2007/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2007/6
Kurese maastikukaitseala

Kurese kiviaedadega tihedalt tarastatud maastikul tunnetad end justkui kadakasele saarel. Puudub vaid merekohin, ent seda asendab alatine metsakohin – siinses kõrges kantsis on alatasa tuuline.

Tänavu 29. märtsil said Pärnumaal uue kuue – uued piirid ja kaitse-eeskirja – üksteist kaitseala. Teiste seas ka Kurese: nööbi ehk maastiku üksikelemendina kaitse all olnud Mihkli Salumäe (21 ha) külge õmmeldi kakskümmend viis korda suurem kuub (523 ha).

Salumägi võeti kaitse alla juba 1976. aastal, et kaitsta sealset kadastuvat loopealset ja dolomiiti kaevandamise eest. 2004. aastal asutati siin Natura 2000 Salumäe loodusala, et täiendada kaitsealade võrgustikku esmatähtsatest elupaigatüüpidest alvaritega ja vanade loodusmetsadega ning olulistest kadastike, liigirikaste madalsoode, rohunditerikka kuusiku ja puiskarjamaadega.

Kurese maastikukaitseala piirid erinevad päris tublisti Salumäe loodusala piiridest.

Salumäe loodusala hõlmas ligikaudu 2/3 Kurese rohumaadest. Mulluste inventuuride põhjal otsustati kaitsealasse hõlmata ka algul välja jäänud poollooduslikud rohumaad ning paarkümmend hektarit metsastuvaid karjamaid, kokku umbes 80 hektarit.

Kurese maastikukaitseala loodi hoidmaks pärandmaastikke ning Kibura karstiala, kaitsealuseid liike ja kooslusi.


Mägine maisemaasaar. Kaitseala asub paelaamal, millest kerkivaid biohermseid paekõvikuid nimetatakse mägedeks. Kurese ümbrus on mägine maa, eriti tasase Pärnu madaliku kõrval. Kaitsealal on neli mäge: Salumägi, Pakamägi, Koeramägi ja Munamägi.

Mägede süda – jää survele vastu pidanud ja ilmastikukindel biohermne dolomiit – on tekkinud umbes 420 miljonit aastat tagasi siin laiunud madala troopilise mere korallrahudest. Dolomiidikõvik on küll kujuteldamatult vana, kuid võrreldes tõeliste mägede vanusega siiski poisike. Siinsete mägede jalamil ja nõlvadel on eri tüsedusega setetele kujunenud mitmekesine mullastik, mis erinevalt Pärnumaal valdavatest tugevalt happelistest märgadest muldadest on enamasti neutraalse reaktsiooniga ja põuatundlik. Seetõttu kasvab siin kandis ka hoopis isemoodi taimestik.

Salumägi, piirkonna kõrgeim koht, jääb Kuresest loodesse. Tema absoluutne kõrgus on 37,3 m. Möödunud sajandi lõpupoolel sai triangulatsioonitorni ronides ümbruskonnale pilku heita veel tüki maad kõrgemalt: Maaljasoos kõrguv Maaljasaar ja Soontagana linnus olid nagu peo peal. Nüüd tähistab torni asukohta vaid 1900. aastal paigaldatud geodeetiline raidkirjaga maamärk. Taamal asunud Salu talu meenutavad kaev, kiviaiad, üksik puukujuline hiigelkadakas ja metsastuvad loopealsed.

Nii Antsülusjärves kui ka Litoriinameres selle kõrgeima veeseisu aegu oli Salumägi saar, mida emakeel veel mäletab: salu pidavat arhailises eesti keeles tähendamagi mitte metsa, vaid saart. Litoriinamere alanedes ühines Salu(saar) suurema saarega – Tõstamaa kõrgustikuga ja kohanimi moondus vastavalt pinnavormide muutumisele Salumäeks.

