Sõõrsilmik ei ole meil praegu väga haruldane liblikas, aga ta võib selleks saada, kui laseme tema elupaikadel hävida.

Silmikuid on Eestis 17 liiki, maailmas üle 3000 liigi [10]. Oma nimetuse on nad saanud suurte silmlaikude järgi tiibadel. Värvus varieerub mustjaspruunist kuni kontrastse, valge-musta kirjaga liikideni välja. Silmlaikude arv ja suurus erineb liigiti, nagu ka eri suurusega laikude paigutus tiibadel.

Sõõrsilmik (Lopinga achine) on väliselt hästi eristatav liik, nii et iga vähegi liblikaid tundev inimene ei eksi tema määramisel. Ladinakeelse liiginimetuse achine pani talle Scopoli 1763. aastal. Aasta hiljem (1764) jõudis sõõrsilmiku uurimiseni ka Carl Linné. Leides, et sellist liiki pole veel kirjeldatud, pani talle omakorda nimetuseks deianira. Nii ongi sellel liblikal kaks nimetust. Zooloogilise nomenklatuuri reeglite järgi on viimati antud nimetus sünonüümne, kasutada tuleb esimest.

Veidi problemaatilisem on lugu sõõrsilmiku perekonnanimetusega. Kord on see Lopinga, kord Pararge. Kumb on õige, selles pole süstemaatikud kokkuleppele jõudnud. Eestis on rohkem kasutusel olnud perekonnanimetus Lopinga. Sel juhul on sõõrsilmik Eestis ainus selle perekonna liik, mujalt on teada veel seitse. Kui aga käsitleda sõõrsilmikut perekonnas Pararge, siis on Eestis veel üks selle perekonna liik – orasheinasilmik P. aegeria. Tema erineb küll välimuselt sõõrsilmikust, kuid neil on mõndagi ühist nii elupaigas kui ka eluviisis.

Sõõrsilmiku portree. Sõõrsilmiku tiivad on võrdlemisi laiad hallikaspruunid rohkete silmlaikudega nii ees- kui ka tagatiival. Tiibade siruulatus kõigub 44–55 mm vahel, seega on sõõrsilmik üks suurimaid silmikuid Eestis. Tal on rohkem silmlaike (eriti eestiibadel) kui enamikul teistel silmikutel ning need on selgelt näha ka tiiva ülaküljel. Tiiva ülakülg on pruun ja nõrga mustriga. Sellel on selgelt näha veidi ovaalsed laia kollase sõõriga silmlaigud (vt. fotot). Alakülje muster on kirjum. Eestiibadel piirab silmlaike kanna poolt laiem või kitsam kreemikasvalge ebaühtlase laiusega vööt. Tagatiibadel palistab samalaadne, kuid enamasti valkjam vööt silmlaike mõnikord mõlemalt poolt (vt. fotot). Valge osa ulatus erineb areaali piires. Mõnikord on see ala ka täiesti hall.

Levik Eestis ja meie naaberaladel. Sõõrsilmik on transeuraasia levikuga metsaliik [5]. Tema levila ulatub Põhja-Hispaaniast kuni Jaapanini. Mägedes jõuab ta okasmetsadeni. Briti saartel puudub [2]. Meist põhja pool oli see liik varem levinud kogu Lõuna-Soomes, kuid viimasel ajal on taandunud mõneks kohalikuks asurkonnaks. Rootsis elab sõõrsilmik samuti hajusalt riigi lõuna- ja kaguosas ning Ojamaa (Gotlandi) saarel. Teda leidub ka Lätis ja Leedus. Elupaigaks sobivad sellele liblikale lopsaka alustaimestikuga liigirikkad okas- ja lehtmetsad, puisniidud ja tammikud. Eestis on sõõrsilmik levinud üle kogu maa, kuid Lääne-Eestis saab teda sagedamini näha kui mujal [3, 4, 7, 9].

