2007/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/12
Mis on järvelubi?


Meie väikejärvede põhi on enamasti kaetud organismide lagunemisel tekkinud pruunika muda kihiga. Tihti võib selle tumeda muda all peituda aga hoopis teistsugune sete: kollakasvalge järvelubi. See on settinud võrdlemisi lühikese aja jooksul pärast viimast jääaega. Ühtlasi on selline lubjakiht Eesti tänapäeva järvedes üsna haruldane settetüüp.


Eesti ala on rikas väikeste järvede poolest. Need järved on kujunenud pärast viimast jääaega liustike taandumisel maha jäänud settekuhjatiste vahelistesse nõgudesse. Aegade jooksul täitusid järvenõod mitmesuguste setetega, peamiselt liivade ja savidega, aga ka orgaanilist ainest sisaldava mudaga. Kuid enamikus meie järvedes võib leida veel üht tähelepanuväärset settetüüpi: heledat kollakasvalget järvelupja, mille kihi paksus ulatub mõnekümnest sentimeetrist kuni paari meetrini. Tavaliselt katab see lubjarikas kiht liivasid ja savisid, kihi peale on omakorda settinud orgaaniline järvemuda.

Järvelubi ehk järvekriit koosneb kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). Tavaliselt leidub kaltsiumkarbonaati järvelubjas mineraal kaltsiidina (# 1) ning selle sisaldus settes võib olla 90% või isegi suurem. Lihtsustatult saab öelda, et järvelubja teke on seotud kaltsiumkarbonaadirikka veega, kus kaltsiidikristallid sadestuvad välja süsihappegaasi lendumise tõttu:

Ca2+ + 2HCO3-- = CaCO3 + CO2 + H2O

Järvelubja teke on siiski palju keerulisem ning seotud mitme teguriga, sealhulgas temperatuuri, vee keemilise koostise, vee hulga ning voolutüübiga (turbulentne või laminaarne vool). Peale selle võivad mõju avaldada ka bakterid ning kristalliseerumistuumakestena toimivad taimejäänused [1, 3].


Millal settis? Euroopa alal hakkas järvelubi settima ligikaudu 11 500 aasta tagasi, kui jää oli taandunud ja kliima juba mõnevõrra soojenenud. Kõige intensiivsem lubja settimine oli umbes 9000–5000 aastat tagasi (# 2) [2]. Järvelubja teke, vähesed erandid välja arvatud, lakkas kogu Euroopas aga umbes 2500 aasta eest.

Miks ei teki tänapäeval järvelupja sellises tempos nagu tuhandeid aastaid tagasi? Selgitust sellele on otsitud, kuid siiani pole ühese järelduseni jõutud. Nii on esitatud kümneid hüpoteese, milles toetutakse kliimamuutustest põhjustatud veevahetusele, sademete hulga vähenemisele, kuid ka inimtegevuse mõjudele. Samuti on võimalik, et jääajajärgsel perioodil mingil ajal alanud turba ja mulla teke muutis järvedesse imbuva vee happelisemaks, mis võis omakorda pidurdada lubja teket [2].


Peidab fossiile. Järvelubi on tänuväärne materjal mineviku keskkonna uurijatele. Selles settes säilivad hästi lubitoesega organismide ehk nende loomade kojad, kelle skelett koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3), näiteks teod ja karbid, aga ka mikroskoopilised karpvähilised (# 3). Paleoökoloog, kes tunneb tänapäevaste liikide keskkonnaeelistusi, saab settest leitud fossiilide järgi teha ka oletusi omaaegse keskkonna kohta. Nii näiteks võib teatud liikide rohkus viidata järvevee keemilise koostise eripärale või kunagisele veetemperatuurile.


Järvelubi maavarana. Järvelupja on meil kaevandatud ka maavarana. Seda kasutati veel mõnikümmend aastat tagasi happelise mullaga põldude lupjamiseks, kuid ka söödakriidi nime all loomasöödana [4]. Üks suuremaid karjääre paiknes Lääne-Virumaal Pikevere külas Varangu mõisa taga (# 4, # 5). Praeguseks suletud ja veega täitunud karjääris pesitsevad meeleldi veelinnud, karjääriga külgnev Varangu maastikukaitseala on aga rikas lubjalembeste käpaliste poolest.


Lubjahuvilistele. Kel huvi järvelupja looduses oma käega katsuda või seda niisama eemalt uudistada, sel tasub minna ennekõike Varangule. Või siis sõita sellest mõnevõrra ida poole Äntu Sinijärve (# 6), Rohelise järve, Valgejärve ja Linaleojärve juurde. Need on Eesti tuntuimad ja unikaalseimad lubjatoitelised veekogud, kus järvelubi settib tänapäevalgi, sest järvede põhjas avanevad allikad toidavad veekogusid paelõhede kaudu üles kerkiva lubjarikka veega.

Lubjarikkaid veekogusid on meil aga teisigi. Eestis on mitmel pool allikalupja, mis tekib siis, kui suure kaltsiumkarbonaadi sisaldusega põhjavesi jõuab maapinnale ning lubi settib allika vahetus ümbruses.


Kadri Sohar (1978) on Tartu ülikooli geoloogia osakonna paleontoloogia doktorant.

Oive Tinn (1966) on paleontoloog, Tartu ülikooli geoloogia osakonna vanemteadur.


1. Baker, Andy; Simms, Michael J. 1998. Active deposition of calcareous tufa in Wessex, UK, and its implications fot the "late-Holocene tufa decline". – The Holocene 8, 3: 359–365.

2. Goudie, Andrew S. et al. 1993. The late-Holocene tufa decline in Europe. – The Holocene 3, 2: 181–186.

3. Griffiths, Huw I.; Pedley, H. Martyn 1995. Did changes in late Last Glacial and early Holocene atmospheric CO2 concentrations control rates of tufa precipitation? – The Holocene 5, 2: 238–242.

4. Tomberg, Eino 2003. Varangu järvekriit Lääne-Viru rohelise maakonna kontseptsioonis. –Keskkonnatehnika 4: 44–46.



Kadri Sohar, Oive Tinn
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012