2006/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2006/9
Väike järvedemaa Pandivere kõrgustiku jalamil

Äntu-Nõmme looduse õpperada juhatab matkalised kümne järveni, samuti läbib teekond iidse linnuse Agelinde asukohta.

Pandivere kõrgustik on tuntud eeskätt selle poolest, et siit saab alguse kolmandik Eesti jõgedest, kuid piirkond ise on võrdlemisi veevaene. Tegemist on Eesti suurima infiltratsioonialaga, samuti on siin levinud karst. Seetõttu on Pandivere piirkonna põhjavesi üsna halvasti kaitstud.

Mitmekülgse pinnamoega järverikas Äntu maastikukaitseala on kindlasti üks Pandivere huvipakkuvaim piirkond: kaitseala asub Lääne-Viru maakonna lõunaosas, Väike-Maarjast umbes üheksa kilomeetri kaugusel. Äntu maastikukaitseala pindala ulatub 388,9 hektarini. Siinsed allikatoitelised lubjarikkad järved asuvad põhja-lõunasuunaliste ooside ja nendevaheliste mõhnade vahel. Järvede kaldad on siin enamasti soised ja õõtsikulised. Järvestikku kuulub seitse looduslikku ning kolm tehisjärve.


Looduse õpperada. 1980. aastail rajati järvede piirkonda Äntu-Nõmme looduse õpperada, mis läbib võrdlemisi mitmekesist loodust – lühikese retke jooksul võib näha erisuguseid maastikuvorme ja taimekooslusi. Rada kulgeb läbi eri metsatüüpide, üle järsunõlvaliste ooside ning ümber eriilmeliste järvede.

Sedamööda, kuidas on retkelistel aega, huvi ja võimeid, on võimalik valida pikema ja lühema teekonna vahel. Raja pikkus on umbes 13 kilomeetrit: et läbida kõik 26 rajapunkti, tuleks varuda 4–5 tundi.

Tähelepanu võiks pöörata sellele, et Nõmme Veskijärve juures saab vabalt minna üksnes veskitammini. Sellest edasi, Liivajärveni võib matkata ainult maaomaniku loal. Mõistlik on tema soovi austada ja oma jalutuskäigust näiteks telefonitsi teada anda (50 53 093).


Rada algab Valgejärve lähedalt parkimisplatsilt, tee äärde jääb üksikute mändidega sinilillekuusik. Peagi viib matkarada metsast välja niidule, mille servas asuvad endise Moora talu lagunenud hooned. See on paik, kus veetis osa oma lapsepõlvest poetess Kersti Merilaas (1913–1986).

Sammudes Rakvere–Tartu maantee poole, jääb paremat kätt üle 30 aasta tagasi istutatud kuuse-lehise segakultuur. See on suure tootlikkusega, kuna kuusk kasutab toitaineid mulla pindmistest, lehis aga sügavamatest kihtidest.

Kui suur maantee on ületatud, jätkub teekond kruusateel raudtee suunas. Peagi hakkab paistma Nõmme Veskijärv ning selle lääneküljel asuvad veskitammi varemed. Arvatakse, et veski oli siin juba enne Põhjasõda, kuid praegu varemeis veski- ja villavabrik on ehitatud 1898. aastal. Hooned said kannatada 1913. aasta põlengus, seejärel need taastati ning kasutati kuni kolhooside asutamiseni. Veskijärve lähedale üle tee rajati hiljem Väike-Maarja kolhoosi forellitiigid.

Eemal vasakul järve kaldal on lagunenud Nõmme mõisa peahoone. Mõis eraldus Tammikust 1793. aastal, see on kuulunud ka von Krusensternidele. Viimased mõisnikud olid siin siiski Pahled, kelle valduses oli häärber ja muu selle juurde kuuluv kuni 1938. aastani. Nõmme mõisas elas aastail 1842–1856 baltisaksa kunstnik-maastikumaalija Konstantin Kügelgen (1810–1880). Siin veedetud aega peetaksegi tema loomingus kõige viljakamaks.

Noorpõlves elas Nõmme külas ka kirjanik Mihkel Jürna (1899–1972), kelle juures suvitas 1930. aastate algul luuletaja August Alle (1890–1952).


Kruusa ja turvast. Mööda endist Rakvere–Tartu maanteed jõutakse peagi 300 meetri pikkuse ja 80 meetri laiuse Liivajärve äärde, mis on tekkinud endise kruusakarjääri põhja. Siit kaevandati kruusa ka 1876. aastal ehitatud Tapa–Tartu raudteetammi jaoks. Kuigi järve keskmine sügavus on alla meetri, ei kao vesi siit isegi mitte kõige põuasemal suvel. Sooja ja madala vee tõttu on see üks konnade meeliskudemispaiku.

