Eelmises ajakirjanumbris anti nõu kivististe kollektsionäärile. Seekordne ülevaade pakub algtõdesid mineraalide kogujale ja juhatab kätte kohad Eestimaal, kus võiks nende kogumisega algust teha.

Mineraale kogutakse mitmel põhjusel. Nad võivad pakkuda esteetilist ja kunstilist elamust või teaduslikku huvi ning ärgitada põhjalikumalt süvenema kivide-mineraalide valdkonda. Mineraale võib koguda koduse kollektsiooni tarvis, lihtsalt kogumiskirest, või kooli/kodukoha muuseumi tarbeks. Teadusasutused lähtuvad eelkõige teaduslikest, aga ka pedagoogilistest eesmärkidest, geoloogiamuuseumid peavad silmas inimeste laiemat harimist. Mineraalid-kivimid võivad kuhjuda ka lihtsalt voodi alla või kapi taha. Et seda vältida, tuleb anda nõu, kuidas hoida väärtuslikku kogu esimese õhina möödudes. Selleks on vaja teadmisi mineraalide omaduste, nende määramise ning kogumisel tarvilike tööriistade kohta. Samuti peab teadma, kuidas koostada ja hoida mineraalide kollektsiooni.

Mis on mineraal? Ühelt Ameerika kalliskivimüüjalt küsiti: “On teada mineraalide teaduslik definitsioon, aga mida tähendab mineraal teile?” Ta vastas nii: “Minu meelest seisavad mineraalid oma teaduslikust definitsioonist kõrgemal. Nad on looduse skulptuurid, nad on minu jaoks kunst. Eristada mineraalis keemiat ja aatomeid on sama, kui öelda Van Gogh’i maalide kohta, et need on pelgalt värv, pigment ja lõuend. Mineraalide tehniliste omaduste tundmine on suur teadus, kuid hindamaks mineraale ei ole vaja teaduslikku käsitlusviisi. Mineraalid esindavad Maa ilu. Ma võrdlen neid sageli lillede, troopiliste kalade või merikarpidega. Need kõik on Maa loodud kunstiteosed.”

Geoloogid teevad ranget vahet mineraalidel ja kivimitel. Selleks et keemilist elementi või ühendit saaks kutsuda mineraaliks, peab olema täidetud viis tingimust.
1.

Mineraali peab leiduma looduses ja tema teke on looduslik. On ka laboris kasvatatud tehismineraale, kuid neid ei peeta “õigeteks” mineraalideks.
2.

Mineraal on enamasti anorgaaniline, s.t. ei ole elusorganismide tehtud. Siiski leidub erandeid: pärl ja merevaik. Eristamaks neid päris mineraalidest, nimetatakse neid mineraloidideks. Ka biomineraale, millest koosnevad näiteks organismide karbid, kojad ja hambad, ei käsitleta “õigete” mineraalide hulgas.
3.

Mineraal peab olema tahke. Ka looduslik jää kuulub mineraalide hulka, ent tehislik mitte.
4.

Mineraalil on kindel keemiline koostis, milles teatud elementide sisaldus võib varieeruda. Näide: dolomiidi keemiline koostis on CaMg(CO3)2, kuid kaltsiumi ja magneesiumi suhe võib muutuda.
5.

Mineraalil peab olema kindel kristallstruktuur – ioonide, aatomite ja molekulide paigutus, mis annab mineraalile geomeetrilise kuju. Erand on opaal, millel pole kristallstruktuuri: ta on amorfne.

Kuidas ja millistest kohtadest mineraale koguda?

Mineraale saab koguda mitmel moel: käies ise maad mööda ringi kohtades, kus võiks leiduda huvitavaid mineraale, või vahetades mineraale teiste kogujatega. Tänapäeval saab mineraale osta nii poest kui ka tellida Interneti kaudu. Viimane võimalus on sobiv neile, keda eestimaine karge ilu ei rahulda ja kes otsivad värvide möllu, mida pakuvad eelkõige kaugete maade vääriskivid.

