Metsa poole on meid vennaga ikka tõmmanud; millal see tõsisem tunne ja arusaamine tekkis, on raske öeldagi. Võib-olla sai see rohelusearmastus alguse noorpõlve jooksu- ja suusaradadelt, mis kulgesid Elva lähistel Vapramäe, Pirnaku ja Hellenurme metsades. Või hoopis nendest kordadest, kui vanaisa kõrval väikse poisina Hummuli metsades tohutult suuri kuusepuid sai kallistatud? Ei tea, ja tegelikult ei olegi see enam oluline, sest see metsa poole olemise tunne on meisse üsna sügavale juurdunud.

Metsa kisub olenemata aastaajast, ilmast ja meeleolust. Suvised nõmm-liivateed, sügiseselt kastemärjad ämblikuvõrgustikused rabad, esimesed hallad ja jäälillede mäng mahajäetud sauniku klaasil – iga kord loodusesse minnes avastad midagi uut ja kordumatut. Just avastad, sest isegi sama rada astudes leiad iga kord midagi uut.

Minule meeldib sügis. Meeldib oodata ja mõelda, milline ta seekord tuleb. Kas rohekollakas või punakollarohekas? Või hoopis midagi uut. Sügis on puhkuse aeg. Aeg kõnelda endaga ja leida õige hingamine. Ideaalne aastaaeg varajastel hommikutel mööda metsi ja rabasid luusimiseks ning mõne ilusa hetke talletamiseks.

Seekordne sügis oli valdavalt kollakas: vahtrad ei pakkunud seekord erilist värvikirevust kuldkolletanud haavapuude kõrval. Kuid seevastu olid mõned sõnajalad endale punakaid toone peale tõmmanud ning esimesed hallad näpistasid valusalt suurte soojadega tärganud karikakrapäid. Jälle midagi erilist. Jälle midagi kordumatut.

Udune sõnajalamännik jäi minu objektiivi ette Rassi metsades. Kaamera oli Canon EOS 5D ning optikana kasutasin Sigma AF20 F1,8 EX DG objektiivi.