2006/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/9
Pisike pommike

Kogu Euroopa pisim kakuline on teistega võrreldes rohkem päevasema eluviisiga, sest öösel ähvardab teda oht langeda mõne suurema sugulase saagiks. Nii võibki väikesekasvulist, kuid jässakat kakukest näha varitsemas pigem hämaras kui pilkases pimeduses, vahel lausa päise päeva ajal.

Värbkakk (Glaucidium passerium) ei ole meie mail küll haruldane, kuid hajusalt levinud, inimese silma alla satub üsna harva. Elupaika valides eelistab ta okas- ja segametsi, kus leidub õõnsusi või vanu rähni taotud pesaauke pere tarvis.

Ta toitub põhiliselt värvulistest ja pisinärilistest. Esimesi püüab värbkakk metsas ja metsaservadel, teisi väludel või lagendikel. Seega on temale parim pesitsuspaik lagendike või raiesmikega vahelduv metsatukk. Hea oleks, kui valitud tukas leiduks peale pesaõõnsuse ka nii-öelda varuõõnsusi, sest taibuka linnuna tavatseb kakuke küllusepäevil toiduvarusid koguda, ladustades püütud saagi mõnda kasutamata pesakasti või õõnsusesse. Arvatakse isegi, et kui pulmamängu ajal kaasa südant võita püüdval isaslinnul on ette näidata rikkalikud toiduvarud, siis võib see väljavalitu silmis tuua talle kindlaid plusspunkte. Niisiis võib varumine end topelt tasuda: raskel ajal on toidupoolis omast käest võtta ja mängu ajal saab emasele kohe selgeks, kui osav on tulevane kaasa saagi hankijana.


Saaki püüab värbkakk natuke teistmoodi kui kõrvukräts ja händkakk. Kui suured kakud püüavad end saaki passides peita, siis värbkakk ei häbene midagi: tavaliselt istub ta täiesti nähtaval kas kuuse ladvas, meenutades sinna pandud jõuluehet, või mõne kuivanud tüüka otsas. Niisuguse käitumise põhjusi ei pea kaugelt otsima. Vastus peitub pisikese kaku suuruses, kui nii võib öelda: täiskasvanud linnu pikkus ei küüni isegi kahekümne sentimeetrini. Nii väikest tompu polegi ju suurt mõtet peita. Isegi otsiv inimsilm ei pruugi teda märgata, omi asju ajavatest värvulistest või rohus tegutsevatest närilistest rääkimata.

Värvulistega on asi siiski keerulisem, sest nemad on ka liikuvad ja hea nägemisega. Tihti juhtubki nii, et varitsev kakuke avastatakse ja siis läheb alles trall lahti. Tundub, nagu oleks ühte metsanurgakesse kogunenud kogu kohalik suleliste vägi: kõik kisavad täiest kõrist ja tiirutavad ümber ohuallika. Peagi sunnitakse röövlind oma varitsusposti hülgama, sest mida sa seal ikka enam passid, kui kogu ümbruskond sinu positsiooni teab. Värbkakk ei saa rahu enne, kui on pugenud päris padrikusse. Kohe teisele nähtavale kohale maanduda tähendaks, et tänitamine jätkub.

Ent peagi naasevad värvulised oma toimetuste juurde, unustades potentsiaalse ohu. Tombuke võib nüüd koha sisse võtta uuel vaatluspostil. Seekord on ta valinud natuke varjulisema koha paju oksarägastikus, kus ta meenutab tillukest tuulepesa.


Pisike pomm. Nüüd jõuame loo pealkirja juurde, mis tuleneb värbkaku saagipüüdmisviisist. Olles tükk aega õrna oksa küljes tuule käes edasi-tagasi kiikunud, peab ju ometi midagi ka tegema. Kes otsib, see leiab, ja kes ootab, selle juurde tullakse. Nii veab ka värbkakul, kes märkab midagi eemal rohu sees. Tugeva tõukega paiskab ta end varitsuspostilt eemale ja selle asemel et lendama hakata, tõmbab tiivad tugevasti vastu külgi: nii muutub ilus ümmargune linnuke ohtlikuks terava otsaga pommiks, mis sööstab oma sihtmärgi poole.

Ühel vaatluskorral tundus mulle, et langen seekord ise pommirünnaku ohvriks. Olin pajupõõsas passivat linnukest jälginud juba üle kümne minuti, mille jooksul oli ta enamjaolt minust mööda vaadanud. Järsku pööras ta pilgu minu suunas, millele järgnes kohe äratõuge – otse minu poole … Tõmbusin ehmatusest kössi, “pomm” möödus vaevalt kolme-neljakümne sentimeetri kauguselt. Õnneks polnud see mina, kes tema tähelepanu oli köitnud, vaid hoopis eemal rohu sees liigutanud kogu, keda sel üritusel siiski tabada ei õnnestunud.

Peagi istus osav manööverdaja väikese, nii umbes paarikümnemeetrise läbimõõduga metsalagendiku teises servas ja vaatles maapinda niisama pingsalt, kui ta seda ennist minu kõrval kasvava paju otsas oli teinud. Ma tundsin ennast väga hästi, sest olin sattunud selle ilusa linnu jahiretke keskpunkti, kus võisin jälgida tema oskusi.


Lubab end vaadelda. Värbkakk, nagu kakulised üldse, ei ole väga inimpelglik. Suuremategi kakkude arglikkus ei ole võrreldav päevaste röövlindude omaga, kes inimest isegi mitmesaja meetri kaugusel märgates kohe minekut teevad. Kui suuremad kakud võivad loota oma kaitsevärvusele, siis värbkakk loodab peale selle veel oma pisikesele kasvule. Ta ei lase ennast tavaliselt üldse häirida: puu ladvas saaki varitsedes lubab ta inimesel sama puu alla jalutada ja jahti lähedalt jälgida. Ta ei pane ligitungijale pahaks, kuni see vagusi püsib. Igasugune heli siiski häirib: selle peale asub ta mõne eemal oleva puu otsa, kuid ei lenda tavaliselt päris minema.

Parim aeg värbkakku otsida ja jälgida on kevadistel pikenevatel päevadel. Videvikus või enne päikesetõusu metsa vahel liikudes soovitan lasta peenikest vilet. Ja ärge imestage, kui mõne aja möödudes keegi metsast vastu vilistab. Vilemeister on tõenäoliselt meie metsade pisim kakuline värbkakk, kes kuulutab: siinne territoorium on juba hõivatud, palun lennake edasi!



SVEN ZAÈEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012