Eestis on ligikaudu 10 000 hektarit turbatootjatest hüljatud jääksoid. Kuidas muuta need alad taas toimivateks, elusateks soodeks, seda on kasulik õppida Kanada kogemustest.

Enamiku teiste Euroopa riikidega võrreldes on Eestis veel üsna palju oluliselt rikkumata loodust. Kuid inimtegevus muudab siingi aasta-aastalt üha suuremat ala, nii et meie ökoloogiline jalajälg ületab Eesti territooriumi suuruse juba mitu korda [1]. Mõned jäljed on tehtud nagu liivale või lumele, need kaovad loodusest peagi, teised püsivad hoopis kauem. Sööti jäänud põllumaad võsastuvad ja seejärel metsastuvad mõne inimpõlve jooksul, nagu ka rasketest masinatest segi pööratud lageraielank. Kuid küllap paistavad meie enda löödud haavad metsas selgemini kätte: seepärast nõutaksegi lageraiealade taasmetsastamist, korraldame metsaistutustalguid ja pühendasime metsale isegi oma tantsupeo.

Hoopis sügavamad ja püsivamad jäljed jäävad loodusesse karjääridest, olgu need siis rajatud põlevkivi, liiva ja kruusa või turba kaevandamiseks. Nõukogude aja jäänukeid – peremeheta ja risustatud liiva- ja kruusakarjääre – leidub kõikjal üle Eesti. Seadus kohustab kaevandamisest rikutud maad rekultiveerima. Ammendatud fosforiidi- ja põlevkivikarjääre ongi ulatuslikult tasandatud ning metsastatud, korrastatud on ka liiva- ja kruusakarjääre. Kuid millegipärast on seni seadusesilma eest varjule jäänud ning rekultiveerimata enamik endisi turbakarjääre ehk jääksoid.

Mis on jääksoo ja kuidas see tekib? Jääksood tekivad pärast soo kuivendamist ja turba kaevandamist (#1). Veel pool sajandit tagasi kaevandati turvast võrdlemisi väikeses koguses ja valdavalt rabade servast pätsidena. Et sood enne ei kuivendatud ja turbaaukude kõrval säilis sootaimestik, taastus loodus sellistel kaevandamisaladel üsna kiiresti, nii et kogenematum silm ei pruugi neid alasid nüüd enam eristada. Vaid hoolikamal vaatlemisel võib märgata ümbruskonnast taimestikult veidi erinevat ja vähemate puudega ala, mille inimtekkelisust reedavad ka selle sirged servad.

Olukord muutus drastiliselt 1950. aastatel, kui turba tootmiseks võeti kasutusele freestehnoloogia. Selleks tuli soo enne kuivendada, kogu taimestik eemaldada ning rajada suured tasase pinnaga turbaväljad. Nõukogude perioodil oli soode kuivendamine progressiivne ja soositud tegevus ning oma turbaväljad olid paljudel kolhoosidel, sovhoosidel ja muudel nüüdseks kadunud ettevõtetel. Nii ei olegi meil praegu täpset ülevaadet, kui palju Eestis jääksoid üldse on. Tõenäoliseks peetakse nende kogupindala ligikaudu 10 000 hektarit, millele lähima kümmekonna aastaga lisandub veel niisama palju.

Jääksoodel on algne taimestik ja loomastik hävitatud, veetase looduslikuga võrreldes meeter kuni poolteist sügavamal ning väga kõikuv, see mõjutab oluliselt ka ümbruskonna veereþiimi. Jääksood vähendavad tunduvalt piirkonna looduslikku mitmekesisust, on väga tuleohtlikud: vast mäletatakse veel suuri tulekahjusid mahajäetud Oru turbaväljadel 1990. aastate alguses ning nüüd mai keskel Sangla turbaväljadel lahvatanud põlengut, mistõttu tuli sulgeda ka Tartu–Viljandi maantee.