Mere kunagisele lähedusele viitab kaudselt ka paelõhedesse (karridesse) ja pangaalustesse otsese päikesevalguse eest peitunud pruun raunjalg: see haruldane paelembene sõnajalgtaim kasvab enamasti meresaartel ja rannikul, väga harva võib teda leida sisemaal. Litoriinameri taandus siit juba vähemalt 4000 aastat tagasi, aga pruun raunjalg on jäänud ja oleks varsti hävinud hoopis alvarite metsastumise tagajärjel.

Salumäe alvarid püsisid kuni 1960. aastate lõpuni metsata tänu sellele, et neil koduloomi karjatati. Järgmistel aastakümnetel mattusid aga paemurdudest paiguti klibuseks kuumaastikuks uuristatud nõlvad kadastikku ja hõredasse männikusse. Nüüd on männid ja osa kadastikest raiutud, päästmaks nii loopealsed kui ka pruuni raunjala hävingust.

Paeklibust hallikirjalisel loopealsel, kesksuvel kuumusest virvendavas paemurrus, kolletab lubjaahju vare – märk kunagi olulisest kohaliku käsitöönduse harust.

Pakamägi ja Koeramägi asuvad Kurese küla keskmest kirdes. Pakamägi küünib 32,5 meetrit üle merepinna, aga paistab maastikus üpris väikesena. Mägi kerkib Kurese–Vastaba tee kohal järsult kuus-seitse meetrit, kuid Kurese põldude poolt tulles on tõus lauge.

Kadastunud mäel paljandub paas koredate pankadena. Sealt avanevat vaadet Kurese külale kipuvad varjama männid ja kadastik, ent see sarnaneb kõigile teada vaatega Maatarga püstkoja juurest filmis “Viimne reliikvia”. Mäe jalamilt väljub kevaditi veerikas allikas, mis tormab kohinal alla Pakamäest kirdesse jäävast Koeramäest, ujutades kristallselge veega üle ka Kurese–Vastaba tee kuni Kurese küla tuumikuni välja.

Pakamäe jalamil on kindlasti elatud juba pronksiajal aga võib-olla ka kiviajal. Siinsed põlispõllud on kultuurimälestisena muinsuskaitse all. Alles möödunud aastal, pärast kadastiku harvendamist selgus, et kivikuhilad põllul on hoopis kivikalmed. Pakamägi oli aastatuhandeid ka Kurese ja Vastaba rahva jaanitulepaik.

Koeramägi polegi miski mägi, vaid ürgne mageveelise Antsülusjärve murrutuskallas või veidi hilisem soolase veega Litoriinamere loode–kagu-suunaline rannaastang. Nõlva harjalt soo poole vaadates tundub tõesti, nagu oleksid mäe otsas, kuid vastassuunas pole metsastatud maapinna kallak üldse tajutav. Koeramäe nõlv laskub kirde suunas 10–12 meetrit, kahe järsu astanguna Maaljasoole. Piki astangu serva Vastabasse kulgeval maaliliste vaadetega igivanal jalgteel pole sinna istutatud puud kasvama hakanud. Vastaba suunas astang madaldub, minnes tasapisi üle Salumäe laugeks läänenõlvaks.

Siin lähedal – sooäärse astangu serval keskealises männikus – lesib Vanapagana Käpajälgedega kivi: koredasse pinda oleks justkui sulatatud sileda pinnaga käpajäljed, millel pikad küünisedki näha. Rändrahnu kohta pajatab rahvasuu: Vanakuradi kanna- ja käpajäljega kivi on Alt-Tõnise karjamaal Koeramäe all soo ääres. Vanakurat olla siin istund ja üle kivi läind. Enne üteldi, et istumisease oli ka, aga nüüd mina küll ei oska näidata. Kivi on nii vedel olnud, et jälg on veel pikemaks läinud kui sorinal.

RKM II 176, 38/9 (2) < Pärnu raj., Kurese k., [Mihkli khk] – E. Liiv < Anna Soontak, 67 a. (1964).

Munamägi on kõige väiksem ümar sarapuupõõsastesse mattunud paekühm, mis jääb Kurese–Mihkli põlise tee äärde küla keskusest läänes. Munamäel kasvab küla suuremaid pooppuid (rahvasuus saksa pihlakas), mis siit kandi paesel maal üsna tavaline, kuid mujal Pärnumaal looduslikult ei kasva. Omapärase “metsa” moodustavad ka sarapuupõõsastega sama kõrged kontpuud.


