Möödunud aastal nägi trükivalgust maailma metsavarude ülevaade [1], mille üks peatükk keskendub tervenisti metsade looduslikule mitmekesisusele. Selle võrdlemisi keeruka nähtuse peamine tunnusjoon on puuliikide sagedus metsas. 25 sagedamat puuperekonda hõlmavad üle 60% maailma metsade kogupindalast. Saar, meie tänavuse aasta puu, on hõivanud seejuures austust vääriva kümnenda koha.

Esimesed andmed saare leviku kohta Eesti metsades pärinevad alles 1947. aastast, kuna varasemates ülevaadetes oli metsi käsitletud ebapiisava detailsusega. Professor Gräzini juhatusel koostatud metsafondi täpsustatud ülevaatest selgub, et vaatluse all olevast riikliku metsafondi metsamaa 667 000 hektarist on saarikuid 228 hektarit ehk 0,03% [3].

Juba 1969. aastal oli saarikute pindala riigimetsafondis 913 hektarit, mis hõlmas riigimetsade üldpindalast 0,1% [6]. Teiste puuliikide enamusega puistutes kasvas saart umbes 6000 ja puisniitudel umbes 4000 hektari suurusel maa-alal. 1975. aasta Eesti metsafondi ülevaade annab saareenamusega puistute üldpindalaks juba 5600, 1983. aastal 6000 ning 1988. aastal 7700 hektarit.

Saareenamusega puistute pindala suurenemine mõnekümne aastaga ei olnud kindlasti tingitud saare enneolematust leviku laienemisest, vaid tulenes põllumajandusettevõtete metsade andmete kajastamisest metsafondi ülevaadetes. Samuti mängis siin oma osa endiste puisniitude metsastumine ja järjest suurenev detailsus metsakorraldustöödel.

Metsade süstematiseerimine enamuspuuliigi järgi on ratsionaalne meetod, kui on vaja teha strateegilisi metsamajandamisotsuseid, kuid metsade loodusliku mitmekesisuse hindamisel jääb seda kindlasti väheseks. Laialehiste puuliikide leidumine puistute koosseisus on metsade liigilise mitmekesisuse oluline tunnus ning kogutud täpsem teave peaks andma ka tänuväärse tagasiside metsa majandajale.

Praegustel andmetel hõlmavad saarikud metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse metsaregistri [5] järgi riigimetsades 1696 hektarit ehk 0,22% ning saare osalusega puistud 39 934 hektarit ehk 5,21% registris kajastatud riigimetsade üldpindalast.

Teiste maavaldajate ehk era- ja veel erastamata metsade üldpindala peaks olema ligikaudu 1,4 miljonit hektarit, millest on korraldatud 631 000 hektarit. Saarikuid on neis metsades registreeritud 4129,3 hektarit ehk 0,65% ning saare osalusega puistuid 38 320 hektarit ehk 6,07% korraldatud erametsade üldpindalast.

Kui eeldada, et korraldamata erametsade liigiline koosseis on analoogne korraldatud osaga, võiks hüpoteetiliselt väita, et saarikud levivad kokku 10 872 hektaril, võttes enda alla ligikaudu 0,5% Eesti metsade üldpindalast. Saare osalusega puistute üldpindala võib olla 125 090 hektarit ehk 5,4% metsade kogupindalast.

Statistilise metsainventuuri järgi on Eesti metsade üldtagavara ligikaudu 450 miljonit tihumeetrit. Sellest 6,5 miljonit tihumeetrit ehk 1,4% annab saare puit [2]. Kuigi üldtuntud oma hea kvaliteedi poolest, pole saare puidule Eestis siiski tõsiseltvõetavat turgu. Seetõttu tuleks saart käsitleda pigem loodusliku mitmekesisuse tunnusena kui puiduvaru osana.

Paikkonniti ei ole saar kõikjal kaugeltki ühtmoodi levinud: enamjaolt tuleneb see meie metsade kasvukohtade tüpoloogilisest varieeruvusest. Saare suurem osatähtsus Eesti lääneosas on tuntud tõsiasi, kuid saare osalusega puistuid on Hiiumaa riigimetsades vaid 2,3% (erametsades 15,85%), mis oli üllatus ka seda ülevaadet kirjutades. Kui tavapäraselt on saare osalusega puistuid suhteliselt rohkem erametsades, siis mitmes maakonnas on tendents vastupidine. Nii on Jõgeva maakonna riigimetsades saare osalusega puistute osatähtsus 8,6% (erametsas 3,5%), Pärnumaal 10,2% (erametsas 9%), Tartumaal 11,2% (erametsas 3,3%) ning Viljandimaal 10% (erametsas 7,5%).

Saarikute vanuseline struktuur sarnaneb suuresti teiste puuliikide omaga: riigimetsades ühtlasem ning erametsades kontsentreerunud 50–80-aastastesse puistutesse. Tähelepanu väärib asjaolu, et vanu saarikuid on vähe – nõnda võib vanuseline järjepidevus pikemas perspektiivis kaduda.

Harilik saar eelistab niiskeid viljakaid alasid, kuid kasvab hästi ka kuivematel lubja- ja huumusrikastel muldadel. Seepärast eristatakse kahte mullastikust tulenevat ökotüüpi: luhasaar, mis kasvab niiskematel liikuva põhjaveega aladel, ja lubjasaar, mis kasvab lubjarikastel kamarkarbonaatmuldadel. Kasvukohtade tüpoloogia alusel võib lubjasaarele omasteks pidada kastikuloo ja sinilille kasvukohatüüpi ning luhasaarele naadi, sõnajala ja angervaksa kasvukohatüüpi. Ehkki saare levik Lääne- ning Saare- ja Hiiumaal on silmapaistvalt suur, hõlmavad sellele piirkonnale omased lootüübid üksnes 5% saarikute kogupindalast. Lisades siia ka sinilille-saarikud, saame lubjasaare osaluseks saarikute üldpindalas siiski vaid 25%.

Hinnates meie metsade looduslikku mitmekesisust, ei taga pelgalt saare või ka teiste laialehiste liikide leidumine suurt loodusväärtust. Kuid see on oluline indikaator, mille järgi teha kindlaks metsade kaitseväärtus ja sellest tulenevalt metsi majandada. Kaitset vajavate metsakoosluste nimekirjas [4] on saarikutele pööratud suurt tähelepanu, sestap võib loota, tulevikus korraldatakse saareenamusega puistute hoidu paremini.

1. Global Forest Resources Assessment 2005. FAO Rooma, 2006.

2. Eesti Metsad 2005. Metsavarude hinnang statistilisel valikmeetodil. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. Tallinn 2006.

3. Eesti NSV Riikliku Metsafondi täpsustatud ülevaade. Tallinn 1947. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse arhiiv.

4. Kalda, Aino; Paal, Jaanus 1997. Kaitset vajavad metsakooslused. – Eesti Mets 8: 10–16.

5. Metsaregister – Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus (digitaalne andmebaas). http://www.metsad.ee/mets_reg/index.htm.

6. Paivel, Aleksei 1969. Uute Kaug-Ida päritoluga puu- ja põõsaliikide introduktsioonist ja kasvatamise esialgseist tulemustest Tallinna Botaanikaaias. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Bioloogia, 18 (1): 79–95.