Erinevalt looduslikust soost, mis seob fotosünteesil õhust süsinikdioksiidi ja talletab selle tuhandeteks aastateks turbana, on jääksood kasvuhoonegaaside allikad. Et taimkate on hävitatud, siis ei toimu jääksoos enam fotosünteesi, seega ei seota ka süsinikdioksiidi. Samas pääseb õhk tunduvalt alandatud veetaseme tõttu sügavamale ja turvas mineraliseerub nüüd märksa tüsedamas turbakihis: jääkturvas haihtub õhku süsinikdioksiidi ja metaanina, mis ongi ju olulised kliimamuutust põhjustavad kasvuhoonegaasid.

Kui Eestis kaevandatakse turvast veidi üle miljoni tonni aastas, siis jääksoodest ning kuivendatud turbamaadelt mineraliseerub ja haihtub õhku ligikaudu 2,5 miljonit tonni [2]! Seega oleme muutnud loodusliku, süsinikku siduva ja talletava soo süsinikku eraldavaks jääksooks. Inimtekkeline süsinikgaaside eraldumine jääksoodest on Eesti oludes juba võrreldav tööstusest emiteeritavaga. Seega võib juhtuda, et tulevikus peame hakkama selle eest maksma, nii nagu praegu makstakse kinnitatud kvoote ületava tööstusest õhku paisatava heitgaasikoguse eest.

Mida siis jääksoodega teha? Need tuleb samamoodi kui teised endised kaevandusalad rekultiveerida ehk teisiti öeldes – taimestik seal taastada. Kindlasti leidub küsijaid: kas me ikka peame selleks oma raha kulutama, kas loodus sellega ise hakkama ei saa? Erinevalt sööti jäetud põllust või raiesmikust ei taastu taimkate jääksool väga pika aja jooksul, sest koos algse taimestikuga on hävinud ka elujõuline seemnepank, pealegi on olud seemnete idanemiseks ja taimede kasvuks ebasoodsad. See maa ei sobi soo- ega mineraalmaataimedele.

Jääksoid võib ehk võrrelda naftalaikudega meres. Mõni väike õlitilk tekitab mere pinnal vaid vikerkaarevärvilise kile ja aurustub peagi, ent kui laigud on suuremad ja tegu on raskemate naftafraktsioonidega, siis võib vallanduda tragöödia, nagu see oli möödunud talvel meie looderannikul. Siis hakati rääkima ennetavast seirest, vajadusest õlitõrjevahendite jms. järele. Kas selleks, et mõista jääksoode korrastamise vajadust, peame ootama mõnd laastavat tulekahju või rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide survet? Tõsistele probleemidele turba kaevandamisel juhtis mullu tähelepanu ka Riigikontroll.

Seadused ja määrused vastuolus. Peale kaevandamisalade rekultiveerimist sätestavate üldisemate õigusaktide reguleerib jääksoode taastamist Eestis keskkonnaministri määrus, kus on kirjas jääksoode rekultiveerimise kohustus, eesmärgid ja viisid jms. Kahjuks see määrus ei toimi: freesturba tootmisel tekkinud jääksoid pole meil tegelikult taastatud. Ilmselt on põhjusi palju, kuid neist olulisim on ehk selgusetus, kes on (näiteks nõukogudeaegse) jääksoo omanik ja kes peaks selle korrastama juhul, kui kaevandamise ajal pole jääksoo korrastamiseks raha varutud. Näiteks firma pankrotistumisel pärast turba kaevandamise lõppu jääb kunagise turbavälja rekultiveerimine ikka maksumaksjate kanda.

Jääksoode taastamiseks vajalikke eeluuringuid on Eestis alles alustatud ning pole veel selge, kes peaks siin olema eestvõtja ja kes rahastaja. Rekultiveerimise soovitatava suunana on nimetatud enamasti nende kasutuselevõttu põllumajanduses või marjakasvatuses, metsastamist, veekogude rajamist ja/või tingimuste loomist ala taassoostumiseks.

Aga teisalt: kas me üldse tohimegi kord rikutud soid taastada? Veeseaduse § 34 sätestab kohustused vee kahjuliku toime vältimiseks. Seal on öeldud, et maaomanik (valdaja) ja veekasutaja ei tohi muu hulgas põhjustada üleujutust ega maa soostumist.