Kurese – Eestimaa Siber. Siin avastad end äkki justkui mitu sajandit varasemast ajast – külast oleks nagu katk üle käinud. Ent katkust veelgi hullem oli nõukogude võim, mis suutis küla välja suretada juba 1973. aastaks, mil Uue-Rõika talus suri viimne küla mutike.

Kuresele pole rajatud teed, siin pole kunagi olnud elektrit. 1938. aastal kirjeldas üks ajakirjanik Kureset Eestimaa Siberina, kuhu jõuavad kõik uuendused viimasena ja kus elukorraldus on tagurlik ning ajast maha jäänud. Kuresel pole olnud ka saunu, pesti rehetoas. Elati õlgkatustega rehielamutes. Abihooned, loomalaudad ja korstnad laoti paekividest.

Kuid seegi Siber oli liighea: Kureselt küüditati päris Siberisse neli peret ja veel inimesi paljudest peredest. Põhjus: nad olevat teinud koostööd Hirmus-Antsuga (Hans Kaljurand), kes ennast ümbruskonna soodes ja külades varjas.


Muinasküla järglane. Küla varasemast ajaloost pole suurt teada, kuid siin asub Pärnumaal teadaolevaist vanim kivikalme – I aastatuhandest e.m.a. Ja hiljuti leidis ajaloomuuseumi arheoloog Mati Mandel siit ka pronksiaja asustuse jälgi. Kuresel on esimene Pärnumaalt leitud väikeselohuline kultusekivi, päritolult ohvrikividest varasem.

Praegune sumbküla asub muinasküla kultuurikihtidel. Muinaskülad rajati, nagu tolleaegsed külad ikka, allika lähedale. See oli kunagi suurim küla Soontaga maalinna lähistel. Ka Maaljasaare hilisemad talud Maalinna I ja Maalinna II kuuluvad Kurese külasse. Siin oli kunagi kokku 23 suitsu, neist 19 sumbkülana koos. Külas elas enne nõukogude okupatsiooni üle saja inimese.

Külamaastikku liigendavad kaks kõrget astangut, mis Vastaba ja Pakamäe poole üha tõusevad. Omapärased on murrutuskalda nõlva rajatud keldrid. Maaparandusest, teede ja trasside ehitusest kõrvale jäänud küla maad on muistsetele sumbküladele tüüpiliselt jagatud “tordilõikudeks” küla keskmest kiirjalt lähtuvate kiviaedadega. Sumbküla majapidamised asusid kobaras küla keskel, kuhu – külakaevuks nimetatud allika juurde – koonduvad sammaldunud paekiviaedadega palistatud tänavad. Siin on kokku üle 30 kilomeetri paekiviaedu, millel näeb õige tihti rästikuid.

Külast väljub neli tänavat: Piisu (nüüd Mihkli), Vastaba ja Kibura külasse ning Maaljasaarele (Soontagana maalinna alla). Viimane jätkub soos kahe kilomeetri pikkuse taliteena üle Maaljasoo (Kärje soo). Taliteele on nüüd ehitatud laudrada, mis tasapisi juba laguneb.

Kevadise ja sügisese suurvee aegu tormab läbi küla (mööda Piisu–Maaljasaare teed) kärestikuline oja, mida ilma “toopideta” (pikad kalamehekummikud) ei ületa. Kesksest külakaevust voolab suurema osa aastast selge allikavesi mööda külatänavat alla sohu. Olen peaaegu igal aastal leidnud allikast ogalikke, kes kevadel sinna elama kolinud. Suvel nad sageli hukkuvad, ent järgmisel kevadel tulevad mööda külatänavat üles jälle uued asunikud.

Salumäe nõlvalt valgub vesi küla serva peatänavale kokku, ühinedes allikast tulvava veega. Piisu tee on aasta ringi märg ja kivid vetikatest libedad. Kunagi oli osa tänavatest lausa pühitavad paekivitänavad, kuid nüüdseks on need kaetud savika mullaga. Tänavad on õuemaadest tüki maad madalamad, eriti Piisu tänav, mis kohati meenutabki rohkem laiapõhjalist kiviaedadega palistatud kraavi.