Kogumine looduses. Koguda võib karjäärist, kivimurrust, pankrannikult või paljanduvalt jõe- ja järvekaldalt. Eelkõige tuleks pilgud pöörata sinna, kus paljandub paas (lubjakivi ja dolokivi ehk dolomiidi ühine nimetus), seega Põhja- ja Kesk-Eestisse ning saartele [15]. Seal leidub Ordoviitsiumi ja Siluri lademe kivimite karjääre ja paljandeid. Lõuna-Eesti jõeorgude ja järvede liivased kaljud on märksa vaesemad, silmaga nähtavat kristallide ilu sealt otsida ei maksa. Põhja-Eesti rannikul ja sisemaal leidub hulganisti rändkivisid, mille koostises olevad suured ja hästi välja kujunenud kristallid võivad samuti huvi pakkuda [16]. Oskusliku vasaralöögiga võib nende küljest ka mõne suurema kristalli kätte saada.

Kogudes mineraale loodusest, veendu, et tegu ei oleks looduskaitseobjektiga. Eesti pankrannik on kaitse alla võetud piirkonniti: Osmussaare, Pakri, Rannamõisa, Saka, Toila, Ontika, Päite ja Utria pank. Looduskaitseobjekti tunneb ära tähistuse järgi: valge tahvel rohelise tammelehega. Tahvlid on paigaldatud nii, et need oleksid tavapärastelt ligipääsuteedelt kõigile nähtavad. Looduskaitseseadus annab täpsed juhised, kuidas käituda looduskaitseobjektidel ja mis juhtudel võib seal töötada. Kui huvi mingi objekti vastu nõuab põhjalikumat süvenemist, tasuks küsida luba objekti valdajalt: eraisikult või kohalikult omavalitsuselt. Teaduritele, kelle eesmärk on uurida kaitstavat objekti, annab tegevusloa keskkonnaminister.

Mineraalipoed ja Internet. Nendes kohtades avaneb teil võimalus täiendada oma kogu selliste eksemplaridega, mida loodusest pole õnnestunud koguda. Eripoodides ja -näitustel (Eestis neid kahjuks pole) pakutav kaup on enamasti korrektselt identifitseeritud ja teabega varustatud. Samas tuleb olla tähelepanelik, sest Interneti kaudu tellitud kaup ei pruugi vastata ootustele.

Milliseid töövahendeid on kogumisretkel vaja?

Põhilised töövahendid on geoloogi vasar, kiiver (et järsaku all ronides kivid pähe ei kukuks) ja kaitseprillid (et killud löömisel silma ei satuks). Valida tuleb sobiv, ilmastikukindel riietus. Asukoha määramiseks on vajalik kaart, kompass ja GPS. Mineraali esmamääramiseks on tarvis luupi, vajaduse korral võib kaasa võtta ka teisi abivahendeid (vt. mineraalide määramise alalõigust). Mineraal tuleb pakkida – olenevalt haprusest kas pehmesse paberisse, jõupaberisse või näiteks kilekotti. Info mineraali kohta peab kirjutama veekindla viltpliiatsiga kilekotile või lisama juurde pabersildi.

Kuidas mineraali määrata?

Kasutades silma kui sirklit ja teisi käepäraseid abivahendeid, saab mineraale teatud usaldusväärsusega määrata võrdlemisi kergesti. Seejuures tuginetakse iga konkreetse mineraali iseloomulikele tunnustele (füüsikalistele omadustele): värvus (kriipsu värvus), tihedus, kõvadus, läbipaistvus, läige, lõhenevus ja kristalli kuju [4].

Värvus. Esmalt hakkab silma just mineraali värvus. Kuid värvus võib olla petlik, sest üht ja seesama mineraali võib olenevalt keemilistest lisanditest leiduda looduses paljudes värvikombinatsioonides. Mineraali värvusest vähem varieerub tema kriipsu värvus. Näiteks kollakas püriit teeb rohekasmusta kriipsu.

Tihedus. Välitingimustes saame mineraali tihedust umbkaudu hinnata, hüpitades võrdluseks käes niisama suurt teadaoleva tihedusega pala.

Kõvadus. Mineraalide suhtelist kõvadust on välitingimustes võimalik mõõta Mohs’i skaala alusel, kus iga mineraali iseloomustab kindel näit. Näiteks: kips – 2, kaltsiit – 3, kvarts – 7. Teades abivahendite kõvadusi, saab määratavat mineraali nendega kriipides liikuda õigele määrangule lähemale. Abivahendite kõvadused: sõrmeküüs 2–2,5; taskunuga, nõel 5–5,5; aknaklaas 5,5–6.