Niisiis, jääksoid mitte taastades eiratakse ühe seaduse nõudeid, loodusele löödud haavu parandades läheme vastuollu teise omadega. Selle vastuolu peaks kõrvaldama seaduste loojad.

Milline tee valida? Põllumaid on Eestis sööti jäetud ka üsna viljakatel muldadel, seetõttu ei tundu otstarbekana püüd muuta põllumaaks jääksoid, eriti arvestades kestvat vajadust neid kuivendada ja väetada. Nii meil kui ka naabermaades on turbamaadel püütud kasvatada metsa, kuid see nõuab samuti toimivat kuivendussüsteemi ja väetisi. Turbapinnasel kasvavad metsad on ka väga tuleohtlikud ja õrnad tormiheite suhtes ning korralikku palki sealt ikkagi ei saa. Marjakasvatus võtab enamasti kasutusse vaid väikese osa mõnest jääksoost.

Mis peamine: ükski siin juba nimetatud jääksoo kasutamise viisidest ei peata aga turba mineraliseerumist ja kasvuhoonegaaside eraldumist, ei lõpeta turbatolmu kannet looduslikesse veekogudesse, ei tasakaalusta ümbruskonna veereþiimi ega vähenda tuleohtu. Seetõttu tundub nii keskkonna kui ka otstarbekuse ja maksumuse seisukohalt kõige õigem luua jääksoos tingimused selleks, et taastuksid soostumis-, seega ka turbatekkeprotsessid.

Kas meile võiks sobida Kanada tee? Kui Eestis alles arutatakse, kas, kuidas ja kes peaks jääksoid rekultiveerima, siis Saksamaal, Hollandis, Soomes, Kanadas ja mujal on juba ammu jõutud tegudeni. Häid tulemusi on saavutatud Eestile kliima poolest sarnases Kanadas ja seepärast oleks ehk meilgi põhjust nende kogemustest õppida. Kuigi Kanada on üks soorikkamaid maid maailmas ja turbaväljade ning jääksoode pindala on looduslike soode omaga võrreldes tühine, on seal mõistetud jääksoode taastamise tähtsust ning asutud seda ka tegema. Et turvas kiiremini kuivaks, planeeritakse turbavälja pind tavaliselt veidi kaldu. Sellest ka jääksoo rekultiveerimise esimene etapp: buldooseriga lükatakse kokku kümmekonna sentimeetri paksune pindmine turbakiht, kujundades sellest paarikümne sentimeetri kõrgused vallid, mis jagavad jääksoo pinna 20–30-meetrise küljepikkusega nelinurkseteks aladeks (2). Nii luuakse taimekasvuks soodsam niiskusreþiim. Turbavallid aitavad ka koguda ja säilitada lumesulamis- ja vihmavett ning takistavad turba ärakannet üleujutusperioodidel.

Et jääksood taimestuvad ka soodsate niiskusolude korral väga aeglaselt, siis järgmisel etapil püütakse sellele kaasa aidata. Kõigepealt kogutakse nn. doonoralalt taimmaterjali (3). Doonoralaks sobib kõige paremini mõni läheduses paiknev soo, kus hakatakse peagi turvast kaevandama. Põllumajanduses kasutatavate kobestajatega hakitakse taimed ja pindmised juured ligikaudu kümne sentimeetri pikkusteks tükkideks, veetakse taastatavale jääksoole ning laotatakse õhukese kihina selle pinnale. Ühelt ruutmeetrilt doonoralalt saab piisavalt materjali kümne ruutmeetri jääksoo tarvis. Taimmaterjali on kõige parem koguda varakevadel, kui lumi on juba sulanud, kuid turbalasund veel jäätunud, nii et kannab ka raskeid masinaid. Doonoralade taimestik taastub juba nelja-viie aastaga, sobivat ala saab vajaduse korral kasutada ka korduvalt.