Seejärel kulgeb rada mööda teed paremale ning peagi algab tõus raudteeäärsele oosile, mille kõrval vasakul on turbalõikamise tagajärjel tekkinud Turbajärv. Siinne oos on taimestiku poolest väga huvitav. Oosi lõunaotsa juures võib leida loodukaitsealust harilikku käoraamatut ja siledat tondipead. Samuti kasvab siin lubjalembeseid taimi, nagu harilik lubikas, angerpist, verev kurereha, värv-varjulill, mägitarn, ja kuiva eelistavaid liike, näiteks kassikäpp, kuldkann, keeliku- ja koldrohi. Järve põhja katab paks mändvetikavaip, mis oosilt vaadatuna tekitab maalilise veealuse maastiku.

Kindlasti ei jää teelistel märkamata siin usinalt tegutsenud kobraste töö: langetatud puid ja sissetallatud radasid on näha nii järves kui ka päris kõrgel oosi nõlval. Ronides veelgi kõrgemale oosi tippu, üllatab avar vaade Veskijärvele ja üle raudtee asuvale Punamäele. Paremale puude taha jääb aga Kaanjärv.


Lõuna-Virumaa suurim linnus. Matkaraja skeem juhatab edasi Punamäe oosi algusesse. Oosid tekkisid umbes 11 000 aastat tagasi, kui mandrijää taandumisel sulavesi liustiku serva ees olevasse jääjärve voolas. Veega kaasa kantud materjal settis lõhedesse ning nende ette jääjärve. Nii kuhjati lõhedesse vallseljakud. Nendele järgnes ümarate, ovaalsete või ebakorrapäraste mõhnade teke (kõrgus 2–30 m). Teel tuleb ületada Järveoja, mis ühendab viit Äntu järve ning mille kristalselt puhtas ja jahedas vees võib silmata jõeforellide maime.

Ülesmäge liikudes viib rada Äntu Punamäe eeslinnuseni, kust algab piirkonna kõige selgekujulisem oos: suhteline kõrgus 23 meetrit, nõlvade suurim kalle 25°. Sellel pinnavormil asus Lõuna-Virumaa suurim linnus, mis rajati esimese aastatuhande algul ja kandis nime Agelinde. “Liivimaa kroonika” andmetel peatus 1226. aastal Agelindel paavsti Honorius III isiklik esindaja Modena piiskop kardinal Wilhelm. Kolmeosaline linnus oli 240 meetrit pikk ning koosnes ees-, kesk- ja pealinnusest. Linnuse eri osad olid eraldatud kraavidega ja ümbritsetud vallidega. Arheoloogide andmetel olid vallid laotud kivimüürina, milles oli peamiselt kasutatud paasi. Linnust kaitses mõlemalt poolt vesi: mäeseljaku all läänes voolab Järveoja, idas aga Nõmme jõgi. Mõnikord tuli selles veeta nädalaid ja seepärast olid linnamäel nii inimeste kui ka loomade jaoks varjualused: püstkojad ning laudad. Muinasajal linnuses peetud võitlustest aga ajaloolisi andmeid säilinud ei ole.

1920. aastatel asus kesklinnusel Nõmme orkestrantide ühingu kõlakoda ja peoväljak. Ürituste jaoks saadi elektrit mäe all Nõmme jõel asunud elektrijaamast. Peoplatsina kasutati Punamäge veel 1960. aastatel, laagripaigana hiljemgi.

Ees- ja kesklinnus jäeti maha arvatavasti 11. sajandil, pealinnust kasutati paar sajandit kauem – ajani, mil saabusid Saksa ristirüütlid. Vene-Rootsi sõdade ajast, 1656–1658, pärineb muinaslinnuse kolmas nimetus – Rootsikants.

Rootslased olevat peitnud siia varandust, mille otsimise jälgi võib veel tänapäevalgi näha. Sügavad augud pealinnuses on tekkinud kruusavõtmisest, väiksemad on aga varanduseotsijate kätetöö. Kohalikud elanikud kutsusid mäge ka Vanapaganamäeks. Muistseid lahingupäevi tuletavad meelde rahvajutud Punamäe-lähedasest palkteest ja sõjaülema hauast Kärsa rabas.


Varandusega järved. Raudtee ja maantee vaheline Kaanjärv on paarsada meetrit pikk, 60 meetrit lai ning keskmiselt 3 meetrit sügav, kaldad on soised ja pilliroogu kasvanud. Järve kagusoppi suubub Jäola kraav, loodetipust voolab aga välja lühike oja, mis raudteesilla ees ühineb Nõmme jõega. Järves olevat peidus Rootsi sõjaväe varanduskast ja teiste juttude järgi koguni kuldtõld, mida nägevat ainult läbinisti aus inimene. Seni polevat tõlda keegi näinud.