Küla keskel asub Parkaed, mis oli piiratud kõrge paekivimüüritisega. Siia kogunesid Kurese ja Vastaba noored ja mehed kaarte taguma, õlut jooma ja lõõtspilli mängima. Parkaia lähedal – kusagil seal, kus praegu on matkaraja teabetahvel, oli külakiik. Seda kõike rääkis mulle tänavu Kurese Rätsepa talu peretütar Helmi Treibluth (Laurit).


Põlispuud ja allikad. Külale lähenedes tundub, et ees paistab salumets, kuid kohalejõudnule avanevad hoopis vaated kiviaedadega palistatud kunagistesse taluõuedesse, kus sammaldunud paekivihoonete varesid varjavad mitmesaja-aastased saarepuud. Igas taluõues on oma kaev, enamasti kaetud paekivist tahutud rõngaga, samuti enam-vähem korras kelder. Kaevud jäid suviti sageli kuivaks, siis saadi vesi aasta läbi voolavatest allikatest, mida Kuresel on kolm.

Veerikkaim allikas on küla idaserval nn. Alasi aias. Varjulise sammaldunud kiviaiavaredega palistatud allika juurde laskudes avastad end justkui iidsest pühapaigast. See veerikas allikas olevat tervistava toimega ning pole kunagi kuivaks jäänud. Paelõhest välja pressiv allikavesi erineb külakaevu veest tõesti, sest kevaditi vohab vees pikkade habemetena rohevetikas, mis suvesüdames kaob. Allikast voolava ojakese kivide vahel on tuhandeid aastaid elanud just sellist elupaika vajavad liigid.

Kurese külas oli kunagi ka püha hiis, alles on veel Hiie-nimeline talukoht. Salumäel olnud samuti hiis.


Kurese pärandmaastikud on sadade inimpõlvede kätetöö. Siinne rahvas, keda kutsuti ka käklasteks, elatus peamiselt karja- ja viljakasvatusest. Kurese ümbrus ja Salumägi olid veel eelmise sajandi esimesel poolel peaaegu lagedad, nagu kogu Koonga valdki. Kuid palju oli puisniite ja üksikute puudega karjamaid. Nüüdseks on ainuüksi Kurese maastikukaitsealal sama palju metsa kui varem terves vallas. Hoolimata metsastamisest ja metsastumisest on Kuresel ja Salumäel veel üsna heas seisus loopealseid, allikatoitelisi sooniite ja aruniite, kus kasvab hulganisti käpalisi: eriti palju on kärbesõit, soo-neiuvaipa ja harilikku käoraamatut. Niiskematel aruniitudel leidub ka kaunist kuldkinga ning varjulisematel laialehist neiuvaipa ja maarjakaske. Loometsades kasvab punane neiuvaip. Soo veeres lokkavad läbisegi kurerehadega kullerkupud ja pääsusilmad.

Kuresel näeb sageli meie suurimat liblikat – pääsusaba ja loodusdirektiivi liikidest teelehe-mosaiikliblikat.

Siinne poollooduslike koosluste ala endiste põldude, sooniitude ja loopealsetega on Luitemaa rannaniitude kõrval üks Pärnumaa suuremaid terviklikke pärandmaastikke. Nende hooldus nõuab kõvasti vaeva. Omal ajal tegid seda 21 pere kariloomad. Nüüd püüan üksi hakkama saada vähemalt sumbkülale lähemate rohumaade hooldusega.