Kolmas etapp: jääksoo pinnale laotatud taimmaterjal kaetakse õhukese õlekihi ehk multðiga (#4). Õled püsivad oma kolm-neli aastat, aidates hoida kasvu alustavatele taimedele soodsamaid niiskusolusid, ning vähendavad öökülmade ja külmakerke ebasoovitavat mõju.

Viimase etapina suletakse kuivenduskraavid traktori abil tihendatud turbast tammidega, edasi lastakse loodusel teha oma tööd.

Veetase endistel turbaväljadel hakkab aegamisi tõusma ja jääb parimal juhul püsima kümmekonna sentimeetri sügavusel. Suur osa taimetükikestest, eriti mõned samblad, hakkavad sobivates oludes üsna kiiresti kasvama: juba järgmisel aastal võib õlgede all näha midagi rohetamas. Sageli kosub esimesena raba-karusammal, kelle varjus hakkavad kasvama ka turbasamblad. Kolme-nelja aastaga õlekiht laguneb, ent taimestik on siis juba küllalt elujõuline. Jääksoo hakkab rohetama, paljast turbapinda näeb vaid mõnes kohas.

Kui kõik on tehtud vastavuses varem järeleproovitud kavaga ning ilmastikuolud tegijaid soosivad, siis juba viie-kuue aasta pärast ei pruugi tavainimene ühtlase sootaimestikuga alas hiljutist jääksood enam äragi tunda (#5). Kui turbasamblad on moodustanud tiheda vaiba, siis hakkavad nad sobivaid niiskusolusid juba ise kujundama, keskkond muutub happeliseks ja valitsema pääsevad soodele iseloomulikud taimeliigid. Taas hakkab ladestuma turvas. Olles aidanud jääksool jõuda sinnamaani, võib loota, et edasi saab loodus ise hakkama.

Küsimus lugejale: mis on ühist ja erisugust fotodel 1 ja 5? Mõlemal on jääksoo, kuid neid on koheldud eri moodi. Fotol 1 on jääksoo Viru rabas Lahemaa rahvuspargis (!), kus turba kaevandamine lõppes üle 20 aasta tagasi. Fotol 5 aga endine jääksoo Kanadas viis aastat pärast seda, kui alustati taastamist siin kirjeldatud meetodil. Professor Line Rochefort´ ja Franqois Quinty juhendusel on Kanadas edukalt korrastatud isegi 500 hektari suurusi jääksoid. Sellega on väga rahul nii turba kaevandajad kui ka keskkonnaametnikud ja aktivistid, kusjuures kaevandajad ei mõista enam, miks nad jääksoode korrastamisega varem ei nõustunud.

Jääksoid taastada on ju kulukas, mida me sellest võidaksime? Küllap mõtleb mõnigi, et ilmselt käib jutt vaid Kanadale ja teistele rikastele maadele sobivast tegevusest. Meil pole sellega asja: keda see suurtest teedest enamasti eemal ja silma alt ära jääksoo ikka segab ...

Kanadalased on hektari jääksoo taastamiseks kuluvat aega hinnanud ligikaudu 25 inimtöötunnile ja maksumuseks 800 Kanada dollarit (ligikaudu 8800 kr.). Tööde maksumust Eesti oludele ümber arvutada aitab ehk seegi, et Kanadas kulus ligikaudu kuuendik kogumaksumusest õlgede ostmiseks. Meil võib aga veel näha üsna palju põlluveeres kasutuna seisvaid põhupalle.

