2006/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Vastukaja EL 2006/6
Veel rotikuningast

Täienduseks Andrei Miljutini artiklile “Rotikuningad Eestis ja mujal”, EL 2005, 56 (7): 46–49.

Siiri Veromann:

Mitmeid vaieldamatuid fakte sisaldavas ülevaatlikus artiklis on autor kirjeldanud rotikuningate – sabapidi põimunud rotikogumike – leide valdavalt parasvöötme kliimas. Nii Eestis kui ka muudes maades on rotikuningaid tabatud peaaegu alati talvel pärast järsku külmenemist. Kuna need rotipuntrad on sisaldanud ka surnud isendeid, siis autor bioloogina järeldab, et rotikuningas pole midagi muud kui karm evolutsiooniline tasu, mida kodurott maksab oma pika ja paindliku saba olemasolu eest.

Kas see ikka on nii? Koduroti karvastik pole nii pikk ja tihe, et ta saaks oma pika ümmarguse paindliku ja peaaegu karvutu saba suure külma ajal keha katvatesse suhteliselt lühikestesse ja mitte väga tihedatesse karvadesse sooja peita. Roti rikkaliku verevarustusega pikk saba toimib oletatavasti termoregulaatorina, hoides kehatemperatuuri stabiilsena: soojal ajal jahutades sabast läbi voolavat verd (saba on võrreldes välisõhuga soe ja jahtub), ning hoides kehasooja kokku talvel külmaga, mil vere tsirkulatsioon on sabas aeglane ja soojakadu väiksem.

Seega on rotil stabiilne kehatemperatuur tagatud nii suvel kui ka keskmiselt külmal talvel. Kui temperatuur on nii madal, et saba ähvardab külmumine, siis kogunevad rotid kokku, põimides saba kui kõige külmakartlikuma ja peaaegu karvutu kehaosa. Oletatavasti ümbritsevad põimumise tõttu “lühenenud” sabasid ka kehad kehasooja säilitamiseks, et siis niisuguse “pallina” või ka “rotikuningana” külm aeg üle elada. Osa neist siiski hukkub kas nälja või külma tõttu. Kes neid rotte ikka talvel suure külmaga väga uurib, sest kirjeldatud leide ei ole maailmas just eriti palju: umbes 60 juhuleidu. Kui niisugust rotipundart häirida, siis püüavad rotid loomulikult põgeneda ilmselt ebasõbralike kavatsustega inimese eest. Nõnda ei ole neil aega oma sabasid rahulikult lahti põimida, mida nad looduses olude paranedes tasapisi teeksid. Ohu korral rabeledes tõmmataksegi sooja hoidmise tarbeks põimitud sabad tihedalt “sõlme” – inimene võib kergelt saadud ja huvitava saagi rahulikult maha nottida.

Ülaltoodud lahendus näib olevat loogiline. Roti ja teiste näriliste saba on evolutsiooni jooksul kujunenud pikaks ja ümmarguseks, muidu ei oleks nende pikasabaliste ja inimesele tülikate liikide isendeid nii arvukalt. Oletuse tõestuseks on vaja teha katse stressivabade hiirte või rottidega külmkambris ning looduslähedastes tingimustes, kui asi tõsist huvi pakub. Jään oletuse juurde, et rotikuningad on rottide ja mõne muu närilise liigi otstarbekas moodustis asurkonna säilitamiseks äärmiselt ebasoodsa ilma – karmi pakase puhul.

Üks analoogne tähelepanek on vihmausside kohta, ehkki see ei puutu otseselt rotikuningate sabade tihedasse põimimisse. Nimelt pakib vihmauss end mullas veidi muhklikuks palliks, mis kattub kuiva limaga: et vältida keha kuivamist ja elada üle ohtlik põuaaeg. Arvan, et niiviisi pakitud vihmausse on teisedki märganud läbikuivanud mullast näiteks kalaleminekuks usse kaevates.


Andrei Miljutin:

Suhtun Siiri Veromanni oletusse skeptiliselt, sest keegi pole sellist sabade soojendamist näinud. Oma rotipidamise kogemustest võin öelda, et külmaga tõmbab rott ennast kerra, nagu ka paljud teised loomad, näiteks koerad ja kassid. Kui rotte on mitu, siis püüavad äärmised pugeda teiste loomade vahele. Seejuures ei hoolita eriti sabadest, mis on vähetundlikud. Kui siiski saba soojendatakse, siis ikka enda või teise roti kehaga, mitte teise looma sabaga, sest viimane on pealt külm ega jahtu “rotikuningana” põimunult nii ruttu.

Rotikuninga tekke hüpoteese on mitmesuguseid. Valisin oma artikli jaoks vaid mõned, mis lähevad kokku faktidega. Kõik hüpoteesid on teretulnud, aga parem muidugi, kui nad lähtuvad faktidest.



Siiri Veromann, Andrei Miljutin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012