Vaike Erm
15. juuni 1928–15. jaanuar 2007

Vaike Erm sündis Pärnumaal Toris kooliõpetajate peres. Lõpetanud keskkooli Viljandis, asus ta 1947. aastal õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas 1952. aastal bioloogi-zooloogina. Seejärel pühendus teadustööle aspirantuuris ning kaitstes 1955. aastal edukalt väitekirja „Koha (Luciopeca lucioperca L.) Eesti NSV-s ja abinõusid tema varude taastamiseks ja suurendamiseks”.

Edasine töö jätkus ülikooli juures, kuni 1957. aastal sai temast toonase BaltNIRO Eesti laboratooriumi (rohkem teada mereihtüoloogia labori nime all) vanemteadur. Samasse asutusse, mille nimi on jõudnud vahepeal korduvalt muutuda (praegu TÜ Eesti mereinstituut) ja samale ametikohale jäi Vaike Erm kuni vanaduspuhkusele jäämiseni 2000. aastal.

Tema kandidaaditöös pälvib kõige enam tähelepanu seisukoht Pärnu lahe kohavarude kohta, mis kehtib ka tänapäeval: kohavaru vähenemise peamine põhjus on ebaratsionaalne püük ja alles seejärel mõne aasta ebasoodsad ilmastikuolud kudemise ajal. Tema edasise töö põhisisu oligi selgitada kohavaru kujunemise seaduspärasusi ning seista selle eest, et parandataks püügikorraldust, tugevdataks järelevalvet piirangute järgimise üle ning alustataks kohavaru kunstlikku taastootmist.

Vaike Ermi enam kui sajast artiklist 50 käsitles koha: algul peamiselt varu seisundit, seejärel liigi kalakasvatuslikku taastootmist ja kõige lõpuks, 1990. aastail, võeti koostöös kolleegidega Soomest ette varu suurust määravate tegurite analüüs. Ta jõudis avaldada ka raamatu „Koha” “Pääsukese” sarjas (1981), mis on senini kõige põhjalikum eesti keeles kirjutatud kokkuvõte selle liigi kohta.

Vaike Ermi teine peamine uurimisalune oli vimb (36 trükist), ka Peipsi järves. Ta uuris muu hulgas vimma rändeid ja peamiselt sellest liigist lähtudes Sindi kalatrepi tähtsust kalade rändele. Ühe põhiautorina võttis Vaike Erm osa Vilniuses ilmunud venekeelse kogumiku „Euroopa vimbade bioloogia ja töönduslik tähtsus” (1970) koostamisest. Ta oli koha ja vimma käsitluse põhiautor monograafias “Eesti kalad” (“Fishes of Estonia”, 2003). Nende kahe liigi kõrval tegeles Vaike Erm haugi, esmajoones tema kalakasvatusliku taastootmisega. Selles valdkonnas nägi trükivalgust „Haugi marja inkubeerimise ja vastsete kasvatamise juhend” (1973) ja veel mitu artiklit. Mitme aasta vältel jõudis ta uurida Matsalu märgala veekogude kalu.

Äärmiselt kohusetruu, heatahtliku ja abivalmi inimesena pälvis Vaike Erm kõigi kolleegide sügava austuse.