1976 ning siis levis see sadakonnal hektaril. Järgmise hinnangu võttis kakskümmend aastat hiljem ette Toivo Saue ja sai 195–200 hektarit, nii et tubli viiendiku veekogu üldpinnast. Aga sellestki on nüüd juba kümme aastat möödas ja küllap on roostiku osakaal praeguseks veel suurem. “Saja aasta pärast pole siin vee tilkagi,” arvab seletuste jagaja. Ega inimene vahele tiku segama, kui loodus on sedamoodi sättinud. Nii palju tammiavades olevaid lüüse siiski tõstetakse-langetatakse, et kalad hätta ei jääks. On ju laht paljudele kalaliikidele oluline kudemis- ja kasvuveekogu.

Teine läbi roostiku kulgev laudtee toob rändaja Silmakarelt jälle n.-ö. päris Kassarile tagasi.


Lendkingitus suurelt vennalt. Laudtee keskel on taas üllatus: suur, üle nelja meetri pikk ja lai ning ligi kaks meetrit kõrge kivimürakas, infoalus juures. See jagab seletusi rändrahnude kohta üldse, eriti aga nende osa kohta rahvakultuuris. Ja ei jäta toomata muistendit, kuidas see kivi just siia on sattunud. Olnud nii, et Hiiumaa vägilane Leiger asunud kirikuid ehitama. See polevat aga meeldinud ta naabersaarel elanud suurele vennale Tõllule, kes hakanud rajatisi kividega pommitama. Käina kiriku pihta sihitu kukkunudki siia lahe veerde. Eks ta nimi nüüd siis Tõllu kivi olegi.

Laudtee järel keerab rada täisnurga all vasakule, pöördekohas on järgmine infoalus – pilliroo kohta: kus ta levib ja kuidas paljuneb, kuidas igasugustele olenditele toitu ja varju pakub, kuidas teda majandatakse ja hooldatakse. Oleme kaitsealal, sestap varutakse roogu kaitsekorralduskava alusel. Roog on teadagi hinnatud ehitusmaterjal; rookatust mõistab teha ka meie teejuht Tiit Leito.

Viimane roostikuringi jupp võib olla ülemäära märg – vähemalt seni, kuni sinnagi tõsisem astumisalune ehitatakse. Meie ränd on vihmase augusti vihmapäeval, sestap tuleme lihtsalt tuldud teed tagasi. Muidu jõuab rada aga suurele teele välja ja just seda mööda tuleb jätkata, kui lähete raja pikemale, umbes kolmekilomeetrisele osale. Kui läbite selle päripäeva, tuleb sihttule juures jälle vasakule kadakate vahele keerata. Meie läheme vastupäeva kõnnile: suurt teed mööda seni, kuni paremalt hakkavad paistma suured puud, puude vahel majad ning nende juurde viib kõrvaltee. Sellele pööramegi.


Orjaku mõis sünnib uuesti. See kõrvaltee oli kunagi just see päris tee – praegust polnud siis olemaski. Vanade aegade tõelise tunnistajana on teeservas mõisa väravapostid ja veidi eemal keldrid. Postid on kenasti heledaks värvitud ja otse nende kõrval asuva kivihoone kallal askeldavad meistrimehed. Sellest hoonest olid alles vaid varemed, nüüd on ta erakätes sündimas uuele elule.

Orjaku ehk Nina mõisa ajalugu on jälgitav tagasi 17. sajandi hakuni; peremeeste seas on selliste kuulsate suguvõsade esindajaid nagu Wrangellid, De la Gardie’d ja Stenbockid. Viimane parun Alexander Hoyningen-Huene olnud aga Esimese maailmasõja aegu Saksa spioon ja sattunud Siberisse. Pärast maareformi jagatud mõisamaad Vabadussõja preemiataludeks, peahoone aga lagunes.

Mõisa juures, teisel pool teed on vanad romantilised puumajad, kus rännumees võib öömaja üürida. Ja ühe maja seinal on omalaadne väljapanek, mis vääriks lausa infoalust. Hea, et meil endal teadjamees kaasas. Nii saame kuulda, et heinasaad on hiiu keeli kokk ja saadude veoks kasutatud regi kokaregi. Või et väikese puulabida moodi riist on hoopis rookatuse tegija abivahend lasn. Veel on seal jäätuur ja looga painutamise puu ja muudki.

Aga teisel pool vett on Reigi saar; nime on see saanud arvatavasti samast vana põhja-keele tüvest, mis Islandi pealinn Reykjavík – reikyr (‘suits’). Kui Reykjavíkile (‘suitsulahele’) nime andnud suits oli ilmselt kuumaveeallikate aur, siis siin antud suitsuga märku saabuvatest laevadest. Toona said laevad veel Kassari ja Orjaku vahelt läbi; nüüd on veetee seal kohati pigem sümboolne.