Läige. Eristatakse metalset (näiteks püriit) ja mittemetalset, nende vahele jääb poolmetalne läige. Mittemetalne läige jaotub omakorda mitmeks: näiteks teemantläige (sfaleriit), klaasiläige (kvarts), pärlmutriläige (plaatjas kips) ja siidiläige (asbest). Murdepindadel enamasti läige puudub.

Läbipaistvus. Mineraalid on läbipaistvad, poolläbipaistvad või läbipaistmatud. Näiteks püriit on läbipaistmatu, kvarts läbipaistev või poolläbipaistev.

Lõhenevus. Lõhenevus on mineraalide omadus laguneda löögi toimel tasaste pindadega kildudeks. Kui lõhenevus on halb või puudub, tekivad ebatasased purdepinnad. Näide: kvartsil lõhenevus puudub, kaltsiidil on see täiuslik.

Kristalli kuju. Kuju tuleneb mineraali sisemisest struktuurist, samuti ka tekketingimustest. Seetõttu võib kristalli kuju olla muutlik, kuid enamasti on teada iga mineraali enim levinud vormid. Näited: kips – plaatjad kristallid, kvarts – kuuenurksed prismalise kristallid, püriit – kuubilised kristallid.

Muud omadused. Peale eelnimetatute on veel omadusi, mis võivad aidata mineraale kindlaks teha. Näited: soolane maitse – haliit (NB! Ärge maitske mineraali, mis on teile täiesti tundmatu, see võib olla tervisele ohtlik!); põleb, löögil eraldub spetsiifilist lõhna – väävel; magnetiline – magnetiit; reageerib soolhappega – kaltsiit jt.

Värvuse järgi ei pruugi esmapilgul algaja geoloog teha vahet kaltsiidi, kvartsi, barüüdi ja dolomiidi vahel. Sellest rühmast saab kergesti eristada kvartsi, millele ei hakka kriipimisel nuga ega nõel peale. Kaltsiidi eristamiseks on samuti kindel võte – 3% soolhappe (HCl) lahus. Tilgutades seda kristallidele, veel parem peenestatud pulbrile, hakkab see “keema” ehk eraldama mullikesi. Toimub keemiline reaktsioon kaltsiidi ja soolhappe vahel, mille käigus eraldub CO2. Juhul kui mineraal on siiski nii pehme, et saab nõelaga kriipida (proovige kristallitahkude peal), kuid nõrgas happes ei “kee”, siis võiks proovida 10% soolhappes kuumutamist. Kui ilmuvad mullid, on tegu dolomiidiga, mis on kaltsiidist inertsem ja vajab reageerima hakkamiseks soojendamist.

Milliseid mineraale saab Eestis koguda?

Kvarts. Kvartsi leidub peaaegu kõikjal meie jalgade all, kuid nii suuri ja ilusaid kristalle, mis vääriksid kogumist, näeb Eestis harva [8]. Värvuselt on kvarts valge, vesihall või läbipaistvalt värvitu. Puhas kristalli pind on klaasja läikega. Kristallid on kuuetahulise prisma kujuga. Kristallid ei lõhene, s.t. löögil tekivad ebakorrapärase murdepinnaga tükid, siledaid tahke ei leidu. See on teiste heledate mineraalide hulgas kvartsile üsna tüüpiline tunnus. Aga kui ilus kristall on leitud, ega siis seda purustama kipu. Parem võte kvartsi kindlaks teha on proovida temaga klaasi kriipida. Kui see õnnestub, on tegu ilmselt kvartsiga. Kvarts on nimelt üks suurema kõvadusega kristalle nende hulgas, mida Eestist leida võib. Kvartsi leidub tavaliselt paekivi õõntes pesadena või ka kivististe õõnsustes. Kvartsidruuse võib leida Põõsaspea neemelt kaltsedoni-kaltsiidimugulate õõnsustes, samuti Porkuni, Adavere ja Raikküla lademe karjääridest või Kalana, Rõstla, Niibi ja Aluvere paemurrust. Eestist ei ole üle 1 cm suurusi läbipaistvaid kvartsikristalle (mäekristalle) leitud.