Mullikad toome Kuresele aprillis-mais ja viime ära oktoobris-novembris. Minu partner on OÜ Paadremaa Piim ja hea sõber Anti Merila, kes on rendile andnud Kurese rohumaid hooldama igal aastal umbes 90 mullikat. Siinsetel liigirikastel ja igati mitmekesistel karjamaadel kasvab kari hästi, paremini kui Manijal ja Kihnus. Kahjuks ei saa Kuresele rajada loomapidamishooneid, sest arhailist külamaastikku ei või rikkuda elektriliinide, teede ja tänapäevaste ehitistega. Rohumaade hooldus tuleb korraldada nii, et küla pärandmaastik püsiks ja kunagine põllumajandusmaastik metsastumisest päästetaks. Praegu hooldan ligikaudu 150 hektarit karja- ja heinamaid, kuid sihiks olen seadnud 200 hektari hoolduse.

Salumäe kuivade nõlvade metsastamisega on Vene ajal kõvasti vaeva nähtud. Nüüdseks 50–60-aastased metsad istutati laiadele metsaadraga tõmmatud vagudele: neist on saanud okslik ja vinduv tihe männirägastik, mis varjab vaadet maalilistele kaldaastangutele ja Soontagana maalinnale. Idanõlval kasvab ka vanu loodusmetsi ja üksikute laikudena saareenamusega salumetsigi. Enamik metsi pole kuigi vanad ja on suurelt jaolt väikese loodusväärtusega.

Lookadastikud laiutavad vähemalt poolesajal hektaril. Suur osa neist on veel sedavõrd hõredad, et kunagised loopealsed saaks soovi korral kiiresti taastada. Mahajäetud rohumaade kiire kadastumise eest kannavad hoolt Kuresel nädalaid peatuvad mitme tuhande pealised rästaste sügiskolooniad: enne rännet nuumatakse end siin kadakamarjadega.

Kooslusi taastades on kaitsealal kadastikest välja raiutud juba umbes 20 hektarit loo- ja kuivi aruniite.


Sookurgede laululava või tetrede pudrupada? Kurese (varasema nimega Kureselja) on nime saanud ilmselt sookurgede alatisest kluugutamisest küla avaratel põllumaadel ja ümbritsevates soodes. Pesitsevad nad samas kõrval Avaste soostikus ja Kurese maastikukaitseala lääneosa rohusoodes. Kaitseala loodeosa madalaveeline järv, mis suviti sageli kuivab, on samuti sookurgede meelispaik.

Kuid niisama hästi võinuks nüüd küla nimi olla ka Tedreselja, sest tedrekukkede kudrutamine alustab ja lõpetab päeva nii kevadel kui ka sügisese kordusmängu ajal. Kuresel elab pidevalt tedreparv, kes toob hommikud ja viib päikeseloojangud justkui pudrupaja lõbusa mulinaga. Kui metsa oli vähem, siis vaevalt tetrigi nõnda ohtralt siin kandis pesitses.

Kunagise rahvarikka lageda külamaastiku on nüüd hõivanud poolavatud maastike ja metsa elanikud. Euroliidus vähearvukas rukkirääk pläristab igal suuremal niidul (aastal 2004 kuus paari, mullu kolm) ja iga kadastikku valitseb oma hallõgijapaar (mullu kuus paari). Tõsi, peab ütlema, et PRIA rangete hooldusnõuete järgimise tõttu on rukkiräägud hakanud kolima paiguti hooldamata Kibura küla heinamaadele.

Salumäe ümbruse männikutes soristavad öösorrid ja iga väiksemagi veesilma kohal lendavad hääletult nahkhiired. Kusagil küla keskel pesitseb händkakk ja rõkkab salumetsa linnustik. Iga päev võib näha väljade kohal vana tuttavat loorkulli ja hiireviud. Tihti liugleb üle taevalaotuse merikotkaski.

Nuhtluseks on saanud metssead, kes tuustivad üles kõik metsaalused, loopealsed ja niidud, ning rebased, kes puistavad alatasa kanaliste sulgi. Kurese maastikukaitseala ja Avaste looduskaitseala vahelist partsikut teavad kohalikud jahimehed metssigade sünnitusmajana, kuhu emised pidid põrsaste ilmaletoomise ajaks kogunema. Seakarjade igapäevane toitumisretk soost Mihkli tammikusse kulgeb läbi Kurese.