Eestis katavad jääksood ligikaudu 10 000 hektarit. Kas nende soode taastamiseks kuluvat raha on vähe või palju? Võib-olla aitab meid otsustamisel mainekas teadusajakirjas Nature 1997. aastal (nr. 387, 15. mai) ilmunud uurimus, kus hinnati maailma enim levinud ökosüsteemide väärtust. Lähtuti 16 kriteeriumist: tähtsus atmosfääri koostise kujunemisel, kliimaregulatsioonis, hüdroloogilises reþiimis, erosiooni ohjeldamises, toitainete ringes, bioloogilises mitmekesisuses, tooraine- ning toiduallikana jms. Maailma kõige väärtuslikumateks ökosüsteemideks osutusid – ei, mitte vihmametsad ega kaugeltki mitte põllumaad, vaid estuaarid ehk jõesuudmed – 22 832 dollarit hektari kohta aastas. Järgnesid sood ja üleujutusalad 19 580 dollariga. Seega peaksime mõtlema ka sellele, et „hoides kokku“ umbes 8800 krooni ühe hektari jääksoo taastamise arvelt, kaotame igal aastal sama pinnaühiku kohta ligikaudu veerand miljonit krooni.

Ehk küsime tänapäeval mõistetavamas keeles: kas poleks rumal hoida investeerimisel kokku raha, mis kümmekonna aasta pärast annaks peaaegu 30 korda suuremat aastatulu? Kui me seda investeeringut ei tee, siis varem või hiljem hakkame ikkagi maksma nende ülesannete eest, mida me soodel enam täita ei lase: vee puhtus, vee ebaühtlane jaotus (ühelt poolt puudus, teisalt üleujutused), kasvuhoonegaaside emissioon, turbapõlengud jms.

Mõni aasta tagasi kirjutasid loodusest hoolivad kooliõpilased Eesti Looduses sellest, mida nad teeksid keskkonnaministrina. Kui mul oleks võimalik pöörduda nende poole, kellest oleneb soode saatust, siis sooviksin et:

* valitsus kõrvaldaks vastuolu seadustes ning tagaks siis nende täitmise ka jääksoode puhul; looks jääksoode andmebaasi ja siis otsustaks, mida nendega teha (kas jätkata turba kaevandamist või rekultiveerida), kiirendaks vastavate dokumentide menetlust ja telliks uuringud leidmaks Eestile sobivaimad jääksoo taastamise viisid;

* turbakaevandajad teadvustaksid endale, et jääksoid korrastamata ei saa nende äri olla jätkusuutlik, ning toetaksid vastavaid uuringuid ja jääksoode rekultiveerimist;

* sooteadlased oleksid valmis rakendama eri maade kogemusi jääksoode korrastamise alal, leidma parimad meetodid soode taastamiseks Eestis, nõustama valitsust ja turbakaevandajaid ning veenma rahvast tööde vajalikkuses.

* valitsusvälised organisatsioonid (ja nende kaudu rahvas) peaksid mõistma, et turba kaevandamine on oluline ja kõikide nõuete täitmisel lubatav tegevus, millele ei pea iga hinna eest vastu seisma. Samas tuleb erapooletult ja asjatundlikult jälgida, kas üks või teine tegevus on seaduslik ja kas kaevandaja enda järel ka jääksoo korrastab; võimalikud lahkhelid turbakaevandajatega tuleks lahendada koostöös teadlastega igal konkreetsel juhul eraldi.

Loodetavasti mõistame peagi, et jääksoode taastamist tuleb alustada kiiremas korras, pidades silmas nii looduskaitse kui ka majanduse huve ning eelkõige meie enda tulevikku. Vahel pöördume õpetussõnade saamiseks või siis tegude õigustamiseks oma rahvuskangelase ja esiisade kogemuste poole. Teeme seda siis lõpetuseks nüüdki, veendudes, et rikutud soode taastamine sooelanikele eluasemeks poleks meilgi midagi uut: Kalevipoeg last Hiiu seppa omale suured sahad teha ja künd siis oma suure hobusega Kadrina kihelkonnas hulka põllumaad sooks ja konnadelle eluasemeks ümber [3].

1. Jüssi, Mari 2002. Eesti ökoloogiline jalajälg on liiga suur. – Eesti Loodus 54 (2/3): 18–22.

2. Ilomets, Mati 2003. Mille arvel kaevandame turvast? – Eesti Loodus 54 (2/3): 76–80.

3. Laugaste, Eduard; Norman, Erna 1959. Kalevipoeg künnab põllu sooks. – Muistendid Kalevipojast. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 280