Kaltsiit. Kaunite mineraalide otsinguil õnnestub teil suure tõenäosusega leida kaltsiidikristalle [11]. Kaltsiit näeb esmapilgul välja nagu kvarts ja dolomiit: valge, hallikas või läbipaistev. Kaltsiidikristallidel pole ühte, selgelt ainuomast esinemisvormi – ta on üks kõige mitmekesisemate vormidega mineraal. Siiski on sagedasemad skalenoeedrid, romboeedrid ja kuusnurkse ristlõikega prismad. Kaltsiidikristallid on sageli üksteisest läbi kasvanud. Kahtlemata nõuab kristallide kuju määramine head geomeetria tundmist ja detailide eristamine teadmisi kristallograafiast. Kaltsiidikristalle leidub pesadena lubjakivis ja dolomiidis või on nad kasvanud kivimit läbistavatesse lõhedesse (Ohesaare pank, Panga pank, Tallinna ümbruse karjäärid). Eriti ilusaid kristalle on leitud Saaremaalt Jaagarahu paemurrust [3]. Kaval on otsinguid alustada kevadel, kui külmade ja sulade vaheldumine on kivimit murendanud, ning värske murenenud materjal, sealhulgas kaltsiidipesad, paekaldast alla kukkunud.

Dolomiit. Dolomiidikristalle võib leida samanimelisest kivimist – dolomiidist ehk dolokivist või ka dolomiidistumise läbi teinud lubjakivist. Tuntumad dolomiidikarjäärid on Kaarma ja Tagavere Saaremaal, ent ilusaid suuri dolomiidikristalle või kristallipesi võib leida Rõstla, Kalana ja Lasnamäe või põlevkivikaevandamisega seotud Kirde-Eesti karjääridest [1, 2]. Dolomiidikristallid võivad sageli jääda kahe silma vahele, sest enamasti leidub neid väikeste romboeedritena kivimi tühikutes, harva ületavad kristallide mõõtmed 2–3 mm [10]. Kristallide värvus on valge, värvitu või kergelt roosaka, kollaka või pruunika tooniga. Nad on romboeedrikujulised ja klaasiläikega. Tihti leidub kaksikuid või kumerdunud tahkudega kristalle. Dolomiidikristalle võib leida ka lubjakivi soontes, näiteks Lasnamäel.

Püriit. Püriit on kaltsiidi kõrval enim levinud mineraal, mida võib Eesti paljanditest leida kogumisväärsete kristallide ja kristallipesadena [12]. Püriit on oksüdeerumata kujul kuldne, metalse läikega, kuid sageli katab teda violetjaspruunikas kirme. Kristallid on kuubilise kujuga. Kõige suuremaid kuupide kobaraid (läbimõõt kuni 10 cm) võib leida Saastna rannalt [5], ka Uisu pangalt. Põhja-Eesti panga lääneosas (Valgejõest läänes) asetseb violetjaspruuni kildalise argilliidi ja tema all lasuva liivakivi vahel ulatusliku levikuga püriidikiht. Selles kihis on püriit peenekristalliline ja seetõttu jääb tema kuldne värvus sageli varjatuks ning on pigem hallikas (Maardu karjäär). Püriidipesi leidub ka argilliidis. Püriit on lubjakivilõhedes teiste mineraalide sage kaasmineraal [13].

Barüüt ehk raskepagu. Teiste niisama suurte kivimpaladega võrreldes saabki barüüti eristada tema raskuse järgi või vähemalt kahtlustada, et tegu võib olla barüüdiga. Barüüti võib leida paekarjäärides, mis on läbistatud vertikaallõhedest. Nende lõhede pinnale on vahel moodustunud barüüdikristallid. Barüüti leidub meil sagedamini valgete, roosakate ja läbipaistvate kristallidena [14]. Võimalikud on ka helesinised, kollakad, pruunikad ja punakad kristallid, olenevalt lisanditest. Kõvadus on 2,5–3,5 ja teda saab noa või nõelaga hõlpsasti kriimustada. Barüüdiotsijale on perspektiivsed Lasnamäe, Väo, Harku ja Kalana paekarjäärid. Kristalle on leitud ka Vormsilt, Jaagarahu paemurrust ja Kuresaare lähedalt kaevest.

