2006/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2006/9
Keeri–Karijärve looduskaitseala

Elva jõgi oma luhtadega, kaks suurt järvesilma, rikka elustikuga metsa- ja niidukooslused – see ongi Keeri–Karijärve looduskaitseala.

Uus kaitseala (pindala 1910 ha) paikneb Tartu maakonna nelja valla üheksa küla maadel: Karijärve ja Külaaseme küla Konguta vallas, Keeri, Meeri ja Vissi küla Nõo vallas, Härjanurme, Ridaküla ja Võsivere küla Puhja vallas ning Rõhu küla Tähtvere vallas.

Liigirikkad niidud, vanad loodusmetsad. Valdav osa kaitseala niidukooslustest on lamminiidud. Kuigi siinseid alasid pole juba üle kümne aasta majandatud, on enamik niite püsinud siiski lagedana või on vaid kergelt võsastunud, seda ilmselt sagedaste üleujutuste ja püsivalt rohke vee tõttu [3]. Mõnedki piirkonna lamminiidud on aga hoolduseta muutunud mätlikuks ning vähenenud on ka rohustu liigirikkus. Kohati võtab võimust lammipajustik. Siinsed lammid on väärtuslikud eelkõige piirkonna veereþiimi kujundajatena, aga ka kaitsealuste lindude elu- ja toitumispaigana.

Siinsetel pärisaruniitudel ja puisniidul kasvab mitut liiki käpalisi: suur käopõll, kahkjaspunane sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp, rohekas käokeel, roomav öövilge, kahelehine käokeel.

Suur osa kaitseala metsadest on vanad loodusmetsad. Paiguti leidub rohundirikkaid kuusikuid, soostunud ja soolehtmetsi ning sanglepa ja hariliku saarega lammimetsi. Kaitsealustest liikidest kasvab siinsetes metsades harilikku ungrukolda ja karukolda (III kaitsekategooria liigid).


Haruldased ja väga haruldased linnud. Looduskaitseala metsad ja märgalad pakuvad elupaika rikkalikule linnustikule. See piirkond on väga oluline suur-konnakotka (I kaitsekategooria liik) asuala, üks kahest teadaolevast Eesti pesapaikade koondumiskohast. Kogu Euroopa Liidus teatakse vaid üldse kolme koondumisala! [2]. Siin pesitsevad ka merikotkas, kalakotkas ja väike-konnakotkas (samuti I kategooria liigid) ning teisi ohustatud liike. II kaitsekategooria liikidest on looduskaitseala metsades pesapaigad valgeselg-kirjurähnil ja kolmvarvas-rähnil, III kategooria liikidest elavad samas hallpea-rähn, musträhn, herilaseviu, händkakk, soo-loorkull, rukkirääk, roo-loorkull, väike-kärbsenäpp, laanepüü, mustviires, sookurg, täpikhuik, jõgitiir ja nõmmelõoke [1]. Kõik need liigid on ka rahvusvahelise tähtsusega.


Elurikkad järved. Kaitseala telg on Elva jõgi. Järved paiknevad Elva orundi põhjaosas, mis on kujunenud pärast Ürg-Võrtsjärve taandumist Holotseenis. Kari- ja Keeri järve ümbruses on ulatuslik järvelubja lasund, mille paksus küünib üle kahe meetri. Järvelupja katab üle viie meetri paksune turvas [4].

Keeri järv on kalgiveeline rohketoiteline veekogu, mis koosneb kahest osast: Keeri ehk Suurjärvest idas ja Härjanurme ehk Väikejärvest läänes. Hoolimata üsna suurest pindalast (129 ha) on järv madal, keskmine sügavus vaid kolm meetrit. Keeri idaossa voolab Elva (Ulila) jõgi. Selle järve kalarikkus on teada juba 1885. aastast: siis olevat sealt saadud talvel 3500 latikat 1020 rubla väärtuses. 1910/11. aasta talvel püüti 1,2–3,6 kg raskusi latikaid umbes 960 kg [4]. Tänapäeval on Keeri järv oluline liigikaitse seisukohalt: siin elavad rahvusvaheliselt tähtsad kalaliigid, nagu tõugjas, hink ja vingerjas. Peale selle on Keeri järv Emajõe jõgikonnas oluline kalade kudemiskoht.