Eluviis. Sõõrsilmik on metsaliblikas, kes eelistab vanade metsade servaalasid ja puisniite. Valmikud lendavad aeglasemalt kui teised silmikud ning hoiduvad metsaserva, enamasti veidi alusmetsa varju. Olenevalt elupaigast võivad liblikad käituda erimoodi. Seal, kus lagendikke on rohkem, näiteks tammesegametsades ja puisniitudel, lendavad liblikad sageli lagendikel. Ojamaa saarel liiguvad sõõrsilmikud aga valdavalt metsas [6]. Analoogia põhjal võiks oletada, et meil Läänemaa ja saarte puisniitudel lendavad liblikad vähem varjatumalt kui metsade alal mandri kesk- ja idaosas. Puhkama sätivad sõõrsilmikud end põõsaste kõrgematele lehtedele, sageli küljega võrast läbi ulatuvatest päikesekiirtest soojendatud leheosal Mõnevõrra omapärane on nende liblikate toitumisviis. Oleme harjunud nägema päevaliblikaid toitumas tavaliselt õitel, ent sõõrsilmikuid lilledel pole. Nemad ei toitu mitte nektarist, vaid puudel ja põõsastel elavate lehetäide magusatest eritistest. Erinevalt sipelgatest, kes lehetäisid „lüpsavad“, imevad liblikad seda eritist taimelehtedelt. Vahel on neid nähtud toitumas ka rebaste ja kährikute ekskrementidel.

Munad poetatakse oma elupaigas valimatult rohule, kinnitamata neid ühegi taime külge. Munade arv jääb 70–100 piiresse. Järglaste arengule on soodsam, kui munad ei satu mitte metsaserva päikesepaistelisse ossa, vaid veidi põõsaste varju, kus toidutaimi on kõige rohkem [1]. Rööviku toidutaimedena on märgitud mitmesuguseid kõrrelisi, näiteks nurmikad, kerahein, arulusted, kastevarred, longus helmikas, tarnad jt. Rootsis tehtud vaatluste andmeil on seal põhitoidutaim mägitarn. Koorunud röövikud hakkavad kohe sööma, kuid sügisel ei nukku, vaid jäävad talvituma, nukkudes alles kevadel. Seega küünib rööviku eluiga ligi 10 kuuni. Liblikaid võib Eestis näha juuni keskpaigast juuli lõpuni.

Ohustatus ja kaitse. Varem kõikjal tavalise liigi arvukus on Euroopas hakanud pisitasa vähenema [8]. Et sõõrsilmik asustab metsaservi, siis ohustab teda põhiliselt metsade raie. Seega pole praegu Eestis üsna tavalise liigi tulevik meil kaugeltki selge. Kiire ja ulatusliku metsaraie tõttu võib selle liblika arvukus väheneda, ennekõike Kesk- ja Ida-Eestis. Lääne-Eestis ja saartel on olukord mõnevõrra parem, sest seal rohkem levinud puisniite lausraie ilmselt veel ei ähvarda.

Samas on sõõrsilmikule ohtlik ka vastupidine: kui praegused elupaigad võsastuvad ja kasvavad kinni. Niisiis aitaksime sel liigil püsida, kui niidaksime korrapäraselt oma puisniite ja hoiaksime metsalagendikke täis kasvamast. Sõõrsilmik on kantud EL elupaigadirektiivi neljandasse ja Berni konventsioon teise lisasse. Eestis kuulub ta kaitsealuste liikide III kategooriasse ja haruldase liigina punasesse raamatusse.

1. Bergman K.-O. Habitat utilization by Lopinga achine (Nymphalidae: Satyrinae) larvae and ovipositing females: implications for conservation. Biological Conservation, Volume 88, Number 1, April 1999: 69–74.

2. Higgins, Lionel G.; Riley, Norman D. 1980. A field guide to the butterflies of Britain and Europe. Ed. 4. Collins, London.

3. Kesküla, Tõnu 1992. Distribution maps of Estonian butterflies (Lepidoptera: Hesperioidea, Papilionoidea). – Acta Musei Zoologici Universitatis Tartuensis 6.

4. Kruus, Märt; Luig, Jaan 2005. Sõõrsilmik Lopinga achine. – Vilbaste, Kristel (koost.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Ilo, Tallinn: 61.

5. Kudrna, Otakar 2002. The distribution Atlas of European Butterflies. – Oedippus 20.

6. Leimar, Olof et al. 2003. Habitat preference and habitat exploration in two species of satyrine butterflies. Ecography 26: 474–480.

7. Sulcs, Aleksander; Viidalepp, Jaan 1974. Verbreitung der Grossschmetterlinge im Baltikum I. Tagfalter (Diurna). – Deutsche Entomologische Zeitschrift, N. F. 21: 353–403.

8. Swaay, Chris van; Warren, Martin 1999. Red Data Book of European butterflies (Rhopalocera). – Nature and Environment Series 99. Council of Europe Publishing, Strasbourg.

9. Viidalepp, Jaan 1966. Фауна и распространение дневных чешуекрылых (Rhopalocera+Grypocera) Прибалтики. – TRÜ toimetised 180, Zooloogia-alaseid töid III: 3–39.

10. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. Eesti liblikate määraja. Valgus, Tallinn.