Kips. Suured kipsimaardlad jäävad tänapäeval Eesti piiri taha Irboskasse. Eestis leidub kipsi peamiselt väikeste kristallidena, mis enamasti ei küüni üle sentimeetri [9]. Kipsi kõvadus on 2, s.t. küünega kriimustades jääb järele jälg. Muidugi ei saa säärast katset ette võtta väikeste kristallide puhul, need pudenevad küüne all lihtsalt laiali ja tulemus pole õige. Kipsikristallid, mida pangajärsaku alt leida võib, on tumevioletjaspruuni argilliidi liistakutel. Kips moodustab sageli rosette: kristallid on ühest tsentrist laiali kasvanud. Seni suurimad kipsikristallid on leitud Hiiemäe jalamilt – need on 6,5 cm pikad. Kipsikristallide omapära on pääsusabakaksikute moodustamine: kaks kristalli on teineteisega nii kokku kasvanud, et kristallide üks ots moodustab pääsusabataolise hargi. Kristallidel on pärlmutriläige.

Rändrahnude mineraalid. Must vilk (biotiit), hele vilk (muskoviit), roosa kaaliumpäevakivi, tumepruunikaspunane granaat, must turmaliin – loetletud mineraalide ilusaid suuri kristalle võite hea õnne korral leida suurekristallilistest rändkividest – pegmatiitidest.

Mikromaailm. Eesti mineraalide mikromaailm, mida võime avastada mikroskoopi või luupi abiks võttes, lisab silmaga jälgitavale vürtsi. Just lõhed ja sooned, mis teatud piirkondades paasi tihedalt läbistavad, on potentsiaalsed kohad, kus võib mikrotasandil jälgida huvitavaid mineraalikujusid. Samuti on lõhed ja sooned kõige mitmekesisema mineraalikooslusega kohad. Seal võib kaltsiidi kõrval leida dolomiiti, püriiti, galeniiti, sfaleriiti, barüüti, götiiti, kuid siiski tunduvalt harvem kui kaltsiiti ennast. Üks hästi uuritud koht, kus leidub erisuguseid mineraalivorme, on Rõstla karjäär, aga ka mitmed karjäärid Tallinna ümbruses ja mujal (näiteks Kalana). Selleks et avastada kauneid vorme, ei ole alati tarvis elektronmikroskoopi, piisab pisikesest käsiluubist. Tavajuhul on luubiga võimalik saavutada kuni kümnekordne suurendus, kuid on ka kahekümnekordse suurendusega luupe. Mikromaailma kuuluvate mineraalide ja nende tekke uurimine annab meile võimaluse õppida tundma nii elutuna näivate mineraalide kasvu ja arengut.

Kuidas kogutud palasid hoida?

Enamik loodushuvilisi on toonud rännakutelt sageli kaasa mõne kivikese. Vahel koguneb neist laua või voodi alla lausa hunnik. Ilmestamaks värskeid reisimuljeid, näidatakse neist mõnda sõpradele, kuid peagi ununeb konkreetne koht, kust kivi pärit on ja nii kaotab ta sideme läbielatud mälestustega.

Kogu silditamine. Kogumisretkelt naastes tuleb kogutu esmalt silditada (kui te ei ole jõudnud seda juba varem teha ja kogutud palasid on vähe). (NB! Hulgaliselt palu korjates ära jää lootma oma mälule ja kirjuta esmased sedelid kohe valmis!) Silditusviise on palju, kuid parim on kirjutada teave väikesele paberitükile, mida geoloogid nimetavad etiketiks. Sedelile tuleb kanda mineraali nimetus (kui see on teada), täpne asukoht (riik, piirkond, küla), kogumise kuupäev ja koguja nimi. Kui mineraal on kindlaks tehtud, siis võib etiketile lisada mineraali keemilise valemi ja klassifikatsiooni ehk millisesse mineraalide klassi ta kuulub. Kindla teadushuvi korral tasub järgida samu reegleid mis kivististe kogumise puhul (vt. tööjuhendit eelmises Eesti Looduse numbris). Vajaliku infoga varustatud mineraali/kivimi kohta võib hankida asjatundjalt huvitavat teavet või vahetada mõne teise põneva pala vastu.