Kui taas suurele teele tagasi jõuame, tuleb pöörduda vasakule tagasi Jausa poole ja minna paremale, kuni Orjaku majaka poole näitava sildini “Orjaku loodusrada”.


Matkarada pole õpperada. Sellessamas Tiit Leito enne viidatud raamatus “Õppe- ja matkarajad Hiiumaal” on autor maakonna loodusrajad jaganud nelja kategooriasse. Põhjuseks teadagi see, et kogu selles loodusrajanduses – nagu looduskasutuses üldse – valitseb Eestis paras kaos ja Tiidu meelest on viimane aeg hakata asju süstematiseerima. Kas või selleks, et oleks võimalik üksteisest aru saada.

Laias laastus on hiidlased arusaamal, et õpperajal õpitakse: see ei tohiks olla kuigi pikk, ehk kuni poolteist kilomeetrit, ja seal on rohkesti infotahvleid ja -aluseid. Matkarajad on eelkõige neile, kes sportliku mahvi tahavad just looduses kätte saada. Niisiis peavad need olema mõni või mõniteist kilomeetrit pikad ja loodusinfo võib seal ka olla, aga ei pruugi. Nende kahe kategooria vahele jäävad segafunktsiooniga õppe- ja matkarajad ning neljandaks on looduse õppeklassid või -väljakud, näiteks Kõrgessaare orhideede õppepeenar.

Orjaku loodusrada on ilmselge õpperada, millel lausa omaette õppeklass. 2000. aasta juunis avatud linnutorni all paiknevas ruumis võib korraga tarkust nõutada paras klassitäis lapsi või miks mitte bussitäis täiskasvanud loodusehuvilisi. On kenad stendid ja binoklitki saab vähese raha eest laenutada.

Kui meie torni alla tuleme, muutub Tiit küll väheke tusaseks: lauale on jäänud veel vaid üks ingliskeelne voldik – ei ainsatki eestikeelset. “Ega muu ei aita,” ütleb mees, “kui leida võimalus siia täiskohaga töötaja ametisse panna, kes kogu kaitseala ja ka selliste “pisiasjade” eest hoolitseks.”


Vapilindu ei silma, küll aga luiki ja laukusid. Torni vaateplatvormil on katus peal ja nii kannatab seal vihmasegi ilmaga vaatlusi teha. Meie tulles pakib parajasti üks habemik oma peent vaatlusoptikat Soome numbrimärki kandvasse autosse. Hõimurahva rohked “linnuhaiged” on Eesti kui linnaparadiisi väärtused ammu selgeks saanud.

Augusti esimese poole lõpus siin veel väga tiivulisterohke pole. Siiski-siiski: lahel rõõmustavad silma rohked valged, hallide poegadega luigepaarid, otse torni all õiendab oma asju arvukas valgelaubaliste laukude seltskond. Ja raudkull ehmatab roostikust lendu suure kuldnokaparve. “See passib mõnda jobumat!” kommenteerib Tiit.

Meie teejuht kinnitab, et tõsisem rändlindude tulek algab 20. augusti paiku ja arvukuse hariaeg on septembrist oktoobri keskpaigani välja. Siis võib tipp-päevadel Käina lahel korraga olla oma 20 000–25 000 tiivulist. Eriti rohkesti tuleb rände eel siia ujuparte: neil hea madalast veest toitu küünitada. Ja sookurgedele on paik hästi oluline, neid ööbib siin tuhatkond. Hallhanede hulk on aga rängalt alla käinud, süüdi küllap nii muutused põllumajanduses kui ka ülemäära hoogsaks paisunud jaht ja jahiturism.

Rändlindude jaoks ongi Käina laht esmatähtis, aga muidugi on linde siin üsna rohkesti ka pesitsusajal, kokku üle 90 liigi paari tuhande paariga. Seesama, Eestis alles suhteliselt uus kühmnokk-luik, esimest korda 1959. aastal pesitseda üritanu, leidis just Käina lahe 1963. aastal endale hästi sobivat. Nüüd on neid siin oma 180 paari. “Ilmselt rohkem ei mahu ka,” arvab Tiit.

Põnevad liigid on muidugi hüüp ehk roohärg ja rääkspart; välimuselt aga üks efektsemaid eksoodina tunduv naaskelnokk – Käina lahe vapilind, kelle Johann Kallas just nimelt Käina lahel esimest korda Eestis 1962. aastal pesitsemas leidis. Nüüd punub siin kodu mitukümmend ülespidi kaarduva nokaga mustvalges sulekuues kurvitsalise paari. Meie käigu ajaks, tõsi, on nad teisale liikunud.