Hunte hulgub siin kandis pidevalt. Möödunud aastal olevat nad pesitsenud Lihula soos, enne Soontagana maalinna puhkerajatiste ehitamist sageli Maaljasaarel.

Huntide pärast lõpetati siin juba ammu lambakasvatus ning Soontagana sovhoosi mullikate karjatamine. Minu mullikakarjast murdsid hundid 2005. aastal kolm. Ega sellest poleks hullu midagi, kui keskkonnaministeerium oleks 2004. aastal antud lubadust pidanud ja huntide kahju hüvitamise korraldanud. Paraku pole kahju hüvitamise korda siiani, aga hundid tahavad iga päev süüa ja kipuvad ikka sügiseti poegi koduloomi murdes koolitama.

Kaitseala niidud vajavad hooldust, kahjud tuleb siiani kanda endal, olenemata kellegi lubadustest.


Kurese kivileib. Kuresel on mitusada aastat teenitud korralikku lisa väga head dolomiiti murdes. Salumäe lääne- ja lõunanõlval ning lael on vanu paemurdusid kümnetel hektaritel. Palju dolomiiti veeti taliteid pidi üle soo Vigala poole. Ümbruskonna mõisad ja kirikud olevat kõik ehitatud Kurese dolomiidist. Hilisemal ajal oli enamikul taludest oma paemurd. Eriti uhke paemurd, kus töö justkui päevapealt pooleli jäänud, asub Nukitsa maaüksuse lõunaosas.

Kaitsealale jääb Mihkli dolomiidimaardla, mis tuleb nüüd maavarade registrist kustutada: dolomiiti kaevandades siin leiba enam teenida ei saa. Kuid ümbruskonna paemaardlate kaevandamise taotlusi esitatakse üha tungivamalt.

Põllud on siin kandis paesed. Möödunud sügisel leidsin Kurese kadastikest mitu hektarit muistseid põlde, mida palistavad sadade meetrite pikkused põldudelt kokku kantud paekividest peenrad. Ühel neist kasvab sarapuupõõsas, mille ümbermõõduks sain ligi kümme meetrit. Iga ümbermõõdu sentimeeter tähendab aastat, niisiis peaks see põõsas olema samal kohal kasvanud juba 970 aastat!

Samas põldude kõrval leidsin paekividest kuhjatud ringvalli, mis võib olla kunagine kindlustatud varjupaik. Kui kaitseala poleks loodud, oleks põlispõldude kohal paari aasta pärast suure tõenäosusega haigutanud dolomiidikarjäär.

Põlispõldude peenrarägastik ja lõputud kiviaiad kinnitavad, et Kurese leib on olnud alati kivine.


Lagedast veest sai soo. “Liivimaa kroonikas” on kirjeldatud, kuidas ristisõdijad 1215. aastal pärast jõule mööda merejääd Soontagana alla tulid. Ega pakkudest salateelgi poleks muidu mõtet olnud, kui see poleks vette uputatud. Veel 1845. aastal kirjeldas Hueck sood kui lagedat veevälja. Kaitseala kirdeosas Salumäe jalamini ulatuv Maaljasoo oli veel eelmise sajandi kahekümnendate aastateni väga märg.

Sooheinamaadest said korralikud heinamaad alles pärast sooveere kuivendamist. Sohu käsitsi Avaste peakraavi (oja) kaevanud kraavihalle oli Kuresel majutatud terve suvi. Üsna hilisele kuivenduse mõjule viitab ka kraavitatud sooserva kaasikute noorus ja ühtlane vanus.

Võib tõesti uskuda, et lage vesi loksus siin veel eelmise aastatuhande algul.



Matkajale. Kurese maastikukaitsealale pääseb kõige kergema vaevaga, kui sõita Soontagana maalinnale osutavate viitade järgi. Vastaba poolt saab kaitseala läbivale matkarajale Viljaku talu juurde viiva teeotsa lähedalt. Kurese küla on eramaa: külateedel on karjataradesse rajatud väravad, mis palume enda järel alati sulgeda.


1. Henriku Liivimaa kroonika 2005. Tänapäev, Tallinn.



URMAS VAHUR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012