Algaja kollektsionäär võib mineraali määramisega hätta jääda. Kui ei saa nõu kooli geograafiaõpetajalt või piirkonna loodushariduskeskusest, siis on võimalik pöörduda kirjanduse/veebikirjanduse poole või minna muuseumisse. Tartu ülikooli geoloogiamuuseumis on eksponeeritud kõik tüüpilised Eesti mineraalid ja kivimid. Kui võrrelda oma pala nendega ja saada juhendajalt veidi abi, võib määrang osutuda üsna õigeks. Muuseumil on kodulehekülg, millel asuvate piltide ja kirjelduste abil on samuti võimalik aimu saada, mida te kogunud olete. Tallinnas võib sammud seada loodusmuuseumisse. Nõu tasub küsida geoloogiharidusega muuseumitöötaja käest. Veebileheküljed [6, 7] pakuvad teile võimaluse kasutada mineraalide määrajat füüsikaliste omaduste alusel ja võtta ühendust mineraalide kollektsionääridega üle maalima.

Mineraalikogu korraldamine. Mineraalid võib paigutada mitut moodi: värvuse järgi, kogumisaja järjestuses, koha järgi või mineraalide klassifikatsiooni alusel (selle leiate raamatust “Mineraalid ja kivimid” [4]).

Hoidmine. Lihtsaim viis on kasutada väikseid karpe, kuhu saate paigutada üksikeksemplarid. Seejärel tuleks karbid koondada ühte suuremasse lamedasse karpi, mis võimaldab neid kergemini ühest kohast teise toimetada. Karbid võivad olla plastist või papist. Plasti saab paremini tolmust puhastada ja plastkastid näevad seetõttu kauem kenad välja. Tänapäeval on võimalik Interneti kaudu tellida spetsiaalseid hoiukarpe geoloogiliste kogude jaoks. Kohane on valida läbipaistva kaanega karp. Sellised sobivad ka õppeotstarbeks ning mineraalid on ka karbist välja võtmata huvilistele näha.

Neil, kel tõesti ei ole enam plaanis kive kokku kanda ja kes soovivad oma või lapse kogu ära visata, soovitaksin oodata kevadise suurpuhastuseni. Siis saaks neid kasutada aiakujunduselemendina kas kiviktaimlas või muus sobivas kohas – isegi teekattes või kiviparketina.

1. Ainsaar, Leho 1995. Rõstla paemurd. – Ainsaar, Leho ja Kirsimäe, Kalle (toim.). Liivimaa geoloogia ekskursioonijuht. Tartu Ülikool, Eesti Geoloogia Selts, Tartu: 22–23.

2. Ainsaar, Leho ja Einasto, Rein 1995. Kalana paemurd. – Ainsaar, Leho ja Kirsimäe, Kalle (toim.). Liivimaa geoloogia ekskursioonijuht. Tartu Ülikool, Eesti Geoloogia Selts, Tartu: 20–21.

3. Bölau, Ernst 1940. Kaltsiidikristalle Jaagarahu rifflubjakividest. Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused 61, Tartu.

4. Kalm, Volli jt. 1999. Mineraalid ja kivimid. Tartu Ülikool, Tartu.

5. Klaamann, Einar 1962. Saastna kassikullast. – Eesti Loodus 13 (3): 166–167.

6. Mineralogy Database – Minerals, Locations, Mineral Photos and Data. www.mindat.org

7. Minerals and Mineral Collecting. www.mineralcollecting.org

8. Pani, Tõnu 1996a. Kvarts-mineraal. – Eesti Loodus 47 (1): 24.

9. Paani Tõnu 1996b. Kips. – Eesti Loodus 47 (5/6): 179.

10. Pani, Tõnu 1996c. Dolomiit ja muutlik antrakoniit. – Eesti Loodus 47 (9): 311.

11. Pani, Tõnu 1997d. Kaltsiit – kõige vormiderohkem mineraal. – Eesti Loodus 48 (2): 56.

12. Pani, Tõnu 1997a. Püriit, kullaläikega mineraal. – Eesti Loodus 48 (3): 117.

13. Pani, Tõnu 1997b. Galeniit ja sfaleriit. – Eesti Loodus 48 (6): 270.

14. Pani, Tõnu 1997c. Barüüt ehk raskepagu. – Eesti Loodus 48 (8/9): 363.

15. Rõõmusoks, Arvo 1983. Eesti aluspõhja geoloogia. Valgus, Tallinn.

16. Viiding, Herbert 1984. Eesti mineraalid ja kivimid. Valgus, Tallinn.