Karijärve pindala on 82 ha, keskmine sügavus 5,7 meetrit (suurimaks sügavuseks on saadud isegi 14,5 m). Järve suubub väikesi ojakesi ja kraave, lõunasoppi voolab Süva- ja Jõnni järvest allikarohke oja, mis ei külmu ka talvel. Kari- ja Keeri järve ühendab nn. Kõid (ka Mädakõid ehk Kõia oja). Suurvee ajal on Karijärv ühenduses Keeri järve, Elva jõe ja Emajõega.

Pärimus räägib, et Karijärv on sadanud vihmana küla karja ja tülitsevate karjaste peale. Uppunud karja järgi olevat järv ka nime saanud [4]. Karijärve kallastel pesitseb mitu rahvusvaheliselt tähtsat linnuliiki, nagu hüüp, mustviires ja roo-loorkull [2]. Järvel käivad toitumas meri- ja kalakotkas, siin on rohkesti vesiroose.

Karijärvest veidi lõuna pool on veel kaks väikest järve: Jõnni järv ja Asema järv (Süvajärv).


Kaitsekord. Keeri–Karijärve looduskaitseala asutati 2006. aasta veebruaris Natura 2000 võrgustiku loodusalale. Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit ja üks piiranguvöönd.

Et siin pesitseb mitu ohustatud linnuliiki, siis on sihtkaitsevööndites kehtestatud päris ranged piirangud: Kõia ja Meeri sihtkaitsevööndis on inimeste liikumispiirang 1. märtsist 14. septembrini ning Võsivere sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. juulini. Jahti ei tohi pidada laanepüüle, muidu on jahipidamine lubatud 15. septembrist 14. veebruarini. Kala võib kaitsealal püüda, seevastu mootorsõidukitega järvedel üldjuhul liikuda ei tohi. Vaid Keeri järvel võib kaitseala valitsejalt taotleda luba mootorsõidukile.

Samas on Meeri sihtkaitsevööndis ulatuslikke niidualasid, mis vajavad pidevat hooldust. Kui luhta ei niideta, siis muutub see mätlikuks ja võsastub. Kinnikasvanud või kõrgrohustuga ala ei sobi elu- ja toitumispaigaks ka lindudele. Seetõttu ongi kaitse-eeskirjas nõue: poollooduslikke kooslusi tuleb niita, neil loomi karjatada ja võsa piirata.

Ulatusliku Keeri–Karijärve piiranguvööndi luhad on kotkaste toitumisala, siin pesitseb kuni 20 paari rukkirääke. Hoidmaks ka piiranguvööndi elustikku, tuleb siinseidki rohumaid niita ning seal võsa tõrjuda.

Hea ülevaate saab kaitsealast, kui sõita jalgrattaga, startides näiteks Vellavere poolt. Karijärve ääres on ka ööbimisvõimalus. Jalgsi on kõige parem alustada Meerilt: üle Elva jõe Karijärveni on veidi üle kilomeetri, kusjuures rada kulgeb mitmekesises maastikus.

Lähemat teavet kaitseala kohta saab kaitseala valitsejalt Tartumaa keskkonnateenistuselt. Keeri–Karijärve looduskaitseala kaitse-eeskiri on kättesaadaval Riigi Teataja kodulehel.


1. EELIS (Eesti looduse infosüsteem) www.eelis.ee

2. Kuus, Andrus, Väli, Ülo 2004. Keeri–Karijärve looduskaitseala kaitse-eeskirja projekt. Käsikiri Eesti ornitoloogiaühingus Tartus.

3. Mesipuu, Meeli 2004. Planeeritavate Keeri–Karijärve looduskaitseala ja Kärevere looduskaitseala niidukoosluste seisund ja looduskaitseline väärtus. Käsikiri pärandkoosluste kaitse ühingus Tartus.

4. Mäemets, Aare (toim.) 1968. Eesti järved. Valgus, Tallinn.

5. Mäemets, Aare 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Valgus, Tallinn.



PIRET KIRISTAJA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012