Tiit Leito on lahe linnustiku ühe projekti raames lausa aasta ringi liigiti üle lugenud. Mees võdistab meenutades veel siiani õlgu: talvel olnud päris vastik linnutornis sulelisi passida. Aga külmalgi ajal on siin üks põnev lind liikumas – võrdlemisi uue asukana meile jõudnud roohabekas.


Igal laiul oma nimi. Linnutornist on kogu laht kenasti peopesal. Ühel laiul tikub taimestik kiduraks ja suve hakul olnud ta veelgi nirum. See on Männaklaid, mille on vallutanud kõikjal rohkeid vaidlusi tekitavad kormoranid. Tiit arvab, et neid võib lahel olla juba oma tuhat pesitsuspaari. Esialgu suudab laiuke pärast kalamaiaste pesitsust veel rohetama hakata, aga küllap saab mustade merelindude vänge väljaheide sellelgi maalapil puudest peagi jagu.

Igal enam kui kahekümnest lahe saarekesest on kunagi olnud nimi. “Eks inimestel olnud ju vaja öelda, et mul jäi kott või koer sellele ja sellele rahule maha,” selgitab teejuht. Omal ajal korjas Johann Kallas rahvasuust nii palju nimesid kokku, kui veel mäletati, aga osa oli juba siis ununud.

Otse linnutorni all on suurem Kadaklaid ja selle ümber tillemad Lõuna-, Veski- ja Vasikrahu. Siis kurakätt veel suur Vareslaid ja selles Silmakare pool Mustakivi- ja Härglaid. Igaühel võimalus lasta fantaasial lennata, et miks just see maatükk selle või teise nime on saanud.

Kui tornist alla tuleme, viib kenasti vabaks raiutud tee meid lahe äärde ja sealt enam mitte nii kenasti niidetud (Tiit peab taas natuke pahandama …) tee ühele sillakesele.


Lahest tuleb ravimuda ja katuseroog. Silla juures ütleb infoalus selle rajatise otstarbe ära: “Mudasild”. Tiit Leito aga vangutab taas pead ja meenutab, et selle silla uusimgi uuendus ehitatud ikka väljapoole pilliroovälja, nüüd on aga võimsalt peale tungiva müüriga külgedelt piiratud.

Muda olla Käina lahes niisama hea kui Haapsalus; lasundi paksus on kuni kaks ja pool meetrit ning koguvaru umbes miljon kuupmeetrit. Kummatigi on seda raviks suhteliselt vähe kasutatud, esmalt Hiiumaal Selja haiglas 1897. aastal. Väärtuslikust loodusannist on toodetud ka humisooli nimelist ravimit; viimati tehti Käina muda kallal teadust 1989. aastal ja loodetavasti ei jää see viimseks korraks. Igatahes algas muda raviotstarbeline kasutus uuesti 1999. aastal Käina sanatooriumis. Praegu on kaevandamisluba vaid ühel firmal, mis paneb väärt ollust ka kosmeetikute tarvis purki.

Veidi maad tagasi mudasillast torni poole on veel üks infoalus ja selle kõrval pillirookahl. Siit saab põgusa ülevaate, kuidas roogu varutakse ja kuidas varutust katus sünnib. Selgitusel on pildid juures ja need on meie teejuhi Tiit Leito joonistatud. Rookatusega maja “modell” oli muide Saarnaki laiu saun, mille katus on Tiidu enda tehtud – nagu ka teised Hiiumaa laidude kaitseala katused või Kassari kabeli rookate.

Ja siis on aeg lahe edelakaldaga rööbiti kulgevat rada pidi alguspunkti poole rühkida. Tee paikneb suuremalt jaolt põõsaste vahel ja infoaluse toel saab uurida, kuidas teha vahet türnpuul ja paakspuul või kadaka isas- ja emaspuul.

Lambaaiast aitab üle trepike, kaks linnutornist tublisti madalamat vaatealust võimaldavad veel kord kiigata ka lahele. Kui üle kümne aasta tagasi sai toonase biosfäärikaitseala töötajate Reet Kokovkini ja Kai Vahtra algatusel valmis esimene, poolteisekilomeetrine tükk seda rada, pandi neile alustele hiiukeelne nimi krenk.

Paari tunniga oleme Orjaku rajal rahulikus tempos kõik üle vaadanud ja sõidame Kassari poole edasi. Vetsi talli nime kandvas populaarses kõrtsis on hea kange kohv.


1. BKA 1995. Orjaku loodusrada. BKA Hiiumaa keskus.

2. BKA 2000. Käina laht. BKA Hiiumaa keskus.

3. Leito, Tiit (koost.) 1995. Õppe- ja matkarajad Hiiumaal. Eesti Loodusfoto.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012