Kõige üksikum Äntu järv on Kärsa raba ääres asuv Umbjärv. Seda pilliroogu peitunud õõtskallastega metsajärve on näinud üsna vähesed. Ka Umbjärves olevat varandusekirst. Kord põgenenud Rakke rahvas läheneva vaenlase eest Umbjärve äärde rappa ja lasknud varakasti järvepõhja. Varandust valvavat must kukk. Kast olnud selgete ilmadega põhjast näha, kuid hiljem mattunud mudasse.


Valge- ja Roheline järv. Viit Äntu järve ühendava Järveoja kõrged kaldad annavad aimu selle kunagisest veerohkusest. Ümbritseva ürgse ilmega metsa all võib leida muu hulgas ka võrdlemisi omapärase välimusega kõdutoidulist klorofüllita seenlille (Monotropa hypopitys).

Kuni 8 meetri sügavuse allikatoitelise Äntu Valgejärve (ka Valgjärv, Paralepetsa järv) vesi on väga läbipaistev (6,1–6,8 m) ja heleroheline, kohati valge. Seda põhjustab järve põhja kattev järvelubi. Õõtsikuliste kallastega veekogu on sügavuse ja läbipaistvuse tõttu allveesportlaste meeliskoht. 1983. aastal lõõmas siinsel alal matkajate süü tõttu tulekahju, mida turbase pinnase tõttu oli väga raske kustutada. Kahjutuld meenutavad veel praegugi turbasse põlenud sügavad augud ja okaspuudeta noor kaasik.

Äntu Roheline järv (ka Vahejärv, Väikejärv) jääb Sini- ja Valgejärve vahele. Selle 0,8 ha suuruse pindalaga veekogu keskmine sügavus ulatub 3,3 meetrini. Rohelise värvuse annab järvele põhja kattev järvelubi, põhjani läbipaistev vesi ning kallastel rohetava taimestiku peegeldus.


Matkaraja kuulsaim järv. Kogu kaitseala huvipakkuvaim järv on aga Eesti kõige selgema veega järveks peetav Äntu Sinijärv (ka Suurjärv, Pikkjärv, Tedrejärv, Prillapatsi järv). See eriliselt sinakasrohelise veega järv on Äntu järvestiku lähtejärv ning lubjatoiteliste järvede kõige iseloomulikum esindaja Eestis. Ka kõige sügavamates kohtades (8 meetrit) on vesi põhjani läbipaistev. Kahe suure poolsaarega sopilise Sinijärve kaldad on õõtsikulised ning suurte allikalehtrite tõttu on selle vesi suvelgi jahe.

Kui üldiselt soodustab Eesti niiske ja jahe kliima mullas kergesti oksüdeeruvate ja intensiivselt värvunud huumusainete teket, mida pinnasest välja uhutuna iseloomustab kollane kuni pruun värvus, siis Pandivere kõrgustiku piirkonnas, kus on lubjarikas pinnas ja soodus veereþiim kaltsiumkarbonaatide lahustamiseks setteist, kujuneb välja mineraalainerikas vesi.

Äntu Sinijärv on omapärane ka selle poolest, et see on läbivooluta järv karbonaatsete muldadega alvaritel – sellist tüüpi järvi on Eestis vähe. Sinijärv toitub allikate kaudu põhjaveest, aga samuti valgala kevadisest sulaveest. Suvel, kui juurdevool valgalalt on katkenud ja aurumine järve pinnalt suur, sadestub kaltsiumkarbonaat vee mineraalainete sisalduse järsu suurenemise tõttu lahusest välja. Selle tagajärjel koguneb järve põhja järvekriidi kiht. Siiski jäävad alati domineerima vesinikkarbonaat ja kaltsiumioonid. Vee ebatavaline värvus on peale omapärase hüdrokeemilise reþiimi seletatav ka selle äärmiselt suure läbipaistvusega (12–15 m): järve sügavus ulatub 8 meetrini, kuid maksimaalset läbipaistvust on mõõdetud horisontaalselt – rööbiti veepinnaga. Järve põhi oma mändvetikatega meenutab pisut korallimerd ning biogeenide vähesuse tõttu on siin välja kujunenud liigirikas ja omapärane taimestik.


Kaitseala eesmärk on kaitsta ja tutvustada Äntu allikajärvi ja Nõmme-Ebavere servamoodustiste keskosa ning nendega piirnevaid metsakooslusi ja muinsusobjekte.

Äntu-Nõmme looduse õpperada käsitlevaid materjale on võimalik saada Väike-Maarja muuseumist aadressil Pikk 3. Muuseum on avatud maist septembrini: T–L 10–17; oktoobrist aprillini: E–R 10–17. Telefon on 326 1625. Teavet leiab ka Äntu-Nõmme looduse õpperaja raamatust [1] ning Väike-Maarja valla kodulehelt [2].



Hanna Maran
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012